Vabariigi sünnipäev Narvas, päev 1
Mu tuba näeb välja nagu siit oleks keeristorm üle käinud. Riidehunnikud põrandal, voodit ümbritsemas, kolm erinevat kotti ja nende sisu põrandal vedelemas, kõik võimalikud tasased pinna täidetud ehete, kosmeetikatarvete, vatitupsude ja kes teab millega veel. Kohvitass kuivanud kohvipuruga, poolik veepudel, pesemist ootavad taldrikud... Ma olen kahe viimase ööpäeva jooksul siin ainult magamas ja end korda sättimas käinud. Sedagi kiirustades, juba meeltes kuhugi mujale, uute situatsioonide ja emotsioonide järele jooksmine. Siiski, selle kaose likvideerimine kannatab vabalt edasilükkamist. Ribikardinate vahelt paistab soe päikesevalgus – oleme liikumas kevade poole ja sellega seoses on mu aknad pöördunud lõunasse ja läände, see jääb nii mitmeks eelolevaks kuuks – ja selle valguse paistel on sisemine magus sund kirjutada, talletada. Enne kui emotsioonid tuhmuvad.
Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaar. Kultuuride kohtumispaik.
Algas kõik 23. veebruariga. Sain kõne Angelikalt ja kutse Revalia Kammerkoori kontsertile Genevasse. Üritus oli kutsetega, kohapeal selgus, et linnavalitsusega seotud ametnikele. Mul oli niisiis tänu Angelikale priviligeeritud seisus sellest osa võtta. Pilku ümber kohalolijate libistades tundsin ära mitmeid kultuuriasutuste juhte ja siinseid suuri tegijaid. Ilmselt ei pinguta üle, kui ütlen, et kohal oli Narva kultuuri-, haridus- ja poliitilise võimu eliit. Külalisi tervitati veiniga ning õhtu kulmineerus kauni kontsertiga Hirvo Surva dirigeerimisel.
Kontserti lõppedes lõi kell kaheksa ja siit oli paras aeg seada sammud Moderni, kus hakkas kogunema kolledži rahvas ja külalised Tartust. Pilt kolledži aktiivsest eesti soost tuumikust on kild killu haaval paika settimas. Näod hakkavad korduma. Moderni klubi on Narva kõrgharitud eestlaste keskne kogunemiskoht, mis nagu ma aru saan, on mõne jaoks olnud periooditi vaat et igapäevane ajaviitmiskoht. Moderni omanik on bändi Avenue juhtliige Vova Tšerdakov. Modernil on kergelt boheemlaslik hõng. See asjaolu ise juba selgitab, miks Narva eestlastest haritlaskond oma koosviibimisteks just seda paika eelistab. Pealegi saab seal Sillamäe Õlletehases toodetavat head Müncheni õlut. Seekordseks kokkusaamiseks Modernis oli põhjuseid omajagu. Oli Kaarli sünnipäev, Aeti sünnipäeva ja muidugi Vabariigi sünnipäev. Lisaks narvakatele olid kohal Kaarli vanemad Tallinnast, EÜSi esindus Tartust ning mõnedki sõbrad Tallinnast.
Modernis õhtule lõbus algus tehtud, mindi edasi kolledži baari Studiosus, kus põhjuse peoks andis vana hea armee aastapäev, mida Narvas tähistatakse endiselt. Kui armee aastapäeva ja ametlikku meestepäeva. Studiosuses on muusika küll üsna „omapärane“, kuid ometigi oli tuju poole kolmeni meeldivat seltskonda nautida ja isegi tantsu keerutada. Siis sai küll mõistus võitu, sest juba kell 7.19 oli kõigi püha kohus olla linnuse õuel vabariigi aastapäeva lipu heiskamise juures.
20-minutiline jalutuskäik koju läbi öise Narva, turvatunne endiselt säilinud, unistades voodisse heitmisest, et siis ainult avastada, et korteris valvet pidav Ivangorodi vanaema on ekstra turvameetmed kasutusele võtnud ja ka sisemise ukse lukku keeranud jättes võtme ukse ette. Seisis ees järgmised 20 minutit ukse taga klopisimist, välisukse taga kella andmist, kaks katset öösel kell 3 korteriomanikule Oksanale Tallinnasse helistada, et siis ikkagi nentida, et kõigi kõrvad on minu meeleheitele suletud, keegi ei kuule. Kaalusin alternatiive: siin samas ukse kõrval koridoris magada nii kaua kui vanaema hommikul liikuma hakkab ja mind kuulma teeb või Angelika ukse taha komberdada ja öömaja paluda. Viimaks, kui olin oma sõrmenukid sõna otseses mõttes katki tagunud ja olin alla andmas, kuulsin vanaema Antonina samme. Milline õnn.
