Elu Narvas omandab kiiremat rütmi
No küll läks sellel nädalal alles rabelemiseks. Intervjuu intervjuu otsa! Kui esialgu sai Narvas rahulikult pikki jalutuskäike tehtud, poodides traavitud, vahepeal muuseumi raamatukogus istutud, hommikuti joogatatud ja õhtuti spordiklubis veheldud, siis nüüd kohe hoopis teine elutempo. Ega ma ei kurda, lihtsalt teistmoodi.
Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need rutiinid välja kujunevad.
Palju otsustamata asju. See teeb veidi närviliseks, sest ikka tahaks ju, et asjad sujuks. Millal minna Tamperre? Kas Kuusamo lähistele Karhunkierrokselle matkama minna või siiski mitte? Kas siis on veel ruska (Lapimaa sügisene värvidemäng) või juba liiga hilja? Millal minna Tartu? Kellega kohtuda Tallinnas? Kas Javi tuleb minuga Poola pulma ja kui ei, kas ma peaksin tema peale pahane olema? Millal ometi saab mu artikkel vene keelde ja Narva lehte avaldamiseks valmis? Milline ajastus selle ilmumiseks oleks parem? Kas mind siis lõpuks kutsutakse Oulu konverentsile ja kes selle eest maksab? Kas oodata pesumasina käimalükkamisega nii kaua, kui Anneli tuleb, või lüüa käega instruktsioonidele ja loota sellele, et oma nupp nokib. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Kõik me teame, et vastused tulevad siis, kui neil on aeg tulla. Pole erilist tolku sellest, kui neid mõtteid oma peas edasi-tagasi veeretada. Aga ikka ei oska rahulik ja kannatlik olla. Tahaks ju ise oma elu peremees olla, kuid vastuste puudumine sellistele küsimustele tekitab tunde, et oleme kontrolli oma elu üle kaotanud. Vaatamata sellele, et me teame: elu headus ei sõltu sellistest pisiasjadest.
Kuidas juurutada rutiine, kui elu on nii ebareeglipärane? Inimesed kurdavad rutiini üle ja ihkavad seiklusi. Mina mõtlen, et mul on neid seiklusi ja vahelduvat elurütmi nii palju olnud, et parem, kui oleks millestki püsivast kinni hoida. Nii ma siis olengi üritanud luua endale mingid pidepunktid, millest argielus kinni hoida - hommikune külm dušš, mandliõli, jooga, hommikupuder ja õhtune trenniskäik. Välitöö oma loomult on selline sigrimigri, et ma tegelikult ei kujuta veel päris täpselt ette, mismoodi need mõnusad argielu rutiinid välitöö ebaregulaarsuse ja liikuva ajagraafikuga kokku sulatada. Õhtuti on endiselt raskusi mõistlikul ajal magamaminekuga ja hommikul valutu tõusmisega.
Huvitaval kombel on mu hommikune külm dušš ja jooga kõige lihtsamad päevast päeva korrata ja tasapisi hakkan hindama heaolutunnet, mida neist saan. Suudan juba täitsa hästi ette kujutada ajapikku tekkida võivat tunnet, et midagi on mu hommikust puudu, kui oma dušši ja joogat ei saa. Raskem on kohviga. Hommikukohvitamise harjumusest olen küll suuremate raskusteta seniks loobunud, aga päeva jooksul tekivad aegajalt ikka kohviisud. Olen tähele pannud, et see kaasneb just sellega, kui olen arvuti taha maha istunud, et kirjutada midagi, mis mõttetööd eeldab. Või siis, kui raamatukogus hunniku kaustade taga istun ja püüan lugeda ja asjasse süüvida. Ju mu aju on niivõrd sellega harjunud, et igasuguse mõttetöö puhul turgutatakse teda kohviga. Nii ma siis olengi mõnel päeval patustanud.
Õhtused trennid on muidugi omaette väärtusega. Ma olen eelnevatel aastatel regulaarset trenni teinud, nii et mu keha teab hinnata seda mõnutunnet, mis tekib peale trenni. Seetõttu pole sugugi raske anda oma kehale käsk sammud spordisaali poole seada. Olen käinud tõepoolest peaaegu iga päev. Praktilisest küljest, kuna ma nagunii kuumaksu maksan (ja Narvas on see poole soodsam, kui Soome klubides!), siis võingi igal õhtul spordisaalis elada. Ainus aga on siin see, et trennis käimine võtab aega. Tunnike läheb ikka trennis ja teine tunnike trenni ja koju tagasi jalutamiseks ning riietumiseks. Nii pole ka mingi ime, et magamaminekuaeg lükkub liialt hiliseks. Arvasin esialgu, et Narvas on õhtuti kena võimalus telekast vene programme jälgida - nii keelepraktika kui ka sisu poole pealt, kuid selleks senini küll rohkem aega pole leidnud, kui vast paar korda supitaldriku kõrvalt mingit suvalist saadet piiluda.
Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need rutiinid välja kujunevad.
Palju otsustamata asju. See teeb veidi närviliseks, sest ikka tahaks ju, et asjad sujuks. Millal minna Tamperre? Kas Kuusamo lähistele Karhunkierrokselle matkama minna või siiski mitte? Kas siis on veel ruska (Lapimaa sügisene värvidemäng) või juba liiga hilja? Millal minna Tartu? Kellega kohtuda Tallinnas? Kas Javi tuleb minuga Poola pulma ja kui ei, kas ma peaksin tema peale pahane olema? Millal ometi saab mu artikkel vene keelde ja Narva lehte avaldamiseks valmis? Milline ajastus selle ilmumiseks oleks parem? Kas mind siis lõpuks kutsutakse Oulu konverentsile ja kes selle eest maksab? Kas oodata pesumasina käimalükkamisega nii kaua, kui Anneli tuleb, või lüüa käega instruktsioonidele ja loota sellele, et oma nupp nokib. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Kõik me teame, et vastused tulevad siis, kui neil on aeg tulla. Pole erilist tolku sellest, kui neid mõtteid oma peas edasi-tagasi veeretada. Aga ikka ei oska rahulik ja kannatlik olla. Tahaks ju ise oma elu peremees olla, kuid vastuste puudumine sellistele küsimustele tekitab tunde, et oleme kontrolli oma elu üle kaotanud. Vaatamata sellele, et me teame: elu headus ei sõltu sellistest pisiasjadest.
Kuidas juurutada rutiine, kui elu on nii ebareeglipärane? Inimesed kurdavad rutiini üle ja ihkavad seiklusi. Mina mõtlen, et mul on neid seiklusi ja vahelduvat elurütmi nii palju olnud, et parem, kui oleks millestki püsivast kinni hoida. Nii ma siis olengi üritanud luua endale mingid pidepunktid, millest argielus kinni hoida - hommikune külm dušš, mandliõli, jooga, hommikupuder ja õhtune trenniskäik. Välitöö oma loomult on selline sigrimigri, et ma tegelikult ei kujuta veel päris täpselt ette, mismoodi need mõnusad argielu rutiinid välitöö ebaregulaarsuse ja liikuva ajagraafikuga kokku sulatada. Õhtuti on endiselt raskusi mõistlikul ajal magamaminekuga ja hommikul valutu tõusmisega.
Huvitaval kombel on mu hommikune külm dušš ja jooga kõige lihtsamad päevast päeva korrata ja tasapisi hakkan hindama heaolutunnet, mida neist saan. Suudan juba täitsa hästi ette kujutada ajapikku tekkida võivat tunnet, et midagi on mu hommikust puudu, kui oma dušši ja joogat ei saa. Raskem on kohviga. Hommikukohvitamise harjumusest olen küll suuremate raskusteta seniks loobunud, aga päeva jooksul tekivad aegajalt ikka kohviisud. Olen tähele pannud, et see kaasneb just sellega, kui olen arvuti taha maha istunud, et kirjutada midagi, mis mõttetööd eeldab. Või siis, kui raamatukogus hunniku kaustade taga istun ja püüan lugeda ja asjasse süüvida. Ju mu aju on niivõrd sellega harjunud, et igasuguse mõttetöö puhul turgutatakse teda kohviga. Nii ma siis olengi mõnel päeval patustanud.
Õhtused trennid on muidugi omaette väärtusega. Ma olen eelnevatel aastatel regulaarset trenni teinud, nii et mu keha teab hinnata seda mõnutunnet, mis tekib peale trenni. Seetõttu pole sugugi raske anda oma kehale käsk sammud spordisaali poole seada. Olen käinud tõepoolest peaaegu iga päev. Praktilisest küljest, kuna ma nagunii kuumaksu maksan (ja Narvas on see poole soodsam, kui Soome klubides!), siis võingi igal õhtul spordisaalis elada. Ainus aga on siin see, et trennis käimine võtab aega. Tunnike läheb ikka trennis ja teine tunnike trenni ja koju tagasi jalutamiseks ning riietumiseks. Nii pole ka mingi ime, et magamaminekuaeg lükkub liialt hiliseks. Arvasin esialgu, et Narvas on õhtuti kena võimalus telekast vene programme jälgida - nii keelepraktika kui ka sisu poole pealt, kuid selleks senini küll rohkem aega pole leidnud, kui vast paar korda supitaldriku kõrvalt mingit suvalist saadet piiluda.
Comments