Juuksurid, kodukokad, filmid ja muu eluolu
Mõtlen juba pikemat aega sellele, et oleks vaja juuksurisse minna. Viimati sai käidud eelmise aasta novembris... Tükk aega tagasi olingi juba minemas, aga kui viimaks aru sain, et odavaim juukselõikus maksab ligi 60 dollarit (umbes 660 krooni), siis läks isu ära. Minu senise elu kalleim juukselõikus maksis 350 krooni (Soomes) ja mul on valus rohkem maksta. Pole midagi teha, pole lihtsalt seda tüüpi naine, kes peab oma inimõiguseks üüratuid summasid juuksuritöökotta jätta. Mis siis teha? Võimalus nr 1 on kannatada Eestini ja siis minna Rakverre Natalia juurde, kes on mu lemmikjuuksur. Võimalus nr 2 peale tulin täna. Paistab, et siingi on olemas juuksurite õppetöökoda, kus võib 10 dollari eest lasta suvalisel algajal juuksuril käärid oma juuksepahmakasse lüüa. Asi väärib igal juhul kaalumist.
Teisalt mõned asjad on Austraalias imeodavad. Näiteks leidsin peaaegu enda koduukse alt West Endist videolaenustuse, kust saab teisipäeviti rentida filme 1 dollari eest. Kujutage ette, 1 dollari eest film terveks nädalaks! Eestis ja Soomes, kui selline pakkumine ka iial tehtaks, tuleks tagastada 24h jooksul. Nii olemegi usinalt õhtuti filme vaadanud. Mida sa siin varaõhtuses pimeduses muud ikka teed, kui vaatad filme või telekast Australian Masterchefi järjekordset osa.
Kas ma, muide, seda olen rääkinud, et minu tagasihoidlikul hinnangul on Austraalia kõige popolaarseimad tõsielusarjad köögisarjad, kus austraalia kanged amatöörkokad oma vahel rinda pistavad? Nii on, sest meie Austraaliasse jõudes jooksis sari My Kitchen Rules, kus võistlesid paarid (elukaaslased, südamesõbrad, korterikaaslased, lapsepõlvekallimad, lahutatud abielupaarid, kuid ikka veel (köögi)sõbrad jne). Selle lõppedes paisati eetrisse kohe Masterchef, mis jookseb parimal eetriajal kuus päeva nädalas! Oo, verdtarretavat põnevust! Eks ma ironiseerin muidugi, aga vaatan ikka, sest nad kuramused oskavad seda sarja vaadatavaks teha. Ma ei kujuta kuidagi ette, et eestlased midagi alternatiivset pakkuda suudaks. No kust meil esiteks nii suur hulk (alustas mingi 50 tüüpi, nüüdseks on alles 8) amatöörkokki võetakse, kelle peamiseks ühistunnuseks on see, et igaühe eluunistus on see saade võita ja professionaalseks kokaks saada.
Kuid õhtuste filmide juurde tagasi tulles. Filme siinsete riiklike telekanalite pealt vaadata ei anna. Umbes täpselt kaks korda olen üritanud ja mõlemal korral tuli ennast kõvasti ohjes hoida, et mitte enne filmi lõppu alla anda. Viimati vaatasime Shreki teist osa. See käis sellise programmi järgi, et 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami, 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami... Mul jooksis juhe kokku. Hispaanias on see lugu, et näidatakse 15-20 min filmi ja 20 min reklaami, aga ma eelistan viimast, sest siis ma saan selle reklaami ajal midagi muud teha. Näiteks nõud pestud või raamatust ühe peatüki loetud. Kuid ega midagi, meil see-eest ju see tänuväärne videolaenutus ja teisipäevased odavad filmiseansid (pilet tudengitele 60 krooni) Southbanki kinos. Ka kinos ma pole kunagi nii tihedalt käinud, kui siin. Hulk häid uusi filme on ära vaadatud ja mõned veel tulemas.
