Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 2
Kolm tundi millegagi õndsat und ja siis 6.30 äratus. Oi milline kiusatus oli kell kinni lüüa ja edasi magada, kuid uudishimulik antropoloog minus jäi võitjaks. Kell 7 olin ma toast väljas, söömata-joomata, ja tellisin takso. Suund linnusesse. Jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui hümni laulmine lahti läks ja lipp vardasse kerkima hakkas. Eesti lipp tõusmas kõrgele koos Eesti Vabariigi esimese päikesetõusuga. Ülev hetk, mis tõesti kroonib enese kokkuvõtmist. Siin Narvas on see eriliselt sümboolne. Ja oli meie ehk 50-pealise rahvahulga seas venelasigi. Siis tulid kõned. Linnapea Tarmo Tammistelt ja kirikuõpetaja Villu Jürjolt. Ning loomulikult leidus ka „vabatahtlikke“ kõnelejaid, kes otsustasid vabariigi aastapäeva oma poliitpropaganda huvides kasutada. Suure kübaraga daam Brüsselist, Kristiina Ojuland isklikult. Kuid see ei suutnud varjutada koha ja hetke suurust. Valge sätendav kumeväli, vaikus, Narva jõe kohalt tõusev salapärane aur külmas talvepäevas ja läbi selle tõusev päike.
Söömata ja joomata nagu ma olin, oli positiivseks üllatuseks kuulda, et linnavalitsus kutsub linnusesse kohvile ja hommikupirukale. Kuna rahvast on lippu heiskamas iga aastaga aina rohkem, läks kohvilaua ümber parajaks nügimiseks ja rebimiseks. Ometigi oli tore võimalus pilk enda ümber ringi libistada ja fikseerida vanu tuttavaid nägusid: muuseumi ja linnavalitsuse ametnikud, kolledži rahvas, EÜSi seltskond, mõned tuttavad ajakirjanikud ja hulk vanema põlvkonna esindajaid, kes pole mulle tuttavad. Ka head tuttavad ja kolleegid Hollandist, Inge ja Jeroen, olid külla tulnud. Rõõmus taaskohtumine. Mõned uued tutvused. Ja nii see aeg lobisedes läks, kuni päevaprogramm oli nii kaugel, et Peetri platsilt väljus buss Narva garnisoni kalmistule vabadussõja mälesusmärgi juurde. Peeti kõnesid, viidi lilli. Siis tagasi Narva kl 10 algavale jumalateenistusele Narva koguduse ruumides.
Jumalateenistust viis läbi Villo Jürjo, orelil saatis Tuuliki Jürjo, kontserdi andis kvartett Cantadores Narvensis. Jürjo kõneles vabadusest, armastusest ja vastutusest. Haakus sellega, millest õhtul rääkis president. Kahju, et kirik ja riigivõim ei seisa Eestis päris lahus, nii nagu ta peaks. Mina oleks seda hommikust jumalateenistust palju enam hinnanud, kui linnapea oleks oma kõne seal pidamata jätnud. Sest mul oli häbi. Kõne oli teemal „Erinevus rikastab?!“ (hüüu- ja küsimärgid originaalsed, linnapea ise rõhutas nende läbivat rolli oma kõnes) ning seotud ühe konkreetse klipiga, Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?, kampaania „Erinevus rikastab“ raames. Jutu püänt oli seotud ühe neiu lausega sellest klipist, kus ta vastab esitatud küsimusele nii, et miks ka mitte, las mu poeg abiellub mehega, kui see on tema jaoks hea ja see inimene minu poja jaoks õige. Linnapea ütles, et see klipp ajab teda tõsiselt närvi ja üleüldse on lubamatu, et sellist asja, klippi, (ma arvan, et ta oleks