Vennastumine
Triin saatis lingi ühele teisele blogile – elu Austraalias eesti tüdruku, Marise, pilgu läbi. See viis mõtted kahele asjale. Esiteks, kui erinevat moodi võib mingit paika kogeda, sõltuvalt sellest, kellega ja kuidas sa seda teed. Ning teiseks, kuivõrd palju on Eesti noorte võimalused maailma avastada muutunud viimase 5-7 aasta jooksul (ehk siis umbes sellest ajast kui ma ise pikemalt maailma avastama läksin).
Lihtsam on alustada viimasest. Kõigepealt on mõte võimalusest mingi aeg välismaal veeta Eesti noorte hulgas normaliseerunud. Igaühel on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes kuskilm maailma nurgas mõnda aega või teadmata kaua ära on. Veelgi enam, igasuguste suhtlusvõrgustike – facebookide, orkutite, blogide ja skype’i – vahendusel võib igaüks nende inimeste tegemistega kursis olla. Elamused kaugetest ja tundmatutest paikadest tulevad meie igapäevaellu ning muutuvad aktsepteeritavaks reaalsuseks. Kuigi elamusi on igasuguseid – meeliülendavaid ja meeliheitvaid –, tundub võimalus midagi samalaadset omal nahal kogeda väljakutsena ja mis kõige tähtsam – aina enam ka reaalse võimalusena. Seikluseks vajalik algkapital kokku koguda – see on Eestis täna vaid lühiajalise ponnistamise küsimus. Paljudesse maadesse ei pea end enam imeväel ja/või poolillegaalselt sisse sebima – Euroopa uksed on nagunii valla, lisaks paistab Eesti noortel Austraaliasse, Uus-Meremaale või Kanadasse aastase töö- ja puhkuseviisa saamine olevat käkitegu. Legaalsetel alustel minna ja väljavaade hõlpsasti tööd leida julgustab kõvasti. Aga võibolla et kõige tähtsam on teadmine, et meie omad poisid on juba ees. Ei olegi nii oluline, et see keegi oma oleks isiklik sõber, piisab sellest, et on eestlane. Kui on eestlane, siis on oma. Ja see omakorda tähendab turvavõrgustiku olemasolu. Ei hakka ju Brisbane’i peauulitsal tänavaküsitlust tegema, et välja uurida, millise internetipakkuja netipulk oleks kõige mõistlikum soetada või millises pangakontoris konto avada? Ja selge see, et eestlane ei tõmba eestlasel toaüüriga nahka üle kõrvade! Kelle teise käest uurida, kust osta hapukapsast? Ja kelle teisega saaks spontaanselt tiblade üle kiruda kartmata hämmingut tekitada? Ja niimoodi moodustuvadki eestlastest kogukonnad Brisbane’is, Vancouveris, Queenstownis... kus iganes maailma nurgas. Väga inimlikel ja pragmaatilistel kaalutlustel.
Nüüd aga teise mõtte juurde! Kui ma väidan, et erinevad inimesed kogevad samu asju erinevalt, siis esmalt peaks vast selgitama, et loomulikult ei mõtle ma nagu oleks kogu Austraalia üks ja sama ning me kõik peaksime olema läbi elanud identseid sündmusi. Kuid on rida sündmusi-tegevusi, mille kõik eestlased (ja mitte ainult) on läbi teinud – maale saabumise bürokraatia, esimese peatumispaiga leidmine, püsiva elukoha leidmine, pangakonto avamine, netiühenduse saamine, kodustega ühenduse pidamine, töö otsimine ja vahetamine/kaotamine, ahaa-kogemused ilma, söögi ja muu osas jne jne. Iga kogemus on nagunii natuke personaalne (kuigi ma pean ütlema, et seda teist blogi lugedes oli hästi palju ka äratundmismomente), aga mulle tundub, et meie kogemused on kõige enam esimestel kuudel mõjutatud sellest, mil määral me oleme teiste eestlastega vennastunud, kui palju meil on eelinfot ning kelle kogemuse ja arvamuse pinnal me oma muljeid peegeldame.
