Siis, kui jumalad sekkuvad
Üsna imelikud ajad on käimas – ärkame kell 6 hommikul ja poeme põhku hiljemalt kell 22. Seda sellepärast, et nii looduse kui ka meie oma elurütm (mõjutatuna loodusest) nii tingivad. Esiteks on meil alates märtsist kolm korda nädalas tenniseväljak bronnitud kl 8-10, mis tähendab, et tuleb kl 6 tõusta, et õigeks ajaks kohale jõuda. Praegu on hommikune tennisevoor ainult teisipäeviti, aga parem juba iga päev enam-vähem samal ajal silmad lahti lüüa, kui kord nädalas valusat ekstreemsust kogeda. Ja teiseks, praktika näitab, et kl 7 lõõmab päike juba nii kõrgel taevas, et on palav, ning kui veel pool tunnikest venitada, siis on kuhugi kulgemine iga minutiga üha vaevarikkam. Nii siis tundubki kuuene ärkamine optimaalne lahendus. Kl 19 on pime ja kl 21-22 paras aeg luugid kinni panna. Teoorias ja lühikeses praktikas on asi ilus.
Aga tänu olümpiale ja mõningatele normaalsest suurematele suusafannidele siin majapidamises on ärkamine kohati veelgi ekstreemsem. Täna kell viis. Olin täiesti veendunud, et see äratus plõksatab sama teed kinni ja põõnatakse tunnike edasi, aga ei - Javi oli püsti, dušši all ja kolistas köögis. Mina ka enam rahulikult magada ei saanud, kuulsin läbi katkendliku une askeldamist ja needsin unerikkuja maapõhja. Tunni aja pärast, kui mu oma äratuskell pinisema hakkas, oli Javi stardivalmis, et töö juurde minna ja seal enne tööpäeva algust arvuti vahendusel suusajumal Björndahlenile kaasa elada. Nimelt Austraalia televisioon peab näitamisväärseks (ning publik eeldatavasti vastavalt ka vaatamisväärseks) ainult igasugu sööste ja hüppeid ning traditsioonilist suusatamist pole senini näidatud isegi mitte pool sekundit (ega ilmselt näidata ka tulevikus). Teine lahendus oleks arvuti vahendusel kodus vaatamine, ega esiteks sööks see hirmsasti baite ja teiseks on meil kodus on nii konarlik ühendus, et striiming ei tööta. Vahet pole, nagunii tähendaks see täiesti x-aegadel ärkamist. Selgitused selgitusteks, sel hetkel, varahommikul, ma vihkasin Björndahlenit kogu südamest selle eest, et ta minu päevakava niimoodi dikteerib. Ja uskuge või mitte, on mäekõrgune vahe, kas tõusta kell viis või kuus. Praegu, 4 tundi hiljem, olen ma nii äravajunud olekus, et päev tundub võimatu elada, kui peagi jälle magama ei saa. Lähen teen ühe jalutuskäigu puu- ja juurviljapoodi, ehk läheb paremaks. Kui ei mõju, siis vist luban endale juba päeva teise kofeiinilaksu, kuigi oli ju otsustatud (ja nii mitmedki päevad sel viisil elatud), et jätan kohvi maha.
Etteruttavalt veel seda, et täna õhtupoolikul on plaanis kohtuda moskvalasest (noor)mehe Igoriga, et ühiselt vene ja inglise keelt harjutada. Ilmselt miskil sellisel meetodil, et ositi räägin mina vene keelt ja Igor parandab, ositi tema inglise keelt ja mina mängin teadjat õpetajat. Igor, kes on ka Brisbane’i vene keelegrupi liige, tegi miskipärast järelduse, et minuga võiks olla sobilik keelepraktikat teha. Ma küll üritasin välja selgitada, kas ta ikka õigesti aru on saanud, et ma ei kõnele inglise keelt emakeelena, aga paistab, et seda ta teadis ja sellega arvestas. Täitsa põnev, mis sest välja tuleb. Mina igal juhul olen valmis igast õlekõrrest haarama, et keelt harjutada! Hiljem räägin, mis meil välja tuli.
Aga tänu olümpiale ja mõningatele normaalsest suurematele suusafannidele siin majapidamises on ärkamine kohati veelgi ekstreemsem. Täna kell viis. Olin täiesti veendunud, et see äratus plõksatab sama teed kinni ja põõnatakse tunnike edasi, aga ei - Javi oli püsti, dušši all ja kolistas köögis. Mina ka enam rahulikult magada ei saanud, kuulsin läbi katkendliku une askeldamist ja needsin unerikkuja maapõhja. Tunni aja pärast, kui mu oma äratuskell pinisema hakkas, oli Javi stardivalmis, et töö juurde minna ja seal enne tööpäeva algust arvuti vahendusel suusajumal Björndahlenile kaasa elada. Nimelt Austraalia televisioon peab näitamisväärseks (ning publik eeldatavasti vastavalt ka vaatamisväärseks) ainult igasugu sööste ja hüppeid ning traditsioonilist suusatamist pole senini näidatud isegi mitte pool sekundit (ega ilmselt näidata ka tulevikus). Teine lahendus oleks arvuti vahendusel kodus vaatamine, ega esiteks sööks see hirmsasti baite ja teiseks on meil kodus on nii konarlik ühendus, et striiming ei tööta. Vahet pole, nagunii tähendaks see täiesti x-aegadel ärkamist. Selgitused selgitusteks, sel hetkel, varahommikul, ma vihkasin Björndahlenit kogu südamest selle eest, et ta minu päevakava niimoodi dikteerib. Ja uskuge või mitte, on mäekõrgune vahe, kas tõusta kell viis või kuus. Praegu, 4 tundi hiljem, olen ma nii äravajunud olekus, et päev tundub võimatu elada, kui peagi jälle magama ei saa. Lähen teen ühe jalutuskäigu puu- ja juurviljapoodi, ehk läheb paremaks. Kui ei mõju, siis vist luban endale juba päeva teise kofeiinilaksu, kuigi oli ju otsustatud (ja nii mitmedki päevad sel viisil elatud), et jätan kohvi maha.
Etteruttavalt veel seda, et täna õhtupoolikul on plaanis kohtuda moskvalasest (noor)mehe Igoriga, et ühiselt vene ja inglise keelt harjutada. Ilmselt miskil sellisel meetodil, et ositi räägin mina vene keelt ja Igor parandab, ositi tema inglise keelt ja mina mängin teadjat õpetajat. Igor, kes on ka Brisbane’i vene keelegrupi liige, tegi miskipärast järelduse, et minuga võiks olla sobilik keelepraktikat teha. Ma küll üritasin välja selgitada, kas ta ikka õigesti aru on saanud, et ma ei kõnele inglise keelt emakeelena, aga paistab, et seda ta teadis ja sellega arvestas. Täitsa põnev, mis sest välja tuleb. Mina igal juhul olen valmis igast õlekõrrest haarama, et keelt harjutada! Hiljem räägin, mis meil välja tuli.
Comments