Argielu Narvas

Teist päeva sajab lakkamatult. Ja hommegi tõotab samamoodi jätkuda. Tubased päevad. Olen end siiski iga päev toast välja vedanud, poodidesse jalutanud. Täna näiteks käisin MyFitnessi spordiklubi nuusutamas. Nagunii ma selle klubiga liitun, sest see on Narvas hetkel kõige moodsam ja siiski mõistliku hinnaga, aga kuna avastasin, et on võimalik korra ka tasuta treeningtunnis kätt proovimas käia, siis kasutasin võimalust. Valisin bodypumpi. Tund oli muidugi venekeelne, aga kuna ma olen bodypumpis nii palju varem käinud, siis oli hea kindel minna. Trenn nagu trenn ikka, ainult et paistab, et ma pole väga pikka aega oma reielihastega midagi koormuslikku teinud. See on vana kogemus, et pärast tundi on mitu päeva kõikvõimalikud lihased happes ja paindumatud, aga et see keset tundi juba juhtuks? Nuta või naera, aga väljaaste-kükke küll lõpuni teha ei jaksanud. Venitasin küll peale trenni pikalt, aga järgmiste päevade lihasvaludest ma vaevalt et pääsen. Kõige otsa lubasin endale veel pikalt kuumas saunas istuda. Ei jõua ära oodata, millal keha nii palju taastub, et jälle trenni pääseks.

Kaks hommikut olen hõõrunud enda keha esmalt mandliõliga ja siis külma dušši võtnud. Ei ole üldsegi nii hull, nagu võiks ette kujutada. Isegi pärastine kortermaja septembrikuine jahe toatemperatuur ei heiduta – saab ju soojemalt riidesse panna. Villased sokid on olemas :) Ülimõnus ergas tunne on peale seda, kui keha külma veega äratada. Teine üllatus: ma pole nädal aega juba kohvi joonud ning isugi justkui pole. Mina, kes kange hommikukohvita aastaid hommikuti üldse elugi sisse pole saanud. Teinekord kohvi lõhn küll ärritab, kui see ninna satub, aga mingit väljakannatamatut isu küll pole. Mis toimub? Kas see jääbki nii?

Uni on sügav ja unenäod seiklusrikkad. Jätkuks see vaid nii!