Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kuus kuud on see aeg, mis kulub, et inimene suudaks endale uues kohas mingi suhtlusvõrgustiku alge luua. Ja see on sõna otseses mõttes alge, mille kallal tuleb veel hulk tööd teha. See on aeg, kus sa võid öelda, et tunned teatud inimesi sel määral, et võid telefonitoru haarata ja nad ise kuhugi kutsuda ning nemad on võimelised tegema seda sama. Sa tead, millised inimesed kus käivad ning milline elustiil neil on. Sa oled leidnud mõne inimese, keda võid „õigeks“ inimeseks nimetada. Kui mõelda keskmise eluea pikkusele ning keskmise inimhinge seltskonna- ja kuuluvusihalusele, siis kuus kuud on ikka põrgulikult pikk aeg kohanemiseks. Ja mida vanemaks sa saad, seda rohkem neid kohanemiskuid lisandub. Ma ei usu, et see kuue kuu teooria on mingi minu originaalne väljamõeldis. Kuid seda võin öelda küll, et minu puhul on see +/- kuu paika pidanud. Kanadas ma olin kõigest neli kuud ja sealt lahkudes oli selline tunne, et kõik jäi just täpselt sinna pooleli, kus midagi arenema oleks võinud hakata....

Kolm tundi millegagi õndsat und ja siis 6.30 äratus. Oi milline kiusatus oli kell kinni lüüa ja edasi magada, kuid uudishimulik antropoloog minus jäi võitjaks. Kell 7 olin ma toast väljas, söömata-joomata, ja tellisin takso. Suund linnusesse. Jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui hümni laulmine lahti läks ja lipp vardasse kerkima hakkas. Eesti lipp tõusmas kõrgele koos Eesti Vabariigi esimese päikesetõusuga. Ülev hetk, mis tõesti kroonib enese kokkuvõtmist. Siin Narvas on see eriliselt sümboolne. Ja oli meie ehk 50-pealise rahvahulga seas venelasigi. Siis tulid kõned. Linnapea Tarmo Tammistelt ja kirikuõpetaja Villu Jürjolt. Ning loomulikult leidus ka „vabatahtlikke“ kõnelejaid, kes otsustasid vabariigi aastapäeva oma poliitpropaganda huvides kasutada. Suure kübaraga daam Brüsselist, Kristiina Ojuland isklikult. Kuid see ei suutnud varjutada koha ja hetke suurust. Valge sätendav kumeväli, vaikus, Narva jõe kohalt tõusev salapärane aur külmas talvepäevas ja läbi selle tõusev päike. Sööma...

Mu tuba näeb välja nagu siit oleks keeristorm üle käinud. Riidehunnikud põrandal, voodit ümbritsemas, kolm erinevat kotti ja nende sisu põrandal vedelemas, kõik võimalikud tasased pinna täidetud ehete, kosmeetikatarvete, vatitupsude ja kes teab millega veel. Kohvitass kuivanud kohvipuruga, poolik veepudel, pesemist ootavad taldrikud... Ma olen kahe viimase ööpäeva jooksul siin ainult magamas ja end korda sättimas käinud. Sedagi kiirustades, juba meeltes kuhugi mujale, uute situatsioonide ja emotsioonide järele jooksmine. Siiski, selle kaose likvideerimine kannatab vabalt edasilükkamist. Ribikardinate vahelt paistab soe päikesevalgus – oleme liikumas kevade poole ja sellega seoses on mu aknad pöördunud lõunasse ja läände, see jääb nii mitmeks eelolevaks kuuks – ja selle valguse paistel on sisemine magus sund kirjutada, talletada. Enne kui emotsioonid tuhmuvad. Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaa...

Mind panevad endiselt imestama narvalaste jalavarjud. Ausalt öeldes nõuavad praegused teeolud tükk tegemist ja eneseületust, et tänavail liikuda. Isegi minu suss-saabastega. Kõnniteed meenutavad Lõuna-Eesti kuppelmaastikku tihendatud vormis ja mul on jalad kogu aeg all krampis, et neil kuplitel laveerida ja tasakaalu säilitada. Ma olen harjunud, et siinsed naised kannavad rohkem kontsi kui Eestis keskmiselt. Soomega ei tasu üldse võrraldagi. Näiteks pole üldse mingi erakordne pilt, et ema on õues lapsevankriga jalutamas ja patseerib vankri taga tikk-kontsadel. Aga naised, meil on ju talv ja ekstreemsed olud, kas see ei tähendaks, et viskate oma kontsad veidikeseks ajaks kõrvale ja ei mängi kangelasi? Täna ma näiteks kõndisin oma kümme minutit ühe preili taga ning ootasin hetke, kui tema parema saapa konts lõpuks katki murdub. Ei murdunud! Aga ausõna, see konts oli kogu aeg 30-kraadises kaldes ja oleks kõigi füüsika seaduste kohaselt pidanud murduma. Inimesed, kuidas on võimalik liikuda...

Väikese pausi järel on mul hea meel teatada, et see on minu 400. postitus. Vahepealsed kolm nädalat olin Soomes. Nädal mökkis, 3-päevane PhD kursus Jyväskyläs, 2-päevane kursus Tamperes ja sinna vahele veel igasugu asjaajamist. Veetsime Javiga koos üle 3 nädala. Alates sellest, kui ta tuli jaanuari lõpus Eestisse Viru maratonile. Suurema jao sellest Tampere-ajast olime Hispaania perekonna võõrusta-misega hõivatud. Üürisime nädalaks Papinniemi nimelise mökki Orivedel, veidi üle 40 km Tamperest kirde poole. Täiesti fantastiline mökki ja parimad mökki peremehed, kellega iial kokku oleme puutunud. Palju head süüa, pikad aeglased söömingud, igapäevane saunatamine, kuumaveetünnis mõnulemine, kaminatuli, suusatamine jne jne. Igavesti mõnus puhkus oli. Tamperest lahkumisega on alanud minu etnograafilise välitöö kõige intensiivsem periood. Nii ma olen ennast häälestanud ja nii see asjade senist kulgu ning minu eesmärke arvestades peaks olema. Suurim muudatus on see, et nüüdsest elan ma uues koh...

Olime eile Javiga otsustanud suts ühes kohas autoga ära käia ja siis koju tagasi sõita, et suurema hulga hispaanlaste saabumiseks valmistuma hakata. Loomulikult juhtuvad ootamatud asjad siis, kui neid plaanis pole :P Natuke aega keset kiirteed sõitnud, panime tähele märke auto ülekuumenemisest. Hoiatustuli süttis põlema ja näidik kihutas maksimumi poole. Auto keset Tampere kõige suuremat õhtust tipptundi ja autodevoogu peatatud, tuvastas Javi kapoti alt veidi kahtlast suitsu. Muud ei midagi. Ventilaatoririhm oli töökorras. Mina tüüpilise naisena muidugi autost lumelörtsi kätte ei kippunud, ootasin kannatlikult oma soojal istmel ja vaatasin, mis mees teeb. Mees tuli autosse tagasi, aga teatas, et temal pole küll õrna aimugi, milles asi. Kindel oli vaid see, et tuleb mootor maha jahutada ning kiiremas korras miskitmoodi esimesse autoteenindusse sõita. Hoolimata sellest, et remonditöökojad valmistusid tõenäoliselt parajasti tööpäeva lõpetama. Igaks juhuks vaatasime manuaalist järgi ka, et...