Hommikune sisevõitlus
Magamamineku- ja ülestõusmiseaegadega on raskusi. Mitte kuidagi ei taha õnnestuda hommikul kl 6.30 tõusta ja õhtul kl 22.30 põhku pugeda, nagu minu päevategevustega kõige paremini sobiks. Hommikul mängib äratuskell mu kõrva ääres kordi, aga poolunes vajutan seda aina edasi. Praegune äratusmeeloodia on eelmisega võrreldes ka niipalju meeldivam, et sel võib vabalt taustamuusikana mängida lasta ja edasi magada (paistab, et mõned korrad ongi nii läinud). Ja kui viimaks arvan, et nüüd olen juba piisavalt ärkvel, et kell kinni lükata, siis järgmisel hetkel silmi avades avastan, et jälle tunnike on möödunud. Igatsen seda, et hommikul vara paistaks aknasse päike ja see ajaks mind loomulikult üles. Nagu Austraalias oli või nagu meil Tamperes suvekuudel on. Sellest igatsemisest pole muidugi midagi kasu – tuleb lihtsalt oma sisemine rütm välja töötada.
Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõusta. Olen kõik need päevad nii tubli olnud, et võin end hommikukohviga premeerida küll!” Mina ütlesin vastu: ”Ei lähe läbi! Kui sa oma kohvi nüüd saad, siis homme tuled sama nõudmisega välja. Ja siis ülehomme ja ... Iga päevaga on kergem sellele nõudmisele järele anda. Ja varsti oledki oma vanade harjumuste juures tagasi.” Hääl ei jätnud jonni: ”Aga nii mõnus oleks oma kohvitassiga arvuti ees istuda ning hommikusi online-uudiseid lugeda. Ma ju olen seda väärt, see üks päevgi!” Mina vastu: ”Ja siis sa jäädki selle oma kohvitassiga sinna arvuti ette. Unustad oma hommikuse duši, joogaharjutused ja kõik muu. Kuni on lõuna ning on vaja jälle süüa. Mõtle sellele, et kui kogu see hommik on möödunud, siis tekivad süümepiinad, et näed, ongi pool päeva läbi, aga sina pole midagi enese keha ja vaimu jaoks head teinud.” Hääl jonnib ikka veel: ”Jah, aga mul õlalihased valutavad ja üldse olen pahas tujus...”
Viisin mõttejõuga oma fookuse sellele mõnusale tundele, mis mind peale külma duši valdab. Kui mul oli mandliõli pudel peos ja ma olin vannitoa poole teel, siis oli mul juba selge siht silme ees. Ma teadsin, kui mõnus on sortsu õli oma pihus tunda ja seda oma kehale vähehaaval laiali hõõruda. Oma õliste kätega kõik lihased samm-sammult läbi käia. Vähehaaval muutub keha mõnusasti soojaks. Siis vanni seisma, külmaveekraan lahti ja külma vee voog oma paljastele jalalabadele. See esimene hetk on ebameeldiv. Kirtsutan nina. Siis liigutan dušipead ülespoole: säärtele, reitele, vasakule käsivarrele, paremale käsivarrele, rinnale, vasaku õlavarre taha seljale, parema õlavarre taha seljale. Iga liigutusega on kergem. Külmatunde ebamugavus kaob dušipead ühele ja teisele kehapiirkonnale suunates kiiremini ja kiiremini. Vahepeal märkan, et olen isegi millelegi muule kui külmatundele keskendunud ja üldse mitte mõelnud protseduuri ebamugavusele. Kui olen veejuga tükk aega ühte kehapiirkonda suunanud, siis ei saagi õieti enam aru, kas tegemist on külma või sooja veega. Aga kui dušipead liigutada, siis on ikka kindlalt külm. Ma ei tea kui kaua ma külma vee all olnud olen (võimatu on aru saada, kui just kella ei vaata), aga paar minutit kindlasti. Kui lõpuks viimase joa oma jalalabadele lasen ja duši kinni keeran, siis tean, et ees ootab rida mõnusaid kehalisi aistinguid.
End rätikuga kuivaks hõõrudes muutub keha aina soojemaks ja soojemaks ning veelgi soojem ja turvalisem tunne tekib, kui tõmban selga joogapüksid ja särgi. Keha on mõnusalt soe, pehme ja siidine. Siis klaas sooja vett lusikatäie mee ja sidrunitilgaga. See peletab tasapisi tekkiva näljatunde ja laseb joogaharjutustele keskenduda. Panen põlema küünla ja võtan sisse asendi oma lillelisel joogamatil. Nüüd, kui ma kasutan kahte matti üksteise otsas, on istumine laminaatpõrandal palju pehmem ja soojem. Kui esimese soojendusharjutusega pihta saab hakata, tulevad teised juba iseenesest, sest kehal on mõnus. Liigun ühest harjutusest sujuvalt teise juurde ja ongi 40 minutit selja taga. Siis teevesi keema ja viie minuti pärast on ka puder valmis ja auravana taldrikul. Lisan 5- või 7-viljapudrule maitseks juurde tükeldatud aprikoose, supilusikatäie mandliõli ja teelusikatäie mett. Rohkem nagu ei oskagi midagi tahata. Kohviisu on kadunud teadmatusse.
Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõusta. Olen kõik need päevad nii tubli olnud, et võin end hommikukohviga premeerida küll!” Mina ütlesin vastu: ”Ei lähe läbi! Kui sa oma kohvi nüüd saad, siis homme tuled sama nõudmisega välja. Ja siis ülehomme ja ... Iga päevaga on kergem sellele nõudmisele järele anda. Ja varsti oledki oma vanade harjumuste juures tagasi.” Hääl ei jätnud jonni: ”Aga nii mõnus oleks oma kohvitassiga arvuti ees istuda ning hommikusi online-uudiseid lugeda. Ma ju olen seda väärt, see üks päevgi!” Mina vastu: ”Ja siis sa jäädki selle oma kohvitassiga sinna arvuti ette. Unustad oma hommikuse duši, joogaharjutused ja kõik muu. Kuni on lõuna ning on vaja jälle süüa. Mõtle sellele, et kui kogu see hommik on möödunud, siis tekivad süümepiinad, et näed, ongi pool päeva läbi, aga sina pole midagi enese keha ja vaimu jaoks head teinud.” Hääl jonnib ikka veel: ”Jah, aga mul õlalihased valutavad ja üldse olen pahas tujus...”
Viisin mõttejõuga oma fookuse sellele mõnusale tundele, mis mind peale külma duši valdab. Kui mul oli mandliõli pudel peos ja ma olin vannitoa poole teel, siis oli mul juba selge siht silme ees. Ma teadsin, kui mõnus on sortsu õli oma pihus tunda ja seda oma kehale vähehaaval laiali hõõruda. Oma õliste kätega kõik lihased samm-sammult läbi käia. Vähehaaval muutub keha mõnusasti soojaks. Siis vanni seisma, külmaveekraan lahti ja külma vee voog oma paljastele jalalabadele. See esimene hetk on ebameeldiv. Kirtsutan nina. Siis liigutan dušipead ülespoole: säärtele, reitele, vasakule käsivarrele, paremale käsivarrele, rinnale, vasaku õlavarre taha seljale, parema õlavarre taha seljale. Iga liigutusega on kergem. Külmatunde ebamugavus kaob dušipead ühele ja teisele kehapiirkonnale suunates kiiremini ja kiiremini. Vahepeal märkan, et olen isegi millelegi muule kui külmatundele keskendunud ja üldse mitte mõelnud protseduuri ebamugavusele. Kui olen veejuga tükk aega ühte kehapiirkonda suunanud, siis ei saagi õieti enam aru, kas tegemist on külma või sooja veega. Aga kui dušipead liigutada, siis on ikka kindlalt külm. Ma ei tea kui kaua ma külma vee all olnud olen (võimatu on aru saada, kui just kella ei vaata), aga paar minutit kindlasti. Kui lõpuks viimase joa oma jalalabadele lasen ja duši kinni keeran, siis tean, et ees ootab rida mõnusaid kehalisi aistinguid.
End rätikuga kuivaks hõõrudes muutub keha aina soojemaks ja soojemaks ning veelgi soojem ja turvalisem tunne tekib, kui tõmban selga joogapüksid ja särgi. Keha on mõnusalt soe, pehme ja siidine. Siis klaas sooja vett lusikatäie mee ja sidrunitilgaga. See peletab tasapisi tekkiva näljatunde ja laseb joogaharjutustele keskenduda. Panen põlema küünla ja võtan sisse asendi oma lillelisel joogamatil. Nüüd, kui ma kasutan kahte matti üksteise otsas, on istumine laminaatpõrandal palju pehmem ja soojem. Kui esimese soojendusharjutusega pihta saab hakata, tulevad teised juba iseenesest, sest kehal on mõnus. Liigun ühest harjutusest sujuvalt teise juurde ja ongi 40 minutit selja taga. Siis teevesi keema ja viie minuti pärast on ka puder valmis ja auravana taldrikul. Lisan 5- või 7-viljapudrule maitseks juurde tükeldatud aprikoose, supilusikatäie mandliõli ja teelusikatäie mett. Rohkem nagu ei oskagi midagi tahata. Kohviisu on kadunud teadmatusse.
Comments
Igaljuhul - mul oli väga huvitav seda lugeda. Päikest Sulle ja edu kohvituses.