Big Woody Island

Austraalias on kombeks nii, et kui riigipüha langeb nädalavahetusele, siis on järgnev esmaspäev vaba päev. Anzac Day’d ehk esimeses maailmasõjas hukkunud austraallaste ja uusmeremaalaste mälestuspäeva peeti möödunud pühapäeval, 25. aprillil ning seepärast saimegi omale pika nädalavahetuse.

Seoses 1. mai ehk tööliste pühaga on kohe ka järgmine esmaspäev vaba, nii et lausa kaks järjestikust pikka nädalavahetust. Ning meenutagem, et 26. jaanuaril oli Austraalia Day ja aprilli alguses 4-päevane lihavõtete pidustus! 14. juunil ootab ees Queen’s Birthday (kuninganna sünnipäev) ning 11. augustil Royal Queensland Show (ehk Ekka, mis tõlkes võiks olla Queenslandi kuninglik näituste päev) ja siis on pikk-pikk töö rügamise periood kuni jõuludeni.

Ent selle pika nädalavahetuse juurde nüüd. Käisime tehnikaülikooli purjeklubiga seiklemas. Programmis lubati paari päeva üksikul saarel (Big Woody saar asub Great Sandy väinas maismaa ja suure-suure Fraseri saare vahel), veesporti ja head seltskonda. Ahvatlev! Nii et ega me poolt minutit ei mõelnud, kui sellest üritusest kuulsime. Registreerisime ja siis hakkasime ilmaprognoosi vaatama ning lõpuks lõime käega – tuleb, mis tuleb.

Start oli reede pärastlõunal. Üks klubi liige, Trent haaras meid oma auto peale ja võtsime suuna Maryborough’sse. Kuna inimesed töötavad siin reedeti suuresti lühendatud tööpäevaga (töönädalas on 38 töötundi ja kel vähegi võimalik, see töötab 4x8h, mis jätab reedeks ainult 6h) ja kõik tahavad kasu lõigata pikast nädalavahetusest linnast väljas, siis sattusime otsekohe liiklusummikusse ja venisime Brisbane’ist välja tund-poolteist. Maryborough on Brisbane’ist vaid 250 km põhja poole, kuid meil kulus kohale jõudmiseks üle 4 tunni. Tee lõpuosas oli üks sild üleujutuse tõttu veel suletud ka, nii et tuli veidi ringiga sõita. Mingil ajal jõudsime siiski Maryborough’ lähistele ja parkisime end ühe teise klubiliikme vanemate õue. Neil on seal 65 hektarit maad, nii et ruumi oli :) Meie autojuht, kes oli sõidu vältel ühe pläru teise järel rullinud, lausa jooksis baarikapi juurde, et õllejanu kustustada ja ega meilgi midagi jääkülma märjukese vastu polnud :) Veetsime õhtu garaažis, kus on lisaks mõnele uunikumautole piisavalt ruumi veel soliidsele baarinurgale, minisuuruses piljardilauale ja paarile teisele mänguautomaadile. Haydeni vanemad kostitasid meid pitsa ja suupistetega. Vähehaaval parkis õue teisigi autosid ja grupp hakkas ilmet võtma. Õhtu möödudes hakkas kujunema pilt sellest, mismoodi veedetaks siinmail vaba aega. Majaperemees hoolitses pühendunult selle eest, et viskiklaas tühjana ei nukrutseks ning eranditult kõigil oli õllepudel kogu aeg käepikenduseks. Kui üks sai tühjaks, haarati sujuvalt teise järele. Kui kell kukkus südaööd, siis ei mõelnud keegi ikka veel magamamineku peale, hoolimata sellest, et hommikul kell 6 pidi olema äratus ja start Big Woody saare suunas. Meie Javiga olime unised juba kell 10, aga vedasime piljardi seltsis välja kuskil poole kaheni hommikul. Siis otsustasime, et käbedalt telk püsi ja magama. Ülejäänud rahvas jäi veel jooma.

