Igapäevaelu praktikad
Aga mis mina siis vahepeal teinud olen lisaks sellele, et oletatavasti päikest võtnud ja muidu olesklenud? Luban teil natuke kahjurõõmu tunda, sest pean tunnistama, et rannailma suurt pole olnud, vähemasti nii püsivat, et võtaks ette pika sõidu Kulla- või Päikeserannikule. Enamuse ajast elame pilvise taeva all, mis tähendab, palav on kogu aeg, ent kui mõtled tennist mängima minna, siis viskab poole mängu pealt kindlasti sahmaka taevast alla ja rikub kogu ürituse. Sellegipoolest – ei saa nuriseda.
Juhuu! Meil on alates eilsest kodus internet, kuigi veel ei tea, kui palju ja millele seda lõpuks kasutada raatsime. Õhtuti on igasugu muid tegevusi, nii et ega vist eriti lootust ole, et ma online olen. Aga seda enam – kirjutage ja joonistage! Ma ise püüan ka :)
Ma juba vihjasin sellele, et peale puhkust ja korteriotsingu pärast ringisehkendamist on eriti oluliseks saanud igapäevarutiini väljakujundamine. Tahaks ikka, et igas päevas leiduks midagi arendavat, nii intellektuaalselt kui ka füüsiliselt. Teisisõnu, ma vajan tasakaalu. Nii ma siis laveerin siin käesoleval hetkel vene keele õpingute, antropoloogilise kirjanduse, jooksmise ja tennise vahel ning vaatan, mis doosis ja mida igasse päeva panna.
Mõnele võib see päeva planeerimise jutt kõlada nagu igav matemaatika, aga tegelikult, mida aeg edasi, seda enam iva selles on. Olen täiesti kindel, et mida selgem on päevakava, seda kindlam on tunne, et sa tõepoolest tegeled sellega, mis on oluline ning jätad ebaolulise kõrvale. Kuna meie aeg siin Austraalias on nii piiratud, siis mina otsustasin, et suunan oma energia peamiselt valitud asjadele: teadustöö, vene keel, tennis... ning tahaks et sinna mahuksid ka ujumine, jooga ja meditatsioon. Eks püüdke välja mõelda, mismoodi need tegevused omavahel kokku sobituvad, aga mulle paistab, et mulle meeldiks mu elu, kui ma igaks tegevuseks reeglipäraselt aega leiaksin :) Kõike muud teeks, kui aega ja võimalust.
Teadustöö tähendab praeguse seisuga seda, et loen, mida teised doktorandid UTAs doktoriseminari jaoks meilitsi saadavad ning üritan kaasa mõelda ja kommenteerida. Lisaks olen siinsete raamatukogudega tutvust teinud ning uurinud, mis kirjandust neil saadaval on. Linnaraamatukogust midagi koju laenutada ei saa, aga Javi saab mulle ülikoolist oma konto kaudu raamatuid tuua. Asi pole hull, ei pea vähemalt esialgu mujalt maailmast midagi tellima hakkama. Lugema tuleb hakata regulaarselt ja mõelda-kirjutada sellel suunal, mis aitaks teoreetilisi asju paika panna.
Ma juba kunagi rääkisin (või ei rääkinud?), et plaanis on Austraalias vene keel käsile võtta, nii et novembris julgeks Ida-Virumaale välitöödesse sukelduda. Noh, tõtt öelda on üpris narr tulla Venemaa külje alt kuhugi maailma teise otsa keelt praktiseerima, aga uskusin ja usun üritusse. Esialgu oli plaan Brisbane’s vene keele kursus leida, aga kiirelt sai selgeks, et isegi kui tahaks kursuse eest üüratu summa maksta, ikka ei pakuta edasijõudnutele midagi. Siis hakkasin eratundide poole vaatama, aga kuna ükski odavama tunnihinnaga õpetajatest pole mu meilile vastanud, siis vist langeb seegi ära. Praeguseks olen otsustanud, et õpin omal käel kodus (milleks peab distsipliini olema!) ning üritan ajapikku leida vene sõpru, kellega praktiseerida. Tegelikult leidsin eelmisel nädalal netis surfates sellise grupi nagu Russian Language Meetup (vene keele rääkijate kohting) ning saime neljapäeval ühe aussi tüdruku juures kokku, et multikat vaadata ning keelt praktiseerida. Gruppi kuulub nii kohalikest vene keele ja kultuuri huvilisi kui ka venelasi ja teisi vabalt vene keele kõnelejaid (nt oli mitu inimest, kes pärit Kirgiisiast). Eks näis, mis neist kohtumistest edasi saab ja kui palju seal vene keelt kõnelda saab, aga mul on väga hea meel, et selline grupp olemas on.
