Lamingtoni ja Springbrooki rahvuspargid
Mul vedas, et õnnestus viimaks Ann-Mariega kokku saada. Ann-Marie on austraalia tüdruk, kes elas Lapinkaari ühikas samal ajal, kui minagi. Kui ma juba Brisbane'is elasin, siis juhtumisi avastasin (FB, vahel harva olgu sa õnnistatud!), et Ann-Marie elab ka Brisbane'is. Läks päris tükk aega, kuni me lõpuks nägime ja kohvile läksime. Ning siis sai juba kokku lepitud, et teeme mõnel nädalavahetusel reisi Brisbane'ist välja, kuhugi loodusesse. Sest Ann-Mariel on AUTO. Muidgi see pole mingi imeasi, sest sisuliselt kõigil austraallastel on autod, aga MEIL pole, ja see on Austraalias nagu füüsiline puue.
Möödunud pühapäeval siis oligi kl 9 start meie maja eest. Sõitsime linnast välja Kullaranniku suunas. Esmalt oli plaan sõita läbi Mt Tamborine'i, kus oli parajasti käimas hernehirmutiste (mäletamiseks: scarecrows) festival. Peatusime Eagle Heightsi linnakeses (või oleks õigem öelda külakeses? Tont seda teab, kust lähevad siin piirid küla ja linna vahel) ja imetlesime idüllilisi maamajakesi, millest peatänaval enamik, paistis, funktisoneerisid kohvikute, käsitööpoodide ja galeriidena. Laadaplatsile hernehirmutisi uurima me ei tükkinud, aga hea ülevaate saamiseks ürituse tõsiseltvõetavusest piisas sellestki, kui Eagle Heightsi peatänaval ringi jalutada ja hiljem teistest Mt Tamborine'i külakestest mööda sõita. Nende hernehirmutised pole mingid kaks puukeppi keskelt kokku liita, vana ürp selga ja kaabu pähe - konstruktsioonid. Nende kunstiteoste kallal on nii kõvasti vaeva nähtud, et meenutavad teinekord vägagi elavaid inimesi. Vaadake või seda pilti kohvitavast mammast ja papast!
Mt Tamborine'i piirkond ON maaliline. Kui mitmeid kordi sai õhatud, et oh, sellel mäenõlval, selles majakeses ja just selle vaatega orule, mägedele ja veesilmale ma tahaks elu lõpuni elada! Pole siis ime, et seal näeb austraalia asustust kõige kirevamal moel. Ikka mõni saksa või austria või šveitsi stiilis majake ja siis koha midagi ehtinglaslikku, poola-, itaalia- või kreekapärast sinna kõrvale. Aga huvitaval kombel see kompott üldse ei häiri, kõik moodustab ühtse imearmsa terviku. Siin üks majake, mis viib mind minu kujutlustes sajanditetagusesse Inglismaale. Pange tähele, et hernehirmutisest jalgpallifänn on vägagi ajakohane :)
Edasi võtsime orientiiri kagusse. Brisbane'ist Kullaranniku suunas lõunasse jäävad vahvad mäeahelikud ja mitmed rahvuspargid, mis laiuvad nende mäeahelike peal ja ümbruses. Meie sõitsime kõigepealt Binna Burrasse, mis on Lamingtoni rahvuspargi keskus. Selleks, et hiljem Springbrooki jõuda, tuli aga esmalt tükk maad sama teed tagasi sõita ja siis järgimisele teele pöörata, mis jookseb lähedalt ja paralleelselt Binna Burraga. Lihtsalt et mäeahelike tõttu kulgevad teed ainult ühes suunas ja ühtegi ühenduslüli pole. Teed looklevad kilomeetreid mäeahelike tippudel, nii et vaade on mõlemale poole sügavasse orgu ja silmapiiril on kohe teine mäeahelik. Springbrookis olime nii lähedal Queenslandi ja New South Walesi osariikide piirile, et võisime viimast peaaegu puudutada. Best of All (=parim) vaateplatvormilt nägime New South Walesi mägesid nagu peo peal. Tuleb välja, et Queenslandi ja New South Walesi vahel on mäeahelike näol selgepiiriline looduslik piir. Mis viib mõtted sellele, et kui Austraalia ajalugu oleks läinud Euroopa eeskujul, siis räägiks me tõenäoliselt eri riikidest.