Ja uskuge või mitte, aga pool 7 hommikul oli äratus ja padavai Mary jõe poole. Mina, Javi ja 4 tüdrukut viidi ilusa suure valge laeva peale, millel maagiline nimi Top Secret (’ülisalajane’). Tuli välja, et laeva omanikeks on Trenti ja Ashley (ka klubiliigi) vanemad. Ei ole paha omada sellist kena laeva, milles on absoluutselt kõik mugavused – väike, kuid täisvarustuses köök-elutuba, 2 magamiskabrit 6 koikuga, dušš ja WC. Ma ei taha mõelda, mida taoline laevuke rahas väärt on... Ja meil oli see õnn selle laeva tekil mööda Mary jõge Hervey laheni seilata. Algul säras hommikupäike, pärast tuli ka vihma ja tuult. Delfiine nägime laeva lähedal hüplemas. Siis tegime tiiru ümber Big Woody saare ning sõitsime Urangani sadamasse, kus poolnõrkenuna saime viimaks hommikusöögi. Ülejäänud grupp oli ka selleks ajaks neljarattaveoliste ja treileritega teed mööda sadamasse jõudnud. Treileritega toodi kohale 3 purje- ja 3 mootorpaati. Läks alles aega, et paadid sõidukorda seada ja kogu eluks vajalik kraam 2 ööpäevaks asustamata saarel paatidesse mahutada! Kraami oli nii palju, et osa tuli ka Top Secretile tarida, sest muidu oleks paadid ülekoormuse all põhja läinud. Osa rahvast seilas saarele purje- ja mootorpaatidega, ülejäänud Top Secretil. Kui me viimaks saarele jõudsime, siis sadas. Mitte küll palju, kuid piisavalt selleks, et meil oleks pinget kibekiirelt kogu last maha laadida, veekindlate presentidega katta ja esimese asjana telgid püsti saada. Natuke õnnetu oli see saar niimoodi udus ja vihmas, kuid kui telgid püsti ja presentidest katusealune loodud, tekkis kohe kodune tunne ja lootus, et homme tuleb ilus ilm, nii et võime nautida oma äralõigatust maailmast ning ookeani ja puutumata looduse lähedust.

Kuna meil Javiga puudus igasugune eelinfo selle kohta, mida need purjeklubi matkad endast kujutavad, siis uudistasime kõike silmad pärani. Kas keegi kujutaks ette, et maalt veetakse hädapärase grillivarustuse ja keedupoti asemel kaasa suur grillplaat, ma-ei-tea-kui-mitme-kilone gaasiballoon, kokkupandav laud toiduvalmistamise tarvis ja pikad istumislauad, silma järgi umbes 10 jahutuskappi (neist üks paras põrakas nagu riidekirst) ja kilosid jääkuubikuid, et sadu õllepurke jahutada? Telke oli 20 inimese peale vist 7-8, neist üks 8 inimesele mõeldud hiidtelk, milles sai vabalt püsti kõndida. Lisaks muljetavaldav toidu – ja joogivaru, veespordivarustus (purjelaud, täispuhutavad kummirõngad, mis ühendatakse veekrossiks mootorpaadi taha jm) ja mis kõik veel. Kõige märkimisväärsem meie jaoks oli siiski ülimalt intelligentne kaasaskantav peldik. See oli mingi selline väiksemat sorti puidust välikäimla karp, mis asetati sujuvalt liivasse kaevatud poolemeetrisele augule, millesse uputati suur prügikott. Kõige ümber kilematerjalist majake (selle kohta öeldi, et originaalis on see toodetud välisduši ümbriseks), mis sobib edukalt ka käimla privaatsust tagama. Kui laager edasi liigub, siis võetakse peldikuraam ja –majake kaasa, väljaheidetega kilekott aga jäätakse auku ja kaetakse liivaga.

Meie grupist umbes pooled olid austraallased ja pooled rahvusvahelised tudengid, peamiselt Euroopast. Grupi keskmine vanus võis olla 24 aasta kandis. Umbes kolmandikul võis olla purjetamiskogemus, ülejäänud olid nagu meie Javiga uudistajad ja niisama matkahuvilised. Või kui nüüd tagantjärele tõele au anda, siis mis suured matkahuvilised nad ikka olid – põhiline oli ikka hommikust õhtuni alkot tinistada ja niisama vabas õhus tšillida. Meie Javiga olime 4-liitrise punase veini kanistri kaasa vedanud, millest poole tõime koju tagasi, aga muul rahval olid päevaseks tarbeks keskmiselt 24-purgine õllelaar pluss õhtuks mingi kangem kraam. Võibolla, kui me oleksime eelnevalt jahutuskastidest teadlikud olnud, siis oleks ka veini asemel õlled kaasa võtnud ja rohkem joonud, aga... isegi siis poleks ma pooltki seda suutnud juua, millega inimesed seal hakkama said. Nüüd ma siis viimaks saan aru neist inimestest, kes on mulle varem püüdnud seletada, et Austraalias juuakse liiga palju ja see on nõme. On küll! Isegi vaatamata sellele imepärasele faktile, et mitte keegi ei tõmmanud end seesuguse joomise juures päris täis, vaid kõik jäid lõpuni inimesteks.