Minu enda situatsioon eesti kogukonda kuulumisega paistab üsna erandlik (kuigi kindlasti on teisi ka!, ainult nad pole seda mulle nähtavalt välja hõiganud). Kuigi mitte päris! Kui elukoha leidmise vajadus pakiliseks muutus, tuli ikkagi esmalt mõttesse päästerõngana eestlaste abi kasutada. Aga kõiges muus olen ma teadlikult püüdnud eestlastega vennastumist vältida. Vähemalt esialgu. Seda mitmel põhjusel. Esmalt ma kujutan eelarvamuslikult ette, et enamiku siinsete eestlastega ma ei klapi, sest meie siinolekumotiivid on erinevad. Ja kui motiivid on erinevad, siis on ilmselt ka tegevuse sisu üsna erinev. Teiseks, ma kardan kuhugi-kellessegi kuuluda ja kinnistuda ning oma tegevusi selle järgi seada (piisab juba sellestki, et me Javiga oma tegevusi üksteise järgi seame). Ning viimaks vast see, et rahvuspõhine vennastumine ei jäta palju ruumi teisest rahvusest inimestega suhtlemiseks ning oma arvamuse individuaalseks kujundamiseks. Samas ma tunnistan, et minu sellises käitumises pole mitte midagi uut – täpselt sama juhtus kunagi Tamperes. Minus äkki polegi vennastumise geeni? ;) Kõik ju teavad, et ma loon kergesti uusi tutvusi, kuid vennastumine ja ühistegevus argi- ning seltsielus on üsna kaootilised. Nii et jõudsime lõpuks jutuga nähtuse psühholoogilise poole juurde :) Ja nüüd kohe teadusliku poole peale ka – see vennastumine oleks äärmiselt põnev uurimisteema! :)
Lihtsam on alustada viimasest. Kõigepealt on mõte võimalusest mingi aeg välismaal veeta Eesti noorte hulgas normaliseerunud. Igaühel on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes kuskilm maailma nurgas mõnda aega või teadmata kaua ära on. Veelgi enam, igasuguste suhtlusvõrgustike – facebookide, orkutite, blogide ja skype’i – vahendusel võib igaüks nende inimeste tegemistega kursis olla. Elamused kaugetest ja tundmatutest paikadest tulevad meie igapäevaellu ning muutuvad aktsepteeritavaks reaalsuseks. Kuigi elamusi on igasuguseid – meeliülendavaid ja meeliheitvaid –, tundub võimalus midagi samalaadset omal nahal kogeda väljakutsena ja mis kõige tähtsam – aina enam ka reaalse võimalusena. Seikluseks vajalik algkapital kokku koguda – see on Eestis täna vaid lühiajalise ponnistamise küsimus. Paljudesse maadesse ei pea end enam imeväel ja/või poolillegaalselt sisse sebima – Euroopa uksed on nagunii valla, lisaks paistab Eesti noortel Austraaliasse, Uus-Meremaale või Kanadasse aastase töö- ja puhkuseviisa saamine olevat käkitegu. Legaalsetel alustel minna ja väljavaade hõlpsasti tööd leida julgustab kõvasti. Aga võibolla et kõige tähtsam on teadmine, et meie omad poisid on juba ees. Ei olegi nii oluline, et see keegi oma oleks isiklik sõber, piisab sellest, et on eestlane. Kui on eestlane, siis on oma. Ja see omakorda tähendab turvavõrgustiku olemasolu. Ei hakka ju Brisbane’i peauulitsal tänavaküsitlust tegema, et välja uurida, millise internetipakkuja netipulk oleks kõige mõistlikum soetada või millises pangakontoris konto avada? Ja selge see, et eestlane ei tõmba eestlasel toaüüriga nahka üle kõrvade! Kelle teise käest uurida, kust osta hapukapsast? Ja kelle teisega saaks spontaanselt tiblade üle kiruda kartmata hämmingut tekitada? Ja niimoodi moodustuvadki eestlastest kogukonnad Brisbane’is, Vancouveris, Queenstownis... kus iganes maailma nurgas. Väga inimlikel ja pragmaatilistel kaalutlustel.
Nüüd aga teise mõtte juurde! Kui ma väidan, et erinevad inimesed kogevad samu asju erinevalt, siis esmalt peaks vast selgitama, et loomulikult ei mõtle ma nagu oleks kogu Austraalia üks ja sama ning me kõik peaksime olema läbi elanud identseid sündmusi. Kuid on rida sündmusi-tegevusi, mille kõik eestlased (ja mitte ainult) on läbi teinud – maale saabumise bürokraatia, esimese peatumispaiga leidmine, püsiva elukoha leidmine, pangakonto avamine, netiühenduse saamine, kodustega ühenduse pidamine, töö otsimine ja vahetamine/kaotamine, ahaa-kogemused ilma, söögi ja muu osas jne jne. Iga kogemus on nagunii natuke personaalne (kuigi ma pean ütlema, et seda teist blogi lugedes oli hästi palju ka äratundmismomente), aga mulle tundub, et meie kogemused on kõige enam esimestel kuudel mõjutatud sellest, mil määral me oleme teiste eestlastega vennastunud, kui palju meil on eelinfot ning kelle kogemuse ja arvamuse pinnal me oma muljeid peegeldame.
Minu enda situatsioon eesti kogukonda kuulumisega paistab üsna erandlik (kuigi kindlasti on teisi ka!, ainult nad pole seda mulle nähtavalt välja hõiganud). Kuigi mitte päris! Kui elukoha leidmise vajadus pakiliseks muutus, tuli ikkagi esmalt mõttesse päästerõngana eestlaste abi kasutada. Aga kõiges muus olen ma teadlikult püüdnud eestlastega vennastumist vältida. Vähemalt esialgu. Seda mitmel põhjusel. Esmalt ma kujutan eelarvamuslikult ette, et enamiku siinsete eestlastega ma ei klapi, sest meie siinolekumotiivid on erinevad. Ja kui motiivid on erinevad, siis on ilmselt ka tegevuse sisu üsna erinev. Teiseks, ma kardan kuhugi-kellessegi kuuluda ja kinnistuda ning oma tegevusi selle järgi seada (piisab juba sellestki, et me Javiga oma tegevusi üksteise järgi seame). Ning viimaks vast see, et rahvuspõhine vennastumine ei jäta palju ruumi teisest rahvusest inimestega suhtlemiseks ning oma arvamuse individuaalseks kujundamiseks. Samas ma tunnistan, et minu sellises käitumises pole mitte midagi uut – täpselt sama juhtus kunagi Tamperes. Minus äkki polegi vennastumise geeni? ;) Kõik ju teavad, et ma loon kergesti uusi tutvusi, kuid vennastumine ja ühistegevus argi- ning seltsielus on üsna kaootilised. Nii et jõudsime lõpuks jutuga nähtuse psühholoogilise poole juurde :) Ja nüüd kohe teadusliku poole peale ka – see vennastumine oleks äärmiselt põnev uurimisteema! :)
Comments