Javi aga, selle asemelt, et keeli harjutada, liitus mägironijatega. Turnivad mingite tüüpidega kaks korda nädalas jõe kaldaäärsel massiivsel kaljul. See kalju on õhtuti nii ilusasti valgustatud (vaade on eriti ilus jõe teiselt kaldalt), et lihtsalt vaatamisest mulle piisab, ma ronida ei taha. Ja siis on Javi otsustanud must tennisisti teha. Ülikooli kampuse tenniseväljakul saab tasuta harjtada ja me, veidrikud, vedasime ju tennisereketid Soomest kaasa. Nüüd siis polegi muud, kui 2-3 korda nädalas harjutamas käia. Täitsa ilusti läheb juba, vaatamata sellele, et pinnas on seal niru ja ostsime tennisepallid, mis ei kõlba eriti kuhugi. Kui mu tehnika väheke lihvi saab, siis ostame paremad pallid.
Jooksmas hakkasin ka käima, sest sain aru, et tennist mängides on võhma vaja ja seda pole kuskilt võtta, kui kestvustrenni ei tee. Nüüd ma olen juba päris mitu korda jooksnud ja polegi kõige hullem, nii et äkki saab must veel viimaks asjagi. Ega ma palju korraga ei jookse, 4 km vast. Põlved veits hellad jooksmisest, aga ehk on alguse asi? Kogu higistamine tasub vaeva, kui peale õhtust jooksu meie siseõues basseini saab sulpsata. Taevalik!
Ujumine... no see on praeguse seisuga teostamata alternatiivtegevus, kui äkki joosta ei saa või midagi sellist. Samas annan endale aru, et elu parim võimalus oleks kodust 200 m kaugusel täispikkuses basseinis ujumas käia. Pidurdab vast see, et ma pole suurem asi ujuja. St mulle meeldib küll, aga ma ei oska prillidega ujuda ning vette hingata, mis tähendab, et tehnikat pole ollagi. Kättevõtmise asi rohkem prillid ette ja tehnika paika panna. Aga... noh teate isegi :)
Hea on see, et ainus uus asi mu tegevuste reas on meditatsioon – aga kuna ma pole veel alustanud, siis pole aimugi, mismoodi see välja kukub ja kogu muu tegevusega sobitub. Olen juba tükk aega mediteerimist proovida tahtnud, sest mulle tundub, et jooga ja õige hingamine ning meditatsioon käivad käsikäes ning ühe praktiseerimine teist ignoreerides pole päris õige. Samas, igaks asjaks on oma aeg ja ma tunnen, et mul on veidi aega vaja, et ennast nende kolme tegevuse praktiseerimiseks ette valmistada. Praegu on lugemise ja asjade mõtestamise aeg, küll praktikagi tuleb. Igatahes on joogide mõtteviis on mulle meelepärane ja ma usun, et ma olen väikeste sammude kaupa teel sinna poole, et see omaks võtta.
Aga nüüd jooksma ja siis, niikaua kui Javi ronib seal kaljul, peaks risoto valmis meisterdama.
Juhuu! Meil on alates eilsest kodus internet, kuigi veel ei tea, kui palju ja millele seda lõpuks kasutada raatsime. Õhtuti on igasugu muid tegevusi, nii et ega vist eriti lootust ole, et ma online olen. Aga seda enam – kirjutage ja joonistage! Ma ise püüan ka :)
Ma juba vihjasin sellele, et peale puhkust ja korteriotsingu pärast ringisehkendamist on eriti oluliseks saanud igapäevarutiini väljakujundamine. Tahaks ikka, et igas päevas leiduks midagi arendavat, nii intellektuaalselt kui ka füüsiliselt. Teisisõnu, ma vajan tasakaalu. Nii ma siis laveerin siin käesoleval hetkel vene keele õpingute, antropoloogilise kirjanduse, jooksmise ja tennise vahel ning vaatan, mis doosis ja mida igasse päeva panna.
Mõnele võib see päeva planeerimise jutt kõlada nagu igav matemaatika, aga tegelikult, mida aeg edasi, seda enam iva selles on. Olen täiesti kindel, et mida selgem on päevakava, seda kindlam on tunne, et sa tõepoolest tegeled sellega, mis on oluline ning jätad ebaolulise kõrvale. Kuna meie aeg siin Austraalias on nii piiratud, siis mina otsustasin, et suunan oma energia peamiselt valitud asjadele: teadustöö, vene keel, tennis... ning tahaks et sinna mahuksid ka ujumine, jooga ja meditatsioon. Eks püüdke välja mõelda, mismoodi need tegevused omavahel kokku sobituvad, aga mulle paistab, et mulle meeldiks mu elu, kui ma igaks tegevuseks reeglipäraselt aega leiaksin :) Kõike muud teeks, kui aega ja võimalust.
Teadustöö tähendab praeguse seisuga seda, et loen, mida teised doktorandid UTAs doktoriseminari jaoks meilitsi saadavad ning üritan kaasa mõelda ja kommenteerida. Lisaks olen siinsete raamatukogudega tutvust teinud ning uurinud, mis kirjandust neil saadaval on. Linnaraamatukogust midagi koju laenutada ei saa, aga Javi saab mulle ülikoolist oma konto kaudu raamatuid tuua. Asi pole hull, ei pea vähemalt esialgu mujalt maailmast midagi tellima hakkama. Lugema tuleb hakata regulaarselt ja mõelda-kirjutada sellel suunal, mis aitaks teoreetilisi asju paika panna.
