Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte!

Siis tulime Austraaliasse ja tundus väga imelik, et lastel on koolivormid, mille üheks osaks on tüüpilised Austraalia peakatted. Ma ei oskagi neile nime leida, aga sellised laia äärega tekstiilist mütsid, millel käib pael lõua alt läbi (sellel pildil näeb päris hästi, millega tegu). Koolivormid on meie subjektiivsel hinnangul nagunii jubekoledad, aga need peakatted on lausa totakad. Väga veider oli muidugi ka see, et hullult kuumadel päevadel on South Banki basseinides silmapaistvalt palju inimesi, kes kannavad pikkade varrukatega kehakatteid. Nendega ollakse nii vees kui ka väljas. Ega me selle üle palju arutanud, arvatavasti mõtlesime, et okei, neil tundlik nahk ja ei taha end ära põletada või midagi sellist. Kõige kummastavam oli kindlasti üks Austraalia televisioonis jooksev reklaam, milles öeldi, et päevituses pole mitte midagi ilusat ning kui te surra ei taha, siis ostke päevituskreem.

Kogu meie maailm pöördus aga hetkega pea peale, kui ükspäev sattusime hoovis jutustama ühe vanema naisterahvaga. Ei mäletagi enam täpselt, millest see jutt alguse sai, aga ühel hetkel mainis ta, et mina oma põhjamaise nahaga peaksin päikese käes väga ettevaatlik olema. Et parem pikad varrukad ja... Ma ütlesin vastuseks midagi sellist, et oh pole hullu, põhjamaisele päritolule vaatamata on mul tegelikult selline nahk, mis pole tundlik ja läheb kiiresti pruuniks. Ja kui Javi talle veel seletas, kuidas ta eelmisel aastal oma naha ilma igasuguse päikesekaitseta Perthis nii ära põletas, et kartis palavikku tõusvat, siis ei suutnud naine meie lollust enam uskuda. Saime kuulda tema versiooni päikesekiirguse ohtlikkusest Austraalias. Seda, et Austraalia kohal on osoonikiht maailma kõige õhem, et igal neljandal austraallasel on diagnoositud nahavähk, et tema lähitutvusringkonnas on 3-4 inimest, kellel on nahavähk, et õues päikese käes tehtavad tööd (nt teedeehitus, parkide korrashoid, parkimiskontrollid) on määratletud kõrge vähiriskiga töödeks ning neile on omad turvanõuded ja kompensatsioonid, et laste koolivormi osa on peakate, sest see vähendab vähiriski, et ükski oma tervisest lugupidav austraallane ei lahku toast määrimata endale ohtralt päikesekreemi, et teadlikud inimesed kannavad riideesemeid, mis katavad pead, õlgu ning käsivarsi, et rannal päevitamine on mõeldamatu, et suur osa austraallasi käivad kaks korda aastas nahaarsti juures vähikontrollis jne jne. Kui me Javiga viimaks oma teed läksime ja sõnad suhu tagasi saime, siis oli selge, et me olime mõlemad läbi raputatud saanud ning vaatasime koheselt siinset keskkonda hoopist teise nurga alt. Võttis ikka tükk aega, enne kui jälle kord tekkis tahtmine vabatahtlikult päikese käes istuda, isegi paksu kreemikihi all. Väga hoolikalt peale määritud päevituskreemi kiht on nüüd Kullarannikul käimise lahutamatuks osaks ning ega sealgi pikalt otse päikese all ei leba, süda on palju rahulikum kaitsva päikesevarju all.