Sõbrapäeva maiuspala
14. veebruari tähistatakse siinpool traditsiooniliselt armastajate, mitte sõbrapäevana. Juba mitu-mitu nädalat tagasi (sest mitmed firmad otsustasid lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ehk reklaamida samas kohas 26. jaanuaril tähistatavat Austraalia päeva ja Valentinipäeva) võis siin ja seal näha kuulutusi stiilis, et tehke oma Valentinipäev eriliseks ja broneerige meie juures õhtusöögilaud jne. Lisaks igasugused ekstra Valentinipäevaks mõeldud tooted, üleslöödud vitriinid, teemakohased dekoratsioonid. Ei hakka siinkohal seletama, miks ma panen Valentinipäeva ja kommertskampaania vahele võrdusmärgi ning miks kõik seeläbi lamedaks muutub – see ju siililegi selge. Igatahes, meie mingit restot ei väisanud, vaid veetsime mõnusa laisa pühapäeva hommikupoolikul South Bankil basseinis sulistades ja rannaliival lesides ning õhtupoole rattaid sisse õnnistades.
Viimaks on meil mõlemal rattad ja võib Brisbane’i teise kandi pealt avastada. Siin, muide, on kohustus kiivrit kanda. Minu oma sobitub pähe päris mugavalt ja mõne aja möödudes võin unustada, et mu pead mingi suht ülearune asjandus rõhub, aga Javi vihkab kiivrit täiega. Samas ta sai ükspäev kiivrita tööle põrutades politseinikult hoiatuse, nii et nüüd ta sätib kiivri jälestusväärset nägu tehes ikkagi iga kord pähe.
Niisiis, meie sõbrapäeva maiuspalaks oli jalgrattasõit pikalt-pikalt mööda jõekallast ning võimalus kogeda õhtupimedat Brisbane’i. Pimedaks läheb siin suviti hämmastavalt vara, kuskil kl 19. Algul oli kummaline, aga ma ei kurda, mulle meeldib. Mulle tundub, et õhtupimeduses on Brisbane kõige ilusam ning kuna õhtutund saabub vara, siis näeb kaldaäärsel kohalikke ja kohalikku elustiili tema kõige paremal moel.
Kõigepealt sõitsime South Bankile. Seal on jõeäärsed basseinid, kümned restoranid ja nädalavahetustel turg. Seal on alati elu, sest lapsed kilkavad basseinides, noored miilustavad kaldapealsel, sõprus- ja perekonnad söövad terrassidel ning patseerivad „ranna”promenaadil. Hämmastaval kombel mahub kõik see elu sinna mugavalt ära – kunagi pole tunnet, et rahvast on rohkem kui inimesi.
Siis jätkasime mööda jõekallast Kangaroo Pointi suunas. Kõige lihtsamalt öeldes on see osa Brisbane’ist vabaajaveetmise piirkond looduse rüpes. Kaldast veidi eemal on umbes pool kilomeetrit pikk kalju, kus mägironimist harrastakse. Õhtuti on see lahedalt valgustatud, nii et ronimine käib pimeduses, kui päevane kuumus enam ei piina, hoogsalt. Vaatasime ronijaid päris pikka aega ning Javi seletas, kuhu ja mismoodi tema ronis. Siis tuleb roheline ala kümnete väligrillidega, kus keegi alati midagi grillib ning piknikku peab. Ja siis on lahmakas jõgi, kus käib päeva ajal tihedam ja õhtuti veidi harvem veeliiklus. On CityCati praamiühendus, mis viib linlasi jõe ühelt kaldalt teisele ja kaugemalegi. Ja on meelelahutuslikud aurulaevad. Lisaks kaatrid ja kanuud jms. Seal vabaõhualal on ka niisama hea istuda ja õhtutuledes linnavaadet imetleda, aga enamus inimesi on seal tegevuses – grillimas, ronimas või õhtujooksu tegemas.