Nii et meil on täitsa tore ja veel toredamaks tõotab minna. Laupäeval sain viimaks kokku austraalia tüdrukuga, kellega minu Soome esimestel kuudel Lapinkaari ühikas tuttavaks saime ja ta lubas meile lahkesti mõnel nädalavahetusel taksot mängida ja Brisbane’i ümbritsevaid loodusväärtusi näidata. See kõlab suurepäraselt. Lisaks rendime järgmiseks nädalavahetuseks auto (bronn on igatahes tehtud!) ja sõidame Päikeserannikut avastama. Viimaks ometi! Ja varsti-varsti on Cairnsi tripp ja siis Sydney ja siis... :)
Teisalt mõned asjad on Austraalias imeodavad. Näiteks leidsin peaaegu enda koduukse alt West Endist videolaenustuse, kust saab teisipäeviti rentida filme 1 dollari eest. Kujutage ette, 1 dollari eest film terveks nädalaks! Eestis ja Soomes, kui selline pakkumine ka iial tehtaks, tuleks tagastada 24h jooksul. Nii olemegi usinalt õhtuti filme vaadanud. Mida sa siin varaõhtuses pimeduses muud ikka teed, kui vaatad filme või telekast Australian Masterchefi järjekordset osa.
Kas ma, muide, seda olen rääkinud, et minu tagasihoidlikul hinnangul on Austraalia kõige popolaarseimad tõsielusarjad köögisarjad, kus austraalia kanged amatöörkokad oma vahel rinda pistavad? Nii on, sest meie Austraaliasse jõudes jooksis sari My Kitchen Rules, kus võistlesid paarid (elukaaslased, südamesõbrad, korterikaaslased, lapsepõlvekallimad, lahutatud abielupaarid, kuid ikka veel (köögi)sõbrad jne). Selle lõppedes paisati eetrisse kohe Masterchef, mis jookseb parimal eetriajal kuus päeva nädalas! Oo, verdtarretavat põnevust! Eks ma ironiseerin muidugi, aga vaatan ikka, sest nad kuramused oskavad seda sarja vaadatavaks teha. Ma ei kujuta kuidagi ette, et eestlased midagi alternatiivset pakkuda suudaks. No kust meil esiteks nii suur hulk (alustas mingi 50 tüüpi, nüüdseks on alles 8) amatöörkokki võetakse, kelle peamiseks ühistunnuseks on see, et igaühe eluunistus on see saade võita ja professionaalseks kokaks saada.
Kuid õhtuste filmide juurde tagasi tulles. Filme siinsete riiklike telekanalite pealt vaadata ei anna. Umbes täpselt kaks korda olen üritanud ja mõlemal korral tuli ennast kõvasti ohjes hoida, et mitte enne filmi lõppu alla anda. Viimati vaatasime Shreki teist osa. See käis sellise programmi järgi, et 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami, 5 minutit filmi, 3 minutit reklaami... Mul jooksis juhe kokku. Hispaanias on see lugu, et näidatakse 15-20 min filmi ja 20 min reklaami, aga ma eelistan viimast, sest siis ma saan selle reklaami ajal midagi muud teha. Näiteks nõud pestud või raamatust ühe peatüki loetud. Kuid ega midagi, meil see-eest ju see tänuväärne videolaenutus ja teisipäevased odavad filmiseansid (pilet tudengitele 60 krooni) Southbanki kinos. Ka kinos ma pole kunagi nii tihedalt käinud, kui siin. Hulk häid uusi filme on ära vaadatud ja mõned veel tulemas.
Nii et meil on täitsa tore ja veel toredamaks tõotab minna. Laupäeval sain viimaks kokku austraalia tüdrukuga, kellega minu Soome esimestel kuudel Lapinkaari ühikas tuttavaks saime ja ta lubas meile lahkesti mõnel nädalavahetusel taksot mängida ja Brisbane’i ümbritsevaid loodusväärtusi näidata. See kõlab suurepäraselt. Lisaks rendime järgmiseks nädalavahetuseks auto (bronn on igatahes tehtud!) ja sõidame Päikeserannikut avastama. Viimaks ometi! Ja varsti-varsti on Cairnsi tripp ja siis Sydney ja siis... :)
Comments