Joomine joomiseks, järgmisel päeval paistis päike ja me saime ujuda ja purjekaga sõita ning mootorpaadi taga tube’il kihutada. Viimast ma esialgu pelgasin proovida, aga kui teiste innustamisel julguse kokku võtsin, siis oli ikka äge küll. Pealegi on vesi siin nii soe, et on täitsa suva, kui mingil hetkel vette plartsatad – ronid kaldale ja kuivad päikese käes ära. Ja purjepaadil seilata oli muidugi elamus omaette. Kuigi me olime Ibizal Colo paadis kunagi sõitnud, oli seekordne paat hoopis teistmoodi ja saime ka ise skipper Andrew juhendamisel paadi juhtimist proovida. Võib öelda, et saime selle magusa asja maitse suhu. Ainus paha asi purjetamise juures on jube aeganõudev töö paadiga enne ja pärast mereleminekut, eriti kui sa ei ela otse mere ääres, vaid pead paadi transportimisega tegelema. Ettevalmistus- ja hooldustööd võtavad umbes 2 korda rohkem aega, kui päeva jooksul purjetamist nautida saab, nii et... ma kahtlen, kas mul oleks kannatust sellega tegeleda. Mootorpaat on ikka oluliselt mugavam tegelane. Tegime Javiga veel paaritunnise jalutuskäigu üritades ainsa saarel oleva ehitise ehk majakani jõuda, aga nälg võttis võimust ja päike kõrvetas niimoodi, et jaks sai enne otsa, kui selleni jõudsime.

Ülejäänud aja me lihtsalt sõime ja jutustasime inimestega ja olelesime ja magasime seal saarel. Süüa sai eraldatud saare kohta luksuslikult. Kaasa oli veetud rohkelt võileivamaterjali, massiivne käntsakas grillliha, mitu kilo grillvorste ja köögivilju ning bolonese pasta kraam. Toitu oli tõepoolest nii palju, et seda jäi üle ja järgmisel päeval vahetult enne tagasisõitu Brisbane’i saime veel Trenti ja Ashley vanemate õueski liha grillida.

Ärasõiduhommikul, kui olime hommikumüsli ja –võileivad ning sujuvalt sellele järgnenud lõuna ehk hunniku grillvorste nahka pistnud, algas kibekiire laagri kokkupakkimine. Juba eelmisel päeval kuulsime, et oli antud tormihoiatus ja tuul võis tõusta 30 sõlmeni, mis tähendas tõenäoliselt suurt vihmasadu ka. Seega, kui rahulikult alanud hommikusöögi lõppedes tuul järsku tõusma hakkas, siis oli kõigile selge, et nüüd eluga tööle. Panime laagri kokku, pakkisime asjad paatidesse, ootasime kui mootorpaadid sadamas ära käisid ja uue laari järgi tulid, aga päike säras ja vihma ega tormi otseselt ei paistnud kuskilt. Lõuna paiku olime nii kaugel, et lahkusime saarelt. Kes purje- ja mootorpaatidel, kes Top Secretil, kes meid truult kalda läheduses ootas. Ja siis jälle hull askeldamine paatide ümber sadamas ja pärast veel Trenti ja Ashley pool kodus paatide ja purjede pesemine ja.... õhtul hilja jõudsime tagasi Brisbane’i. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen kõigile neile minu ja Javi omavahelistele kommentaaridele selle reisi jooksul, siis võib öelda, et igati vahva reis oli, kuid mitte päris meie tassike teed, nagu siinmail öeldakse. Saarel olemine ja purjetamine ja kõik selline aktiivne tegevus oli super, aga 3,5-päevase reisi kohta sai meie maitsele häbematult palju ootamist-uimerdamist-mökutamist, väga vähe aktiivset tegevust ning pole see reis ka imeodav. Mis ma arvan, tuleb osaliselt säärase reisi spetsiifikast (töömahukad purjepaadid), aga teiselt osalt veidi kummalisest organisatoorsest küljest. Ehk siis need meie purjeklubi austraallased (või austraallased üleüldse?) võtavad matkamist väga lõdva randmega. Ent mis siin ikka viriseda – ilma purjeklubi abita poleks me sellele saarele küll kuidagi pääsenud, kui just mitte ujudes :)