Edasi tuleb väike tõus ülesmäkke, oled hetke poolsaarel, mida kutsutakse Kangaroo Pointiks ning siis pikk-pikk Story Bridge. Story Bridge on sild tema parimas mõttes. Ei ole tükk betooni, vaid uhke ja vaatamisväärne aritektuurisaavutus. Õhtuti on nii ilusti valgustatud, et jätab võimsa ja müstilise tunde. Story Bridge, muide, on Javi lemmikobjekt selles linnas. kulgeb oma
Story Bridge’i järel algab uus linnaosa – New Farm. Oma esimesed kaks nädalat elasime New Farmis, päris selle alguses. Ja siis me veel ei teadnud, et New Farmi parimad osad, see, mille järgi teada tegelikult tuntakse, on meile veel teadmata. New Farmi võlust sain ma aimu siis, kui meie viimasel õhtul peale tiibeti restot jõeveersel kail pika jalutuskäigu tegime ning veel enam sel teisel korral, kui Katrina juures vene multikat käisin vaatamas. Aga nüüd, ratastel, saime New Farmist täieliku ülevaate ning ma olen vaimustuses. Kui mul nüüd oleks võimalik valida, kus Brisbane’is elada, siis vaieldamatult New Farm. Seal on kõike seda, mida ma hindan ja see on läbinisti romantiline. Tundub, et New Farm on igast küljest jõega ümbritsetud ja õhtune sume valgus pole mitte ainult õdusate majade akendes ja kõnniteedel, vaid sõna otseses mõttes igal pool – kaldaäärses vees peegeldamas, eemal, teispool jõge... kõikjal! Seal on suur kena park ja lahedad restoranid ja on õhku ja on turvatunne. Võimalik, et see on ainult õhtune New Farm, mis nii nõiduslik on, sest päevast pole ma näinud, aga on selline tunne, et kõik on täiuslik. Näiteks kasvõi see välikino, kus inimesed vaatavad sumedal suveööl filmi kodust kaasavõetud patjadel ja veini nautides. Ja Powerhouse, mis on ehk midagi Tampere Finlaysoni sarnast – igatahes toimuvad seal näitused ja teatrifestival. Ah, täiuslik!
Ja siis me sõitsime mööda jõeäärset laudteed tagasi Story Bridge’i poole, aga seekord valisime südalinnapoolse kaldaperve, mitte Kangaroo Pointi. Seda teed sai esimestel nädalatel käidud oi kui palju kordi ja oi kui väsitav oli see oma pikkuses ja palavuses, aga nüüd ratta seljas möödus nagu linnulennul. Vaatlesime sadu paare, kes kaldaäärsetes restoranides romantilist õhtusööki nautisid, sõitsime läbi botaanikaaia ja olimegi tagasi South Bankil ja sealt on vaid mõne minuti teed koju. Ma olen tõeline rattafänn! Keegi ütles väga tabavalt, et ratas on ideaalne, sest selle pealt näed ja koged kõike just sobivas kiiruses. Auto on liiga kiire, jalutamine on liiga aeganõudev, aga ratas on - ideaalne!
PS. Kahju, et mul pole oskusi ja varustust, millega õhtuvalguses tõepäraseid pilte teha. Ükskõik,mida ma siia üles riputaksin – mitte miski ei kirjelda seda, kui kihvt on Brisbane õhtuti. Tulge kogema!
Siin meie marsruut ka:
Viimaks on meil mõlemal rattad ja võib Brisbane’i teise kandi pealt avastada. Siin, muide, on kohustus kiivrit kanda. Minu oma sobitub pähe päris mugavalt ja mõne aja möödudes võin unustada, et mu pead mingi suht ülearune asjandus rõhub, aga Javi vihkab kiivrit täiega. Samas ta sai ükspäev kiivrita tööle põrutades politseinikult hoiatuse, nii et nüüd ta sätib kiivri jälestusväärset nägu tehes ikkagi iga kord pähe.
Niisiis, meie sõbrapäeva maiuspalaks oli jalgrattasõit pikalt-pikalt mööda jõekallast ning võimalus kogeda õhtupimedat Brisbane’i. Pimedaks läheb siin suviti hämmastavalt vara, kuskil kl 19. Algul oli kummaline, aga ma ei kurda, mulle meeldib. Mulle tundub, et õhtupimeduses on Brisbane kõige ilusam ning kuna õhtutund saabub vara, siis näeb kaldaäärsel kohalikke ja kohalikku elustiili tema kõige paremal moel.
Kõigepealt sõitsime South Bankile. Seal on jõeäärsed basseinid, kümned restoranid ja nädalavahetustel turg. Seal on alati elu, sest lapsed kilkavad basseinides, noored miilustavad kaldapealsel, sõprus- ja perekonnad söövad terrassidel ning patseerivad „ranna”promenaadil. Hämmastaval kombel mahub kõik see elu sinna mugavalt ära – kunagi pole tunnet, et rahvast on rohkem kui inimesi.
