Lugusid Narvast

Kuigi meil siin suuri ja koledaid sügissadusid pole olnud, paistab mulle, et millal iganes jälle veidi sadada otsustab, saan mina selle sahmaka endale kaela. Ükspäev näiteks kõndisin linnas igavesed pikad tretid vihmavari kaasas, sest hommikul oli taevas sellist nägu, et hakkab sadama. Terve päeva jooksul ei tulnud ometigi tibakestki, hoopis päike tuli pilve tagant välja. Siis hüppasin umbes viieks minutiks kodust läbi, et haarata kaasa trenniriided ja spordisaali poole kapata. Vihmavarju viskasin nurka – ilus ilm ju. Ja kujutage ette – selle viie minuti jooksul oli vihm järsku taevast valla päästetud. Tormasin siis pooljoostes ja sajatades spordiklubi poole ning lootsin, et ma pole suhkrust. No ja nii mõni teinegi kord umbes samalaadne jama. Selliste ebamugavuste vastu vist muu ei aitagi kui vana ära proovitud ennetav trikk: tee oma vihmavarjust alatine tülikas kaaslane ja ei saja kunagi. Kusjuures, vihmavarjudega mul üldse ei vea. Vahet pole, missugune ta on, ikka on nagu rusikareegel, et minu käes keerduvad nad alati tagurpidi sisuliselt esimesel kasutuskorral. Tuleb mingi ootamatu tuulehoog ja ongi, naks, loppis teine. Kõige kurjem, kui oled laenanud kellegi teise korraliku vihmavarju ja siis see vana jant jälle just juhtuma peab. Kas on üldse olemas vihmavarje, mis on tuulekindlad??? Lausa huvitab, kas teistel ka vihmavarjudega nii halvad suhted on või olen mina ainus tagurpidi vihmavarju magnet?

Mõned naljakad lood ka.
Ükspäev ostsin Astri kaubanduskeskuse ees juur- ja puuvilju müüva vanema naisterahva käest paar kartulit ja peeti. Arve on 6 krooni ja 10 senti. Koukisin oma raha kukrust välja ja tahtsin minekut teha. Märkasin aga, et naine muudkui hoiab minu münti peo peal, silmitseb seda pikalt ja imestunult. Ent midagi ei ütle ka. Tahtsin juba küsida, et kas midagi on valesti, kuid siis ta rahunes, ja ma tegin minekut. Alles koduteel kargas pähe, et ju ma olin talle eurosendi andnud. Mul rahad pidevalt rahakotis sassis. Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli see münt kuidagi kopsakam ka. Müüja sai siis arvatavasti kohaliku 10-sendise asemel eurosendi. Irvitasin päris tükk aega mõeldes, et müüja pidi päris terane olema, kui kiiresti välja arvutas, et eurosendi väärtus on 15 korda suurem kui kümnesendisel. Oleks tegemist olnud näiteks 10-kopikalisega, oleks ta kahjumisse jäänud ja kohe kisama pistnud. Võibolla oli see esimene eurosent, mida ta kunagi käes hoidis? Nüüd on tal seeme mullas igatahes :)

Tihtipeale mulle tundub, et inimesed Narva tänavail vaatavad mind kuidagimoodi imelikult, pika pilguga. Ei tea, kas käin ma liiga süüdimatu ja rõõmsa näoga ringi või on mul kummalised riided, soeng, kõverad jalad või miskit muud. Ükspäev aga läks lausa suhtluseks. Küsiti nime ja kas mind huvitab toitumise teema. Arvasin, et tegu on mingi kohaliku küsitlusega ja seletasin, et ma pole üldse Narva inimene. Sellest ei hoolitud, kutsuti miskile toitumisteemalisele äriseminarile. Ühe naise käes nägin vilksamisi paberit, kuhu oli kirjutatud Well..., aga niipea, kui ta mu pilku nägi, peitis ta selle miskipärast ära. Ma ei jõudnud veel A-d ega B-d öeldagi, kui kuskilt tõmmati välja kutse ja hakati mu nime sinna maalima. Mõtlesin, et tühja kah, mis ma inimesi ikka kurvastan. Parem teen näo, et ma võin nende bisnessist isegi huvitatud olla ja olgu neil hea päev. Perekonnanimeks ütlesin siiski Eestis enamlevinud puu nime. Ja telefoninumbri andmisest keeldusin viisakalt öeldes, et ma tõesti ei tea, kas olen sel päeval Narvas ja kas mul on aega sinna seminarile minna.

Samal õhtul peatati mind Astri keskuse juures jälle. Torman just tuhatnelja trenni, kui vanemapoolne meesterahvas kõnetab. Peatun, püüan aru saada, milles asi. Mees küsib, kas ma olen Narvast. Mõtlen: huvitav, kas mulle on see otsa ette kirjutatud, et ma pole? Pobisen kiiresti, et ei ole. Mees küsitleb edasi, et kas olen Rootsist. Ajan silmad suureks ja paljastan, et ei, Soomest. (Pärast muidugi mõtlesin, et mispärast ma tänaval selliste tobedate küsimuste peale oma elulugu jutustama hakkan. Peaksin otse vastu küsima, et milleks tal seda vaja teada on.) Mul jube kiire ja kibelen minema, aga samas ootan püänti ka. Siis mees küsibki, et kas ma saaks talle vähemalt ühe krooni anda. Siis sain aru, millega tegu, ei hakanud tema hädasid kuulama, vaid vabandasin, et mul raha pole ja kole kiire ning tegin minekut.

Mingil muul päeval olin jälle kord vihmavarjuta suurema sahmaka vihma alla jäänud ja ühe katuse alla varjunud. Kui vihm vaibus, põrutasin tuhatnelja oma sihtkoha poole. Möödub üks mustlasmutt, kissitab silmi, vaatab pikalt minu otsa ja lausub needval hääletoonil oma nõiasõnu. Õnneks ma vene keelest seekord aru ei saanud. Nüüd ma ei teagi, miks ja mida minuga juhtuma hakkab :)

Comments

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Head sõrataudi kõigile!