Mida ma kassihoidjaks olemisest arvan
Minust on saanud kõige muu kõrval umbes kaheks nädalaks KOLME kassi ja akvaariumitäie kalade hoidja. Korteriperenaine Oksana ütles, et ta plaanib tulla tagasi Narva 24. märtsi paiku, aga täpselt ei tea öelda ja meenutades seda, et eelmisel korral venis kojutulek mitu päeva, siis tõenäoliselt nüüd ka. Mis see kassihoidmine siis tähendab? Anda kord päevas kõigile kolmele kassile krõbuskeid süüa ja kontrollida nende veevarude olemasolu. Lisaks tuleb kõige pisemale kassile, Musjale veel teine kordki päevas süüa anda ning akvaariumisse kaks korda päevas kalatoitu pudistada. Ongi kõik. Liivakastid on rõdul ja nendega mul tegeleda ei tule. Tuleb meeles pidada, et kassid, muuseas, söövad erinevaid krõbuskeid. Nimelt Musjal on omad, sest ta on väga allergiline kass. Oksana hoiatas, et ärgu ma talle mitte mingil juhul midagi muud kui tema krõbuskeid süüa andku. Ka hoiatas Oksana, et kassid võivad pikalt vaid omavahel olles mürgeldama hakata. Kolavad igal pool riiulitel ja ajavad asju maha. Mõtlesin, et minu valdused on eraldi ja uks vahepealt kinni, nii et minu asju nad ei puutu ja nende trall ei peaks väga segama.
Peale kahte päeva kassihoidu on aga ausalt öeldes tahtmine rõduaken avada ja kassid tänavale lasta. Siis aken kinni ja sinna tänavale nad jäägugi. On jah suhteliselt sadistlik. AGA. Kassid on tüütud ja tülikad. Esiteks pean ma korteris liikudes kogu aeg mõtlema sellele, kus need kassid parajasti on ja siis sellega arvestama. Ma pean oma toa ust kogu aeg seljataga sulgema, sest nii kui see irvakile jääb, hiilivad kassirojud mu tuppa ning on tükk tegemist, et nad sealt välja saada. Miks nad mu toas ei või olla? Sest nad ronivad igast võimatutesse kohtadesse, topivad oma nina igale poole ja ajavad asju segi ja alla. Rääkimata karvadest, mis lendlevad ja haakuvad igale poole. Nii et ma pean kogu aeg oma tuba nende eest turvama ja see on tüütu, sest ma pole üldse inimene, kes uksi enda järel järjekindlalt sulgeks.
Teiseks, andke retsept, kuidas nende kassidega köögis süüa valmistades hakkama saada! Minu närvid küll vastu ei pea, kui kolm kassi mu jalgade umber nühivad ja näuguvad. Või siis vaatavad suurte Garfieldi silmadega otsa, aga niipea kui selja keerad, on kohe köögi töölaual ja topivad nina mu toiduainete sisse. Ma olen oma olemuselt väga kaugel pedandist (hea küll, väga üksikud pedant-olemise hood käivad peale, aga väga harva ja valikuliste asjade suhtes), aga kassikarvad minu toidu sees – tänan ei. Lisaks on see häda, et minu toiduained on kõik minu toas, nii et kui ei märka esimese korraga kõiki toiduaineid ühes endaga kööki võtta, siis muutub lisakäik oma tuppa kasside tõttu suhteliselt ebamugavaks. Täiesti võimatu on ju midagi minutiks kööki lauale jätta lootuses, et see kassidest puutumata jääks. Muudkui tõsta eest ära ja peida kasside eest. Muuseas, selle peale ma ei ole osanud veel isegi mõelda, et enne toiduvalmistamise alustamist peaks köögipinnad kassikarvadest puhastamiseks lapiga üle käima. Aga peaks. Rahulikust söömisest köögis pole ma hakanud nende kasside seltskonnas üldse illusioone loomagi. Tõstan toidu taldrikule ja kaon oma tuppa. Uksed vahepeal tihedalt kinni.
Sain kohe ka sellest aru, et kui ma suure südamega kasside hoidja oleks, siis ei piisa sellest, et ma igale kassile tema söögi ette annan. Igal kassil siin on oma kombed ja psühholoogia. Must Masja sööb kõik, mis talle ette antakse, rahulikult ära ja teiste toitu ei puutu. Pisike allergiline pruunikirju Musja ainult nosib natuke oma krõbuskite kallal ja siis tuleb sügamist ja hellitamist otsima. Seevastu tohutu paks ja suur Miki vitsutab oma söögi kiiresti sisse ja siis asub ülbelt Musja toidu kallale. Hallo, need on spetsiaalsed allergiakrõbuskid ja sina va paks lõhked ju varsti! No eks Musja ole muidugi ise süüdi ka – mis jätab siis ripakile. Aga Musja vaeseke on kõhn ja peaks just vastupidi rohkem sööma. Võibolla sööks ta oma toidu päeva peale hiljem, kui see ainult seal kausis alles püsiks. Aga ei püsi ju. Nii et kui mul oleks suur süda sees, siis peaksin ma kasside juures passima nii kaua, kui kõik söönuks saavad, motiveerima Musjat sööma ning peletama Mikit tema toidu juurest eemale. Oksana mulle ei öelnud, et ma peaks nii tegema, aga loogiliselt võttes nii ju on. Kuna ma ei viitsi passida nende söömise juures, siis peidan ma Musja kausi kappi ära, niipea kui märkan, et ta enam korralikult ei söö, ja iga kord kui köögis käin, siis pistan talle selle kausi paariks ampsuks ette jälle. Mingi kord peab siin majas valitsema ju.