Siis jätkasime mööda jõekallast Kangaroo Pointi suunas. Kõige lihtsamalt öeldes on see osa Brisbane’ist vabaajaveetmise piirkond looduse rüpes. Kaldast veidi eemal on umbes pool kilomeetrit pikk kalju, kus mägironimist harrastakse. Õhtuti on see lahedalt valgustatud, nii et ronimine käib pimeduses, kui päevane kuumus enam ei piina, hoogsalt. Vaatasime ronijaid päris pikka aega ning Javi seletas, kuhu ja mismoodi tema ronis. Siis tuleb roheline ala kümnete väligrillidega, kus keegi alati midagi grillib ning piknikku peab. Ja siis on lahmakas jõgi, kus käib päeva ajal tihedam ja õhtuti veidi harvem veeliiklus. On CityCati praamiühendus, mis viib linlasi jõe ühelt kaldalt teisele ja kaugemalegi. Ja on meelelahutuslikud aurulaevad. Lisaks kaatrid ja kanuud jms. Seal vabaõhualal on ka niisama hea istuda ja õhtutuledes linnavaadet imetleda, aga enamus inimesi on seal tegevuses – grillimas, ronimas või õhtujooksu tegemas.
Edasi tuleb väike tõus ülesmäkke, oled hetke poolsaarel, mida kutsutakse Kangaroo Pointiks ning siis pikk-pikk Story Bridge. Story Bridge on sild tema parimas mõttes. Ei ole tükk betooni, vaid uhke ja vaatamisväärne aritektuurisaavutus. Õhtuti on nii ilusti valgustatud, et jätab võimsa ja müstilise tunde. Story Bridge, muide, on Javi lemmikobjekt selles linnas. kulgeb oma
Story Bridge’i järel algab uus linnaosa – New Farm. Oma esimesed kaks nädalat elasime New Farmis, päris selle alguses. Ja siis me veel ei teadnud, et New Farmi parimad osad, see, mille järgi teada tegelikult tuntakse, on meile veel teadmata. New Farmi võlust sain ma aimu siis, kui meie viimasel õhtul peale tiibeti restot jõeveersel kail pika jalutuskäigu tegime ning veel enam sel teisel korral, kui Katrina juures vene multikat käisin vaatamas. Aga nüüd, ratastel, saime New Farmist täieliku ülevaate ning ma olen vaimustuses. Kui mul nüüd oleks võimalik valida, kus Brisbane’is elada, siis vaieldamatult New Farm. Seal on kõike seda, mida ma hindan ja see on läbinisti romantiline. Tundub, et New Farm on igast küljest jõega ümbritsetud ja õhtune sume valgus pole mitte ainult õdusate majade akendes ja kõnniteedel, vaid sõna otseses mõttes igal pool – kaldaäärses vees peegeldamas, eemal, teispool jõge... kõikjal! Seal on suur kena park ja lahedad restoranid ja on õhku ja on turvatunne. Võimalik, et see on ainult õhtune New Farm, mis nii nõiduslik on, sest päevast pole ma näinud, aga on selline tunne, et kõik on täiuslik. Näiteks kasvõi see välikino, kus inimesed vaatavad sumedal suveööl filmi kodust kaasavõetud patjadel ja veini nautides. Ja Powerhouse, mis on ehk midagi Tampere Finlaysoni sarnast – igatahes toimuvad seal näitused ja teatrifestival. Ah, täiuslik!
Ja siis me sõitsime mööda jõeäärset laudteed tagasi Story Bridge’i poole, aga seekord valisime südalinnapoolse kaldaperve, mitte Kangaroo Pointi. Seda teed sai esimestel nädalatel käidud oi kui palju kordi ja oi kui väsitav oli see oma pikkuses ja palavuses, aga nüüd ratta seljas möödus nagu linnulennul. Vaatlesime sadu paare, kes kaldaäärsetes restoranides romantilist õhtusööki nautisid, sõitsime läbi botaanikaaia ja olimegi tagasi South Bankil ja sealt on vaid mõne minuti teed koju. Ma olen tõeline rattafänn! Keegi ütles väga tabavalt, et ratas on ideaalne, sest selle pealt näed ja koged kõike just sobivas kiiruses. Auto on liiga kiire, jalutamine on liiga aeganõudev, aga ratas on - ideaalne!
PS. Kahju, et mul pole oskusi ja varustust, millega õhtuvalguses tõepäraseid pilte teha. Ükskõik,mida ma siia üles riputaksin – mitte miski ei kirjelda seda, kui kihvt on Brisbane õhtuti. Tulge kogema!
Siin meie marsruut ka:
Comments