pigem tahtnud öelda ’saasta’ või ’kräppi’ ) toodetakse maksumaksja raha eest. Meie, maksumaksja ja vaataja, kohus on suhtuda sellisesse rahakasutusse taunivalt ning edastatavasse sõnumisse väga kriitiliselt. Jah. Olla oma isiklikes tõekspidamistes konservatiivne, see on üks asi, aga kasutada võimalust kuulutada oma isiklikku piiratust jumalakojas ning otsides sellele tuge kirikust kui institutsioonist (sest mida muud ta siis tegi, kui arvas, et tema põhimõtted on kooskõlas luteri kiriku ametliku seisukohaga samasooliste abielud hukka mõista) oma isiklike seisukohtade legitimiseerimiseks... no ma ei tea, kuidas seda kutsuda. Lollus? Häbitus? Ignorants? Ideepuudus? Ma tean küll, et linnapeal tuli iseseisvuspäeva pidustuste raames vähemalt kolme erineva kõnega üles astuda ja korrata ei ole sobilik, aga kas ei olnud sul tõepoolest ühtegi muud sõnumit, mida linnakodanikule pidupäeva puhul saata?! Minus ja minu tuttavates oli reaktsioon üheselt halvav ja hukkamõistav. Ja kui ma eile veel spinningusaalis linnapea kõrval higistades mõtlesin, et lähen ja ütlen linnapeale tere ja ajan veidi juttu, siis nüüd läks isu ära. Ei äitäh, meil ei ole millestki rääkida.
Peale veidi rikutud tuju läksime kambaga Kerese kohvikusse varasele lõunale. Arutasime elu üle Eestis ja maailmas ning siis koju unele, et õhtul vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul linnuses niivõrd-kuivõrd värsked välja näha. Magasin 3,5 tundi iluund, sättisin enda valmis ja jälle taksoga linnusesse. Üritus toimus linnuse saalis, seal kus sageli igasugu kontserte korraldatakse. See on ilus ja auväärne koht ürituste korraldamiseks, kuid mitte eriti praktiline. Akustika on hea, aga kuna ruum on piklik ja seal puudub poodium ja kõrgendusega istmeread, siis esinemisi saab tavaliselt ainult kuulata, mitta vaadata. Kui just esirea kohaga ei vea.
Rahvast oli palju. Peamiselt muidugi eestlased, kuid oli mitte-eestlasi, etnilise päritolu mõttes. See on Narva tõsielu, et vabariigi aastapäev on eestlaste pidu eestlaste kantsis. Idee poolest peaks see ju olema kõigi eestimaalaste pidu ja ma tahaks väga näha, et läbi aastate toimuks areng sinna suunas. Võibolla kui ma viie aasta pärast jälle siia tulen, on midagi muutunud? Kuid pidu oli aus ja hea. Esinesid eesti rahvatantsurühmad, mängis süldibänd, oli buffeelaud väheste, kuid maitsvate suupistete, kohvi, kringli ning veiniga. Pärast oli seltskondlik lobisemine, kus sai oma uusi tutvusi veid süvendatud.
Mingil ajal peale keskööd panid pillimehed oma pillid kotti ja pidu linnuses sai läbi. Järele oli jäänud umbes 10-liikmeline seltskond, kellest üks on kohalik „apteeker“. Apteekril teadagi on taskus apteegi võtmed ja nii läksimegi kõik linnuse Põhjaõue apteeki. Apeegiks nimetatakse seal asuvat baari, mis tehakse lahti linnuse õues toimuvate ürituste ajal ja piisavalt suure grupi olemasolul ette teatamisel. Apteegis pole päris tavapärane joogivalik, vaid pakutakse apteekri valmis sepistatud drooge (pipraviin jms).
