Inimesed, organiseeruge!
Eile hüppasin läbi Narva noorte infomessilt Orientiir, kus tutvustatakse edasiõppimisvõimalusi. Mind huvitas eelkõige, kui palju Venemaa ülikoole on vaevaks võtnud end Narva promoma tulla. Olin hämmastunud, kui sain aru, et ainult kaks! Kõikvõimalike kõrg- ja ametikoolide bokside kõrval jäi silma Ametiühingute Keskliidu esindus. Läksin uudishimutsema, et mis nad siin teevad ja kui palju nende vastu huvi tuntakse.
Saime kohe ühe härrasmehega jutule ja nii oli lihtne oma kõige naiivsemaidki küsimusi esitada. Kui ma õigesti mäletan, siis kuulub tema sõnul Eestis praegu ametiühingutesse 5,4% töötajatest. Seda on Põhjamaadega võrreldes muidugi väga vähe, kuid ometigi: kogu Eesti peale kokku on ametiühingu liikmeid erinevatel elualadel umbes 30 tuhat. Seega midagi justkui toimuks ja sisuliselt toimubki, kuid kuni ametiühingutel pole tööandjate jaoks kriitilist massi taga, jääb ametiühing oma tegevuses ikkagi nõrgukeseks.
Kui Eesti töötajate hulgas tehti uuring, kus küsiti, mis on peamised põhjused, mis ärgitaks neid välismaale tööle minema, siis 1) suhtumine ehk tööandja ei pea töötajat inimeseks ega lase normaalselt tööd teha, 2) arenguvõimaluste puudumine, 3) palk. Niisiis palk, millest töömigratsiooni juures ainult ja kogu aeg leierdatakse, on alles kolmandal kohal loetelus!
Loomulikult ei saanud ma vastu panna ja küsida, mida arvab härra ametiühingutegelane Eesti suurest tööandjast nimega Rimi ning kuuldustest, et neil on tavaks oma tööjõudu suht jõhkralt ekspluateerida (nt töökohustuste hulk, mis ületab mitmekordselt seda, mida töötaja seadusega määratud tööaja jooksul reaalselt on võimeline teostama ning sellest tulenevalt ületöötunnid, mille eest firma ei suvatsegi maksta). Ametiühinguspetsialist ütles, et Rimi probleemid on neile hästi teada, enamikku selle firma töötajaist takistab töölt kohe homme lahkumast ning niimoodi orjapidajatele vastu hakkamast vaid üks: HIRM töö kaotada. Aga ega midagi ei muutu enne, kui töötajad ennast ise kaitsma ei asu, eelkõige kollektiivlepingute kaudu. Teadaolevalt kuulub Rimi töötajatest vaid näpuotsatäis ametiühingusse. Loomulikult on kollektiivlepingute meede ja ametiühingusse organiseerumine pikk protsess. Konkreetsete lahendusteni jõudmine nõuab aega, kannatust ning võibolla mõne ohvrigi, kuid see on sisuliselt ainuke meede tööandjate vastu, kes kasutavad julmalt ära Eestis valitsevat kõrget tööpuudust ning Eesti töötajate oskamatust oma õiguste eest võidelda.
Muuseas annab mõtlemisainet ka härra seisukoht, et Eesti meedia kajastab ametiühingute tegevust (meil Eestis ja ka mujal maailmas) ainult siis, kui saab rääkida skandaalist, mõistagi negatiivses mõttes. Võtame näiteks kasvõi Soome Finnairi töötajate streigid. Pasundati küll neist sündmustest meie meedias palju, aga ainult siis, kui streigid olid tulemas, käimas ja läbirääkimised algusjärgus. Kas aga keegi teab, mis oli streikide tulemus Finnairi töötajate jaoks? Töötajate nõudmised rahuldati ja elu läks õigesse rööpasse tagasi. Positiivsed sõnumid jäävad meie meedia poolt paraku vahendamata.
Küsisin, mis on siis ometi põhjus, et ametiühingusse astumine on Eesti töötajale pigem erand kui reegel. Tõenäoliselt mentaliteet, et miski ei muutu minu sammust nagunii. Huvitav, et eestlased kuuluvad küll välisriikides töötades sageli ametiühingusse ja saavad selle kogemuse, kuid Eestisse naastes ei tõsta see ometigi soovi siinsete ametiühingutega liituda. Muutuse toob ilmselt vaid põlvkondade vahetus ning aegapidi juurduv arusaam sellest, mis on kodanikuks olemine. St mitte keegi ei pea tegema minu eest asju ära, vaid minu enda sisemine kohustus on vaadata silmad lahti ringi ning püüda lüüa käed külge seal, kus saan. Kibedalt nentis ametiühingutegelane seda, et oleks võinud ju eeldada, et masu tegi Eesti tööinimeste elu nii raskeks, et sellest tõusis töötajate suurem liitlaslikkus ning ametiühinguaktiivsus. Võta näpust, ei! Ilmselt polnud ka see masu veel piisavalt sügav, et midagi kapitaalselt keskmise Eesti töötaja mõtte- ja tegutsemisviisis muuta.
