Kord üles-, kord allamäge - emotsioonid ikka
Peale suurt energialaengut, mis ma pärast esimest vene keelegrupi kohtumist ja veelgi enam Igoriga kohtumise järel tundsin, on saabunud tagasilangus. Kui mingi kogemus on meelierutav, siis on vististi loomulik, et tahaks seda uuesti ja veelgi paremal moel kogeda. Aga sellegipoolest kirun end selle eest, et olen end liiga emotsionaalselt sidunud asjadega, milles oleks targem säilitada professionaalsust ja eelkõige kannatlikkust.
Asi on ühelt poolt selles, et keelepraktika ettepanek tuli Igorilt ja esimene kohtumine läks väga positiivselt (kuigi kohati leidsin end mõttelt, et ta on kuidagi äraolev ja tüdinud/kannatamatu kohati, panin selle väsimuse arvele, selle asemel et mõelda, et põhjuseks on huvipuudus minu kui isiku ja minuga keelepraktiseerimise vastu). Mida aga pole, on uus ettepanek kohtumiseks. Annan endale aru, et möödunud on kõigest kaks päeva ning ei saa oodata, et me iga päev kohtuksime ja vestleksime, kuid ikkagi tahaks, et vähemalt järgmises nädalas oleks juba uus kokkusaamine kokku lepitud. Selleks, et tekiks usk, et sellel asjal on järjepidevus. Niikaua, kui midagi pole kindel, on hinges väike kartus, et üritus on tema poolt hingusele määratud.
Ja teine kahtluse- ja ebakindluseuss on sees peale eilselt vene keelegrupi kohtumist. Millegipärast ma kujutasin endale ette, et me saame seekord kokku ja arutame konstruktiivselt, kuidas keelegrupi tegevust edaspidi paremini organiseerida, nii et nii vene keele huvilised kui ka vene keele rääkijad oleksid motiveeritud kohtumistest osa võtma, aga mis välja kukkus, oli vastu igasuguseid ootusi. Esiteks polnud kohal ühtegi vene keelt emakeelena kõnelejat ja minul hakkas kohe alarm (ennatlik ilmselt) tööle, et äkki see nüüd hakkabki nii olema, et venelased ei ilmu kohale? Kui nii, siis on jama, sest minu peamine ja äärmiselt isekas eesmärk on ju keelt harjutada. Muidugi austraallasi on ka iseenesest tore tundma õppida, aga näiteks eile ma tundsin end Peteri juures kogu aeg ebamugavalt. Esmalt ma avastasin oma suureks ehmatuseks, et ma ei tabanud pool ajast teemat ning seetõttu tundisin pidevalt vajadust naerda sunnitult naljade peale, mis kohale ei jõudnud. Tundsin ennast võltsina ja ei osanud midagi ette võtta, et oma enesetunnet parandada ja iseendaga sõber olla. Kõige naljakam, et Nicole ja David olid küll hingega asja juures (näiteks oli Nicole’il kaasas sõnamäng, mida natuke katsetasime ka), aga majaperemees Peter ja tema korterikaaslane olid hoopis teisel lainel. Mõtlesin korduvalt selle peale, et ma tahaks tegelikult püsti tõusta ja kuulutada ürituse läbikukkunuks (sest sel polnud miskit ühist vene keelega), aga nagu hästi ei julenud ka. Ehk on see keelegrupp siiski elujõulisem, ainult seekord oli halb õnn?
Igal juhul täiesti hämmastav, kui kerge on end emotsioonidel kord üles-, kord allasuunas lasta kanda, kui mingi tegevus on ühtäkki saanud elu keskmeks ja eesmärgiks omaette - minul praegu see kuradi vene keel.
Asi on ühelt poolt selles, et keelepraktika ettepanek tuli Igorilt ja esimene kohtumine läks väga positiivselt (kuigi kohati leidsin end mõttelt, et ta on kuidagi äraolev ja tüdinud/kannatamatu kohati, panin selle väsimuse arvele, selle asemel et mõelda, et põhjuseks on huvipuudus minu kui isiku ja minuga keelepraktiseerimise vastu). Mida aga pole, on uus ettepanek kohtumiseks. Annan endale aru, et möödunud on kõigest kaks päeva ning ei saa oodata, et me iga päev kohtuksime ja vestleksime, kuid ikkagi tahaks, et vähemalt järgmises nädalas oleks juba uus kokkusaamine kokku lepitud. Selleks, et tekiks usk, et sellel asjal on järjepidevus. Niikaua, kui midagi pole kindel, on hinges väike kartus, et üritus on tema poolt hingusele määratud.
Ja teine kahtluse- ja ebakindluseuss on sees peale eilselt vene keelegrupi kohtumist. Millegipärast ma kujutasin endale ette, et me saame seekord kokku ja arutame konstruktiivselt, kuidas keelegrupi tegevust edaspidi paremini organiseerida, nii et nii vene keele huvilised kui ka vene keele rääkijad oleksid motiveeritud kohtumistest osa võtma, aga mis välja kukkus, oli vastu igasuguseid ootusi. Esiteks polnud kohal ühtegi vene keelt emakeelena kõnelejat ja minul hakkas kohe alarm (ennatlik ilmselt) tööle, et äkki see nüüd hakkabki nii olema, et venelased ei ilmu kohale? Kui nii, siis on jama, sest minu peamine ja äärmiselt isekas eesmärk on ju keelt harjutada. Muidugi austraallasi on ka iseenesest tore tundma õppida, aga näiteks eile ma tundsin end Peteri juures kogu aeg ebamugavalt. Esmalt ma avastasin oma suureks ehmatuseks, et ma ei tabanud pool ajast teemat ning seetõttu tundisin pidevalt vajadust naerda sunnitult naljade peale, mis kohale ei jõudnud. Tundsin ennast võltsina ja ei osanud midagi ette võtta, et oma enesetunnet parandada ja iseendaga sõber olla. Kõige naljakam, et Nicole ja David olid küll hingega asja juures (näiteks oli Nicole’il kaasas sõnamäng, mida natuke katsetasime ka), aga majaperemees Peter ja tema korterikaaslane olid hoopis teisel lainel. Mõtlesin korduvalt selle peale, et ma tahaks tegelikult püsti tõusta ja kuulutada ürituse läbikukkunuks (sest sel polnud miskit ühist vene keelega), aga nagu hästi ei julenud ka. Ehk on see keelegrupp siiski elujõulisem, ainult seekord oli halb õnn?
Igal juhul täiesti hämmastav, kui kerge on end emotsioonidel kord üles-, kord allasuunas lasta kanda, kui mingi tegevus on ühtäkki saanud elu keskmeks ja eesmärgiks omaette - minul praegu see kuradi vene keel.
Comments