Aga tagasi rahvusparkide juurde! Need on Austraalia vihmamets kõige ehedamal kujul. Puud, mis kasvavad täiesti äraarvamatutel viiside. Hiigelpuud. Kolmikpuud. Palmikpuud. Ja eukalüptused loomulikult, mis on vast kõige regulaarsema kujuga, aga alati igavesed taevasse kõrguvad mürakad. Ei jõua ära lugeda kõiki neid imelikke moodustusi, mida puude ja muude taimeliikide kombinatsioonid seal tekitada suudavad.
Nägime ka kängurusid! Mitte selliseid põrakaid kängurusid, keda endale ette kujutasin, vaid suure jänese või väiksema koera suuruseid. Neid kutsutakse pademelon ja mulle tunduvad nad nagu känguru ja roti ristsugutis :) Üldse tuleb välja, et kängurusid on siin umbes mitusada liiki ja tavaline linnaaustraallane ikka niisama naljalt känguruliha ei söö. Vähemalt nii väitis Ann-Marie. Kuuldes, et meie Javiga oleme mitmel korral Colesist känguruliha ostnud, muutusid Ann-Marie silmad väga suureks. Meie omakorda saime aru, et ei mõista Austraalia elust ikka veel protsentigi.
Meil oli aega ainult niipalju, et paar lühikest matkarada läbida, kuid tegelikult võib Lamingtonis ja Sprinbrookis mitu nädalat veeta, kui tahta kõik ametlikud matkarajad (mis sageli on 20 km kanti, pikim aga 42 km) läbi proovida. Õhtu eel tekkisid Springbrooki udu ja vihmapilved, mis ühe koha peal tugevat vihma taevast alla lasid, ja paarsada meetrit maa täitsa kuivaks jätsid. Müstika. Ja Springbrooki metsad muutusid ise ka pilvede all ja pimeduse saabudes kummituslikeks. Hakkas kõhe ja põgenesime :)
Ja veelkordseks kinnituseks minu ja Javi siin korduvalt naeruväärseks osutunud ideele, et Austraalias pole puid ja rohelust (vaid peamiselt kõrb):
Oo, milline rohelus ja kui palju puid on Queenslandis!
Möödunud pühapäeval siis oligi kl 9 start meie maja eest. Sõitsime linnast välja Kullaranniku suunas. Esmalt oli plaan sõita läbi Mt Tamborine'i, kus oli parajasti käimas hernehirmutiste (mäletamiseks: scarecrows) festival. Peatusime Eagle Heightsi linnakeses (või oleks õigem öelda külakeses? Tont seda teab, kust lähevad siin piirid küla ja linna vahel) ja imetlesime idüllilisi maamajakesi, millest peatänaval enamik, paistis, funktisoneerisid kohvikute, käsitööpoodide ja galeriidena. Laadaplatsile hernehirmutisi uurima me ei tükkinud, aga hea ülevaate saamiseks ürituse tõsiseltvõetavusest piisas sellestki, kui Eagle Heightsi peatänaval ringi jalutada ja hiljem teistest Mt Tamborine'i külakestest mööda sõita. Nende hernehirmutised pole mingid kaks puukeppi keskelt kokku liita, vana ürp selga ja kaabu pähe - konstruktsioonid. Nende kunstiteoste kallal on nii kõvasti vaeva nähtud, et meenutavad teinekord vägagi elavaid inimesi. Vaadake või seda pilti kohvitavast mammast ja papast!