Rohud võetud, liikusime edasi Moderni, kuhu osa rahvast juba varem oli end sisse seadnud. Seal sai siis söödud, joodud, sumisetud, lauldud. Kuidas saakski EÜSi kohalolul õllelaulud laulmata jätta? Laul läks lõpuks nii valjuks, et baaridaam tuli meid korrale kutsuma. See häirivat teisi külastajaid. Taas kord, see oleks unistuste Eesti, kui terve Modern teeks vabariigi sünnipäeval koos- ja kasvõi võistulaulmist, eesti ja vene keeles. Aga kuna Modern kuulub Vovale ja Vova saabuski ise kohale, siis välja meid ei visatud. Vova arvas, et baar läheb tänaseks sulgemisele, sest baaridaamid peavad ka koju saama, kuid kutsus meid edasi Club Avenuesse. Tellis taksod ja lubas priipääsmed oma klubisse, et eestlastel oleks koht, kus rõõmsalt oma vabariigi sünnipäeva edasi pidada.
Ei lasknud me end kaks korda kutsuda. Kuulge, see on ju karismaatiline Avenue solist, kes isiklikult kutsub. No ma arvan, et sellel kutsel oli midagi tegemist ka Aeti sünnipäeva ja tema isikliku tutvusega Vovaga, aga seda parem. Ja mitte keegi meist polnud midagi kuulnud Club Avenue olemasolust. Ometigi selgus, et Rakvere tänavas on täiesti tiptop restoran-klubi, kus tantsu vihtuda. Ei morjendanud isegi see, et tol õhtul see klubi sisuliselt inimtühi oli. Vaid paar-kolm vene tüüp patseerisid baarileti ääres. Vova ise ning turvamees muidugi ka. Vova mängis meile lugusid Eesti playlistist ning meie vihtusime tantsu poole viieni hommikul. Otseloomulikult vihtus Vova klubis askeldamise kõrval ka ise meiega tantsu. Oli kõvasti Kuldset Triot ja punki. Kujutage ette – Narvas ja eestikeelset punki! Ma arvan, et seda juhtub kord elus. Ma ei ole päris kindel, kuidas seda Vova tegu meie suhtes seletada nii, et see ei kõlaks liiga ülespuhutult, kuid mina ütleks, et see oli austusavaldus Eesti riigi ja eestimeelsete kodanike vastu. Anda meile koht, kus segamatult hommikuni pidutseda ning mängida meile muusikat, mida Narvas kuskil mujal klubis ega baaris iialgi ei lastaks? Võibolla on see nutikas mainekujundus, aga mul on ükskõik. See on parim viis erinevuste austamiseks ja erimeelsuste silumiseks. See on austusavaldus teise keele ja kultuuri vastu ning parim viis kasvatada sallivust ja murda sterotüüpe. Kui ma läbi varahommikuse inimtühja Narva koju jõudsin, siis jõudsin vaid mõelda, et jumal tänataud, et ma endast kogenumaid inimesi kuulasin ja pähe võtsin, et vabariigi aastapäeval lihtsalt peab siin olema. Ma sain võimaluse näha veel ühte külge Narvast.
Söömata ja joomata nagu ma olin, oli positiivseks üllatuseks kuulda, et linnavalitsus kutsub linnusesse kohvile ja hommikupirukale. Kuna rahvast on lippu heiskamas iga aastaga aina rohkem, läks kohvilaua ümber parajaks nügimiseks ja rebimiseks. Ometigi oli tore võimalus pilk enda ümber ringi libistada ja fikseerida vanu tuttavaid nägusid: muuseumi ja linnavalitsuse ametnikud, kolledži rahvas, EÜSi seltskond, mõned tuttavad ajakirjanikud ja hulk vanema põlvkonna esindajaid, kes pole mulle tuttavad. Ka head tuttavad ja kolleegid Hollandist, Inge ja Jeroen, olid külla tulnud. Rõõmus taaskohtumine. Mõned uued tutvused. Ja nii see aeg lobisedes läks, kuni päevaprogramm oli nii kaugel, et Peetri platsilt väljus buss Narva garnisoni kalmistule vabadussõja mälesusmärgi juurde. Peeti kõnesid, viidi lilli. Siis tagasi Narva kl 10 algavale jumalateenistusele Narva koguduse ruumides.
