Päikesepaiste osariik?

Kaks päeva peaaegu lakkamatut vihmasadu. Trenniriided said kunagi teisipäeva hommikul rõdule kuivama-tuulduma, aga ma pole veel tabanud hetke, millal need sealt niimoodi ära korjata, et otse ei tilguks enam. Natuke irooniline on see kõik mõeldes faktile, et Queenslandi kutsutakse päikesepaiste osariigiks. Auto numbrikilpidelgi ametlikult kirjas ju!

Kahtlustan, et oleme valinud erandliku aasta Brisbane'is elamiseks. Just siis, kui siin sajandi vihm maha valgub. Juhtub ikka! Praegu näiteks jälgin põnevusega Sunshine Coasti ehk päikesepaisteranniku ilmateadet eelolevaks nädalavahetuseks. Meil konkreetselt plaanis ülikooli purjeklubi 3-päevane matk Big Woody saarele, mida ei tahaks mingi hinna eest lausvihmas ja läbivettinud telgis veeta. Juba ammu teame, et ilma järgi sellel maal (või siis vähemasti Brisbane'is) plaane teha on täiesti mõttetu üritus. Ajad end asjatute ootustega lihtsalt närvi. Ookeani ja hoovuste ja mille kõige mõjusfääris mõtlevad vihmapilved oma trajektoorid päevas seitse korda ümber. Sellegipoolest on mul nädalavahetuse ilma osas tekkinud sportlik huvi. Üleeile ja eile näitas 4 päikeselist päeva ning mõõdukat või vähest tuult. Praeguseks on laupäeva kohale tekkinud vihmapilv ja tuule kiirus 36 km/h, mida on palju. Vaatame, mida toovad õhtu, homne hommik ning edasised päevad. Ja kasvatame, hambad ristis, pohuistlikku mõtteviisi. Et ilm ei mõjuta me tuju, kõik on super jne. Tegelikult nimetatakse seda iseendale valetamiseks.

Olgugi, et vihmaga on suurepärane võimalus voodis leboskleda ja raamatut lugeda, jääb elu kuidagi seisma. On rida asju, mida vihmaga ei tee. Kõige hullem aga on taluda see kummaline hais, mis meie korteris vihmaga alati levib. Justkui oleks keegi oma mustad juustud kuhugi vedelema jätnud ning iga väiksemagi briisiga kandub see värske meeldetuletusena ninna. Olen mõelnud, et kas tõepoolest levitab vihmase ilmaga seda lehka vaipkate, mis kogu korteri põrandat seinast seina katab*, või on kõik minu kujutlusvõime vili?

* sellised vaibad on Austraalias väga tüüpilised ja olen jõudnud äratundmisele, et põlgan neid südame põhjast. Oh miks küll ometi ei armastata siin puitpõrandaid? Lisaks sellele, et mingi sünteetiline vaip on varba all vastik, on see ka ebapraktiline ja -hügieeniline mu meelest. Seda on küll hõlbus tolmuimejaga näiliselt puhtaks tõmmata, kuid iga natukese aja tagant vajab ta süvapesu, seda eriti üürikorterites, kus elab igasugu põrsaid. Meil näiteks ongi üürilepingu üheks tingimuseks, et korteri üleandmisel rendifirmale tuleb esitada tšekk, mis tõestab, et oled vaibapesufirmal lasknud vaibad süvapuhastada (mingi survepesumasinaga ilmselt). Austraalias, kusjuures, käiakse enamasti toas jalanõudega, nii nagu suures osas maailmas. Põhjamaadele nii omane toas kingade jalast võtmine on maailmas üsna eksklusiivne, nagu ma olen hakanud taipama. See muidugi ei takista mind ja Javi oma sokkis ja paljajalu käimise kombeid siingi järgimast.