Ma juba kunagi rääkisin (või ei rääkinud?), et plaanis on Austraalias vene keel käsile võtta, nii et novembris julgeks Ida-Virumaale välitöödesse sukelduda. Noh, tõtt öelda on üpris narr tulla Venemaa külje alt kuhugi maailma teise otsa keelt praktiseerima, aga uskusin ja usun üritusse. Esialgu oli plaan Brisbane’s vene keele kursus leida, aga kiirelt sai selgeks, et isegi kui tahaks kursuse eest üüratu summa maksta, ikka ei pakuta edasijõudnutele midagi. Siis hakkasin eratundide poole vaatama, aga kuna ükski odavama tunnihinnaga õpetajatest pole mu meilile vastanud, siis vist langeb seegi ära. Praeguseks olen otsustanud, et õpin omal käel kodus (milleks peab distsipliini olema!) ning üritan ajapikku leida vene sõpru, kellega praktiseerida. Tegelikult leidsin eelmisel nädalal netis surfates sellise grupi nagu Russian Language Meetup (vene keele rääkijate kohting) ning saime neljapäeval ühe aussi tüdruku juures kokku, et multikat vaadata ning keelt praktiseerida. Gruppi kuulub nii kohalikest vene keele ja kultuuri huvilisi kui ka venelasi ja teisi vabalt vene keele kõnelejaid (nt oli mitu inimest, kes pärit Kirgiisiast). Eks näis, mis neist kohtumistest edasi saab ja kui palju seal vene keelt kõnelda saab, aga mul on väga hea meel, et selline grupp olemas on.
Javi aga, selle asemelt, et keeli harjutada, liitus mägironijatega. Turnivad mingite tüüpidega kaks korda nädalas jõe kaldaäärsel massiivsel kaljul. See kalju on õhtuti nii ilusasti valgustatud (vaade on eriti ilus jõe teiselt kaldalt), et lihtsalt vaatamisest mulle piisab, ma ronida ei taha. Ja siis on Javi otsustanud must tennisisti teha. Ülikooli kampuse tenniseväljakul saab tasuta harjtada ja me, veidrikud, vedasime ju tennisereketid Soomest kaasa. Nüüd siis polegi muud, kui 2-3 korda nädalas harjutamas käia. Täitsa ilusti läheb juba, vaatamata sellele, et pinnas on seal niru ja ostsime tennisepallid, mis ei kõlba eriti kuhugi. Kui mu tehnika väheke lihvi saab, siis ostame paremad pallid.
Jooksmas hakkasin ka käima, sest sain aru, et tennist mängides on võhma vaja ja seda pole kuskilt võtta, kui kestvustrenni ei tee. Nüüd ma olen juba päris mitu korda jooksnud ja polegi kõige hullem, nii et äkki saab must veel viimaks asjagi. Ega ma palju korraga ei jookse, 4 km vast. Põlved veits hellad jooksmisest, aga ehk on alguse asi? Kogu higistamine tasub vaeva, kui peale õhtust jooksu meie siseõues basseini saab sulpsata. Taevalik!
Ujumine... no see on praeguse seisuga teostamata alternatiivtegevus, kui äkki joosta ei saa või midagi sellist. Samas annan endale aru, et elu parim võimalus oleks kodust 200 m kaugusel täispikkuses basseinis ujumas käia. Pidurdab vast see, et ma pole suurem asi ujuja. St mulle meeldib küll, aga ma ei oska prillidega ujuda ning vette hingata, mis tähendab, et tehnikat pole ollagi. Kättevõtmise asi rohkem prillid ette ja tehnika paika panna. Aga... noh teate isegi :)
Hea on see, et ainus uus asi mu tegevuste reas on meditatsioon – aga kuna ma pole veel alustanud, siis pole aimugi, mismoodi see välja kukub ja kogu muu tegevusega sobitub. Olen juba tükk aega mediteerimist proovida tahtnud, sest mulle tundub, et jooga ja õige hingamine ning meditatsioon käivad käsikäes ning ühe praktiseerimine teist ignoreerides pole päris õige. Samas, igaks asjaks on oma aeg ja ma tunnen, et mul on veidi aega vaja, et ennast nende kolme tegevuse praktiseerimiseks ette valmistada. Praegu on lugemise ja asjade mõtestamise aeg, küll praktikagi tuleb. Igatahes on joogide mõtteviis on mulle meelepärane ja ma usun, et ma olen väikeste sammude kaupa teel sinna poole, et see omaks võtta.
Aga nüüd jooksma ja siis, niikaua kui Javi ronib seal kaljul, peaks risoto valmis meisterdama.
Comments