Lõpetuseks korrakem veel, et möödunud on kõigest minu kassihoiu kaks esimest päeva. Aga vaadakem selle kogemuse positiivset poolt: nüüd ma vähemalt tean, et minust ei saa kunagi kassipidajat. Ma võin neid külas imetlemas ja paitamas käia, aga jäägu meie vahele see distants. Kassipraktika jäägu teistele. Nii et arvatavasti meile kõigile on parem, kui te mulle oma kasse tulevikus hoiule ei too.
Peale kahte päeva kassihoidu on aga ausalt öeldes tahtmine rõduaken avada ja kassid tänavale lasta. Siis aken kinni ja sinna tänavale nad jäägugi. On jah suhteliselt sadistlik. AGA. Kassid on tüütud ja tülikad. Esiteks pean ma korteris liikudes kogu aeg mõtlema sellele, kus need kassid parajasti on ja siis sellega arvestama. Ma pean oma toa ust kogu aeg seljataga sulgema, sest nii kui see irvakile jääb, hiilivad kassirojud mu tuppa ning on tükk tegemist, et nad sealt välja saada. Miks nad mu toas ei või olla? Sest nad ronivad igast võimatutesse kohtadesse, topivad oma nina igale poole ja ajavad asju segi ja alla. Rääkimata karvadest, mis lendlevad ja haakuvad igale poole. Nii et ma pean kogu aeg oma tuba nende eest turvama ja see on tüütu, sest ma pole üldse inimene, kes uksi enda järel järjekindlalt sulgeks.
Teiseks, andke retsept, kuidas nende kassidega köögis süüa valmistades hakkama saada! Minu närvid küll vastu ei pea, kui kolm kassi mu jalgade umber nühivad ja näuguvad. Või siis vaatavad suurte Garfieldi silmadega otsa, aga niipea kui selja keerad, on kohe köögi töölaual ja topivad nina mu toiduainete sisse. Ma olen oma olemuselt väga kaugel pedandist (hea küll, väga üksikud pedant-olemise hood käivad peale, aga väga harva ja valikuliste asjade suhtes), aga kassikarvad minu toidu sees – tänan ei. Lisaks on see häda, et minu toiduained on kõik minu toas, nii et kui ei märka esimese korraga kõiki toiduaineid ühes endaga kööki võtta, siis muutub lisakäik oma tuppa kasside tõttu suhteliselt ebamugavaks. Täiesti võimatu on ju midagi minutiks kööki lauale jätta lootuses, et see kassidest puutumata jääks. Muudkui tõsta eest ära ja peida kasside eest. Muuseas, selle peale ma ei ole osanud veel isegi mõelda, et enne toiduvalmistamise alustamist peaks köögipinnad kassikarvadest puhastamiseks lapiga üle käima. Aga peaks. Rahulikust söömisest köögis pole ma hakanud nende kasside seltskonnas üldse illusioone loomagi. Tõstan toidu taldrikule ja kaon oma tuppa. Uksed vahepeal tihedalt kinni.
Sain kohe ka sellest aru, et kui ma suure südamega kasside hoidja oleks, siis ei piisa sellest, et ma igale kassile tema söögi ette annan. Igal kassil siin on oma kombed ja psühholoogia. Must Masja sööb kõik, mis talle ette antakse, rahulikult ära ja teiste toitu ei puutu. Pisike allergiline pruunikirju Musja ainult nosib natuke oma krõbuskite kallal ja siis tuleb sügamist ja hellitamist otsima. Seevastu tohutu paks ja suur Miki vitsutab oma söögi kiiresti sisse ja siis asub ülbelt Musja toidu kallale. Hallo, need on spetsiaalsed allergiakrõbuskid ja sina va paks lõhked ju varsti! No eks Musja ole muidugi ise süüdi ka – mis jätab siis ripakile. Aga Musja vaeseke on kõhn ja peaks just vastupidi rohkem sööma. Võibolla sööks ta oma toidu päeva peale hiljem, kui see ainult seal kausis alles püsiks. Aga ei püsi ju. Nii et kui mul oleks suur süda sees, siis peaksin ma kasside juures passima nii kaua, kui kõik söönuks saavad, motiveerima Musjat sööma ning peletama Mikit tema toidu juurest eemale. Oksana mulle ei öelnud, et ma peaks nii tegema, aga loogiliselt võttes nii ju on. Kuna ma ei viitsi passida nende söömise juures, siis peidan ma Musja kausi kappi ära, niipea kui märkan, et ta enam korralikult ei söö, ja iga kord kui köögis käin, siis pistan talle selle kausi paariks ampsuks ette jälle. Mingi kord peab siin majas valitsema ju.
Lõpetuseks korrakem veel, et möödunud on kõigest minu kassihoiu kaks esimest päeva. Aga vaadakem selle kogemuse positiivset poolt: nüüd ma vähemalt tean, et minust ei saa kunagi kassipidajat. Ma võin neid külas imetlemas ja paitamas käia, aga jäägu meie vahele see distants. Kassipraktika jäägu teistele. Nii et arvatavasti meile kõigile on parem, kui te mulle oma kasse tulevikus hoiule ei too.
Comments