Jumalateenistust viis läbi Villo Jürjo, orelil saatis Tuuliki Jürjo, kontserdi andis kvartett Cantadores Narvensis. Jürjo kõneles vabadusest, armastusest ja vastutusest. Haakus sellega, millest õhtul rääkis president. Kahju, et kirik ja riigivõim ei seisa Eestis päris lahus, nii nagu ta peaks. Mina oleks seda hommikust jumalateenistust palju enam hinnanud, kui linnapea oleks oma kõne seal pidamata jätnud. Sest mul oli häbi. Kõne oli teemal „Erinevus rikastab?!“ (hüüu- ja küsimärgid originaalsed, linnapea ise rõhutas nende läbivat rolli oma kõnes) ning seotud ühe konkreetse klipiga, Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?, kampaania „Erinevus rikastab“ raames. Jutu püänt oli seotud ühe neiu lausega sellest klipist, kus ta vastab esitatud küsimusele nii, et miks ka mitte, las mu poeg abiellub mehega, kui see on tema jaoks hea ja see inimene minu poja jaoks õige. Linnapea ütles, et see klipp ajab teda tõsiselt närvi ja üleüldse on lubamatu, et sellist asja, klippi, (ma arvan, et ta oleks pigem tahtnud öelda ’saasta’ või ’kräppi’ ) toodetakse maksumaksja raha eest. Meie, maksumaksja ja vaataja, kohus on suhtuda sellisesse rahakasutusse taunivalt ning edastatavasse sõnumisse väga kriitiliselt. Jah. Olla oma isiklikes tõekspidamistes konservatiivne, see on üks asi, aga kasutada võimalust kuulutada oma isiklikku piiratust jumalakojas ning otsides sellele tuge kirikust kui institutsioonist (sest mida muud ta siis tegi, kui arvas, et tema põhimõtted on kooskõlas luteri kiriku ametliku seisukohaga samasooliste abielud hukka mõista) oma isiklike seisukohtade legitimiseerimiseks... no ma ei tea, kuidas seda kutsuda. Lollus? Häbitus? Ignorants? Ideepuudus? Ma tean küll, et linnapeal tuli iseseisvuspäeva pidustuste raames vähemalt kolme erineva kõnega üles astuda ja korrata ei ole sobilik, aga kas ei olnud sul tõepoolest ühtegi muud sõnumit, mida linnakodanikule pidupäeva puhul saata?! Minus ja minu tuttavates oli reaktsioon üheselt halvav ja hukkamõistav. Ja kui ma eile veel spinningusaalis linnapea kõrval higistades mõtlesin, et lähen ja ütlen linnapeale tere ja ajan veidi juttu, siis nüüd läks isu ära. Ei äitäh, meil ei ole millestki rääkida.
Peale veidi rikutud tuju läksime kambaga Kerese kohvikusse varasele lõunale. Arutasime elu üle Eestis ja maailmas ning siis koju unele, et õhtul vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul linnuses niivõrd-kuivõrd värsked välja näha. Magasin 3,5 tundi iluund, sättisin enda valmis ja jälle taksoga linnusesse. Üritus toimus linnuse saalis, seal kus sageli igasugu kontserte korraldatakse. See on ilus ja auväärne koht ürituste korraldamiseks, kuid mitte eriti praktiline. Akustika on hea, aga kuna ruum on piklik ja seal puudub poodium ja kõrgendusega istmeread, siis esinemisi saab tavaliselt ainult kuulata, mitta vaadata. Kui just esirea kohaga ei vea.
Rahvast oli palju. Peamiselt muidugi eestlased, kuid oli mitte-eestlasi, etnilise päritolu mõttes. See on Narva tõsielu, et vabariigi aastapäev on eestlaste pidu eestlaste kantsis. Idee poolest peaks see ju olema kõigi eestimaalaste pidu ja ma tahaks väga näha, et läbi aastate toimuks areng sinna suunas. Võibolla kui ma viie aasta pärast jälle siia tulen, on midagi muutunud? Kuid pidu oli aus ja hea. Esinesid eesti rahvatantsurühmad, mängis süldibänd, oli buffeelaud väheste, kuid maitsvate suupistete, kohvi, kringli ning veiniga. Pärast oli seltskondlik lobisemine, kus sai oma uusi tutvusi veid süvendatud.