Ma armastan sellist Narvat, mida ma neil päevil kogenud olen. Rutiinivaba ja kõikvõimalik Narva. Kohtumiste ja muljete vikerkaar. Kultuuride kohtumispaik.
Algas kõik 23. veebruariga. Sain kõne Angelikalt ja kutse Revalia Kammerkoori kontsertile Genevasse. Üritus oli kutsetega, kohapeal selgus, et linnavalitsusega seotud ametnikele. Mul oli niisiis tänu Angelikale priviligeeritud seisus sellest osa võtta. Pilku ümber kohalolijate libistades tundsin ära mitmeid kultuuriasutuste juhte ja siinseid suuri tegijaid. Ilmselt ei pinguta üle, kui ütlen, et kohal oli Narva kultuuri-, haridus- ja poliitilise võimu eliit. Külalisi tervitati veiniga ning õhtu kulmineerus kauni kontsertiga Hirvo Surva dirigeerimisel.
Kontserti lõppedes lõi kell kaheksa ja siit oli paras aeg seada sammud Moderni, kus hakkas kogunema kolledži rahvas ja külalised Tartust. Pilt kolledži aktiivsest eesti soost tuumikust on kild killu haaval paika settimas. Näod hakkavad korduma. Moderni klubi on Narva kõrgharitud eestlaste keskne kogunemiskoht, mis nagu ma aru saan, on mõne jaoks olnud periooditi vaat et igapäevane ajaviitmiskoht. Moderni omanik on bändi Avenue juhtliige Vova Tšerdakov. Modernil on kergelt boheemlaslik hõng. See asjaolu ise juba selgitab, miks Narva eestlastest haritlaskond oma koosviibimisteks just seda paika eelistab. Pealegi saab seal Sillamäe Õlletehases toodetavat head Müncheni õlut. Seekordseks kokkusaamiseks Modernis oli põhjuseid omajagu. Oli Kaarli sünnipäev, Aeti sünnipäeva ja muidugi Vabariigi sünnipäev. Lisaks narvakatele olid kohal Kaarli vanemad Tallinnast, EÜSi esindus Tartust ning mõnedki sõbrad Tallinnast.
Modernis õhtule lõbus algus tehtud, mindi edasi kolledži baari Studiosus, kus põhjuse peoks andis vana hea armee aastapäev, mida Narvas tähistatakse endiselt. Kui armee aastapäeva ja ametlikku meestepäeva. Studiosuses on muusika küll üsna „omapärane“, kuid ometigi oli tuju poole kolmeni meeldivat seltskonda nautida ja isegi tantsu keerutada. Siis sai küll mõistus võitu, sest juba kell 7.19 oli kõigi püha kohus olla linnuse õuel vabariigi aastapäeva lipu heiskamise juures.
20-minutiline jalutuskäik koju läbi öise Narva, turvatunne endiselt säilinud, unistades voodisse heitmisest, et siis ainult avastada, et korteris valvet pidav Ivangorodi vanaema on ekstra turvameetmed kasutusele võtnud ja ka sisemise ukse lukku keeranud jättes võtme ukse ette. Seisis ees järgmised 20 minutit ukse taga klopisimist, välisukse taga kella andmist, kaks katset öösel kell 3 korteriomanikule Oksanale Tallinnasse helistada, et siis ikkagi nentida, et kõigi kõrvad on minu meeleheitele suletud, keegi ei kuule. Kaalusin alternatiive: siin samas ukse kõrval koridoris magada nii kaua kui vanaema hommikul liikuma hakkab ja mind kuulma teeb või Angelika ukse taha komberdada ja öömaja paluda. Viimaks, kui olin oma sõrmenukid sõna otseses mõttes katki tagunud ja olin alla andmas, kuulsin vanaema Antonina samme. Milline õnn.
Comments