Mt Tamborine'i piirkond ON maaliline. Kui mitmeid kordi sai õhatud, et oh, sellel mäenõlval, selles majakeses ja just selle vaatega orule, mägedele ja veesilmale ma tahaks elu lõpuni elada! Pole siis ime, et seal näeb austraalia asustust kõige kirevamal moel. Ikka mõni saksa või austria või šveitsi stiilis majake ja siis koha midagi ehtinglaslikku, poola-, itaalia- või kreekapärast sinna kõrvale. Aga huvitaval kombel see kompott üldse ei häiri, kõik moodustab ühtse imearmsa terviku. Siin üks majake, mis viib mind minu kujutlustes sajanditetagusesse Inglismaale. Pange tähele, et hernehirmutisest jalgpallifänn on vägagi ajakohane :)
Edasi võtsime orientiiri kagusse. Brisbane'ist Kullaranniku suunas lõunasse jäävad vahvad mäeahelikud ja mitmed rahvuspargid, mis laiuvad nende mäeahelike peal ja ümbruses. Meie sõitsime kõigepealt Binna Burrasse, mis on Lamingtoni rahvuspargi keskus. Selleks, et hiljem Springbrooki jõuda, tuli aga esmalt tükk maad sama teed tagasi sõita ja siis järgimisele teele pöörata, mis jookseb lähedalt ja paralleelselt Binna Burraga. Lihtsalt et mäeahelike tõttu kulgevad teed ainult ühes suunas ja ühtegi ühenduslüli pole. Teed looklevad kilomeetreid mäeahelike tippudel, nii et vaade on mõlemale poole sügavasse orgu ja silmapiiril on kohe teine mäeahelik. Springbrookis olime nii lähedal Queenslandi ja New South Walesi osariikide piirile, et võisime viimast peaaegu puudutada. Best of All (=parim) vaateplatvormilt nägime New South Walesi mägesid nagu peo peal. Tuleb välja, et Queenslandi ja New South Walesi vahel on mäeahelike näol selgepiiriline looduslik piir. Mis viib mõtted sellele, et kui Austraalia ajalugu oleks läinud Euroopa eeskujul, siis räägiks me tõenäoliselt eri riikidest.
Aga tagasi rahvusparkide juurde! Need on Austraalia vihmamets kõige ehedamal kujul. Puud, mis kasvavad täiesti äraarvamatutel viiside. Hiigelpuud. Kolmikpuud. Palmikpuud. Ja eukalüptused loomulikult, mis on vast kõige regulaarsema kujuga, aga alati igavesed taevasse kõrguvad mürakad. Ei jõua ära lugeda kõiki neid imelikke moodustusi, mida puude ja muude taimeliikide kombinatsioonid seal tekitada suudavad.
Nägime ka kängurusid! Mitte selliseid põrakaid kängurusid, keda endale ette kujutasin, vaid suure jänese või väiksema koera suuruseid. Neid kutsutakse pademelon ja mulle tunduvad nad nagu känguru ja roti ristsugutis :) Üldse tuleb välja, et kängurusid on siin umbes mitusada liiki ja tavaline linnaaustraallane ikka niisama naljalt känguruliha ei söö. Vähemalt nii väitis Ann-Marie. Kuuldes, et meie Javiga oleme mitmel korral Colesist känguruliha ostnud, muutusid Ann-Marie silmad väga suureks. Meie omakorda saime aru, et ei mõista Austraalia elust ikka veel protsentigi.
Meil oli aega ainult niipalju, et paar lühikest matkarada läbida, kuid tegelikult võib Lamingtonis ja Sprinbrookis mitu nädalat veeta, kui tahta kõik ametlikud matkarajad (mis sageli on 20 km kanti, pikim aga 42 km) läbi proovida. Õhtu eel tekkisid Springbrooki udu ja vihmapilved, mis ühe koha peal tugevat vihma taevast alla lasid, ja paarsada meetrit maa täitsa kuivaks jätsid. Müstika. Ja Springbrooki metsad muutusid ise ka pilvede all ja pimeduse saabudes kummituslikeks. Hakkas kõhe ja põgenesime :)
Ja veelkordseks kinnituseks minu ja Javi siin korduvalt naeruväärseks osutunud ideele, et Austraalias pole puid ja rohelust (vaid peamiselt kõrb):
Oo, milline rohelus ja kui palju puid on Queenslandis!
Comments