Mingil ajal peale keskööd panid pillimehed oma pillid kotti ja pidu linnuses sai läbi. Järele oli jäänud umbes 10-liikmeline seltskond, kellest üks on kohalik „apteeker“. Apteekril teadagi on taskus apteegi võtmed ja nii läksimegi kõik linnuse Põhjaõue apteeki. Apeegiks nimetatakse seal asuvat baari, mis tehakse lahti linnuse õues toimuvate ürituste ajal ja piisavalt suure grupi olemasolul ette teatamisel. Apteegis pole päris tavapärane joogivalik, vaid pakutakse apteekri valmis sepistatud drooge (pipraviin jms).
Rohud võetud, liikusime edasi Moderni, kuhu osa rahvast juba varem oli end sisse seadnud. Seal sai siis söödud, joodud, sumisetud, lauldud. Kuidas saakski EÜSi kohalolul õllelaulud laulmata jätta? Laul läks lõpuks nii valjuks, et baaridaam tuli meid korrale kutsuma. See häirivat teisi külastajaid. Taas kord, see oleks unistuste Eesti, kui terve Modern teeks vabariigi sünnipäeval koos- ja kasvõi võistulaulmist, eesti ja vene keeles. Aga kuna Modern kuulub Vovale ja Vova saabuski ise kohale, siis välja meid ei visatud. Vova arvas, et baar läheb tänaseks sulgemisele, sest baaridaamid peavad ka koju saama, kuid kutsus meid edasi Club Avenuesse. Tellis taksod ja lubas priipääsmed oma klubisse, et eestlastel oleks koht, kus rõõmsalt oma vabariigi sünnipäeva edasi pidada.
Ei lasknud me end kaks korda kutsuda. Kuulge, see on ju karismaatiline Avenue solist, kes isiklikult kutsub. No ma arvan, et sellel kutsel oli midagi tegemist ka Aeti sünnipäeva ja tema isikliku tutvusega Vovaga, aga seda parem. Ja mitte keegi meist polnud midagi kuulnud Club Avenue olemasolust. Ometigi selgus, et Rakvere tänavas on täiesti tiptop restoran-klubi, kus tantsu vihtuda. Ei morjendanud isegi see, et tol õhtul see klubi sisuliselt inimtühi oli. Vaid paar-kolm vene tüüp patseerisid baarileti ääres. Vova ise ning turvamees muidugi ka. Vova mängis meile lugusid Eesti playlistist ning meie vihtusime tantsu poole viieni hommikul. Otseloomulikult vihtus Vova klubis askeldamise kõrval ka ise meiega tantsu. Oli kõvasti Kuldset Triot ja punki. Kujutage ette – Narvas ja eestikeelset punki! Ma arvan, et seda juhtub kord elus. Ma ei ole päris kindel, kuidas seda Vova tegu meie suhtes seletada nii, et see ei kõlaks liiga ülespuhutult, kuid mina ütleks, et see oli austusavaldus Eesti riigi ja eestimeelsete kodanike vastu. Anda meile koht, kus segamatult hommikuni pidutseda ning mängida meile muusikat, mida Narvas kuskil mujal klubis ega baaris iialgi ei lastaks? Võibolla on see nutikas mainekujundus, aga mul on ükskõik. See on parim viis erinevuste austamiseks ja erimeelsuste silumiseks. See on austusavaldus teise keele ja kultuuri vastu ning parim viis kasvatada sallivust ja murda sterotüüpe. Kui ma läbi varahommikuse inimtühja Narva koju jõudsin, siis jõudsin vaid mõelda, et jumal tänataud, et ma endast kogenumaid inimesi kuulasin ja pähe võtsin, et vabariigi aastapäeval lihtsalt peab siin olema. Ma sain võimaluse näha veel ühte külge Narvast.
Comments