Kuue kuu reegel

Kuus kuud on see aeg, mis kulub, et inimene suudaks endale uues kohas mingi suhtlusvõrgustiku alge luua. Ja see on sõna otseses mõttes alge, mille kallal tuleb veel hulk tööd teha. See on aeg, kus sa võid öelda, et tunned teatud inimesi sel määral, et võid telefonitoru haarata ja nad ise kuhugi kutsuda ning nemad on võimelised tegema seda sama. Sa tead, millised inimesed kus käivad ning milline elustiil neil on. Sa oled leidnud mõne inimese, keda võid „õigeks“ inimeseks nimetada. Kui mõelda keskmise eluea pikkusele ning keskmise inimhinge seltskonna- ja kuuluvusihalusele, siis kuus kuud on ikka põrgulikult pikk aeg kohanemiseks. Ja mida vanemaks sa saad, seda rohkem neid kohanemiskuid lisandub. Ma ei usu, et see kuue kuu teooria on mingi minu originaalne väljamõeldis. Kuid seda võin öelda küll, et minu puhul on see +/- kuu paika pidanud. Kanadas ma olin kõigest neli kuud ja sealt lahkudes oli selline tunne, et kõik jäi just täpselt sinna pooleli, kus midagi arenema oleks võinud hakata. Kohutavalt kahju oli, et ma kevadsemestriks ei saanud jääda. Austraalias läks ka kuue kuu piir sealt, kus ma leidsin enda ümber mitu inimest, kellega suhtlemine hakkas minu ellu uusi dimensioone avama. Ja siis me juba läksime. Kõik see kordub Narvas. Ma tahaks, et mul oleks 6+6 kuud. Vähemalt.

Ja kohe meenub Lena, minu keeleharjutuspartner. Peaaegu iga kord, kui me kokku saame, olen ma jutu seas nii muuseas maininud talle kas möödunud nädalal aset leidnud kohtumisi või ees seisvaid nädalalõppe, kus planeerin kellegagi kohtumist. Iga kord on selles nädalalõpus uued tegelased, keda ma nimetan kord sõpradeks, kord tuttavateks. Tänu sellele peab Lena mind maailma kõige suuremaks suhtlejaks. Vaevalt.