Kui küsisin, kui suur on Narva noorte huvi Ametiühingute Keskliidu boksi vastu messil, siis selgus, et üllatavalt suur. Koolilapsed ja noored teavad ametiühingute tegevusest sageli palju rohkem, kui nende vanemad. Tihti korjavad noored messilt infomaterjale oma vanemate tarvis ning üritavad neid veenda ametiühingutesse astuma. Lapsed ju näevad kodudes, kui stressis on vanemad tööasjade pärast, ning püüavad aidata ja suunata. Nii võib uskuda, et noor põlvkond on palju teadlikum ja hakkajam ning põlvkondade vahetus ükskord tuleb niikuinii. Ametiühingud pole küll imerohi tööturukultuurile, kuid see on muu maailma näitel tööelus siiski üks kindel tasakaalustav jõud, mis aitab vältida (nii otse kui läbi seadusandluse) tööandjatepoolset röövkapitalismi ning orjapidajalikkust. Mõelge või haigushüvitise punktile uues töölepinguseaduses. Ei leidu vist töötajat, kes selle seadusepunktiga nõustuks. Kuidas ometi sai juhtuda see, et nüüd on meil seadus, mis motiveerib inimest haigena tööl käima seni, kuni ta füüsiliselt enam end voodist välja vedada ei jaksa.
Saime kohe ühe härrasmehega jutule ja nii oli lihtne oma kõige naiivsemaidki küsimusi esitada. Kui ma õigesti mäletan, siis kuulub tema sõnul Eestis praegu ametiühingutesse 5,4% töötajatest. Seda on Põhjamaadega võrreldes muidugi väga vähe, kuid ometigi: kogu Eesti peale kokku on ametiühingu liikmeid erinevatel elualadel umbes 30 tuhat. Seega midagi justkui toimuks ja sisuliselt toimubki, kuid kuni ametiühingutel pole tööandjate jaoks kriitilist massi taga, jääb ametiühing oma tegevuses ikkagi nõrgukeseks.
Kui Eesti töötajate hulgas tehti uuring, kus küsiti, mis on peamised põhjused, mis ärgitaks neid välismaale tööle minema, siis 1) suhtumine ehk tööandja ei pea töötajat inimeseks ega lase normaalselt tööd teha, 2) arenguvõimaluste puudumine, 3) palk. Niisiis palk, millest töömigratsiooni juures ainult ja kogu aeg leierdatakse, on alles kolmandal kohal loetelus!
Loomulikult ei saanud ma vastu panna ja küsida, mida arvab härra ametiühingutegelane Eesti suurest tööandjast nimega Rimi ning kuuldustest, et neil on tavaks oma tööjõudu suht jõhkralt ekspluateerida (nt töökohustuste hulk, mis ületab mitmekordselt seda, mida töötaja seadusega määratud tööaja jooksul reaalselt on võimeline teostama ning sellest tulenevalt ületöötunnid, mille eest firma ei suvatsegi maksta). Ametiühinguspetsialist ütles, et Rimi probleemid on neile hästi teada, enamikku selle firma töötajaist takistab töölt kohe homme lahkumast ning niimoodi orjapidajatele vastu hakkamast vaid üks: HIRM töö kaotada. Aga ega midagi ei muutu enne, kui töötajad ennast ise kaitsma ei asu, eelkõige kollektiivlepingute kaudu. Teadaolevalt kuulub Rimi töötajatest vaid näpuotsatäis ametiühingusse. Loomulikult on kollektiivlepingute meede ja ametiühingusse organiseerumine pikk protsess. Konkreetsete lahendusteni jõudmine nõuab aega, kannatust ning võibolla mõne ohvrigi, kuid see on sisuliselt ainuke meede tööandjate vastu, kes kasutavad julmalt ära Eestis valitsevat kõrget tööpuudust ning Eesti töötajate oskamatust oma õiguste eest võidelda.
Muuseas annab mõtlemisainet ka härra seisukoht, et Eesti meedia kajastab ametiühingute tegevust (meil Eestis ja ka mujal maailmas) ainult siis, kui saab rääkida skandaalist, mõistagi negatiivses mõttes. Võtame näiteks kasvõi Soome Finnairi töötajate streigid. Pasundati küll neist sündmustest meie meedias palju, aga ainult siis, kui streigid olid tulemas, käimas ja läbirääkimised algusjärgus. Kas aga keegi teab, mis oli streikide tulemus Finnairi töötajate jaoks? Töötajate nõudmised rahuldati ja elu läks õigesse rööpasse tagasi. Positiivsed sõnumid jäävad meie meedia poolt paraku vahendamata.
Küsisin, mis on siis ometi põhjus, et ametiühingusse astumine on Eesti töötajale pigem erand kui reegel. Tõenäoliselt mentaliteet, et miski ei muutu minu sammust nagunii. Huvitav, et eestlased kuuluvad küll välisriikides töötades sageli ametiühingusse ja saavad selle kogemuse, kuid Eestisse naastes ei tõsta see ometigi soovi siinsete ametiühingutega liituda. Muutuse toob ilmselt vaid põlvkondade vahetus ning aegapidi juurduv arusaam sellest, mis on kodanikuks olemine. St mitte keegi ei pea tegema minu eest asju ära, vaid minu enda sisemine kohustus on vaadata silmad lahti ringi ning püüda lüüa käed külge seal, kus saan. Kibedalt nentis ametiühingutegelane seda, et oleks võinud ju eeldada, et masu tegi Eesti tööinimeste elu nii raskeks, et sellest tõusis töötajate suurem liitlaslikkus ning ametiühinguaktiivsus. Võta näpust, ei! Ilmselt polnud ka see masu veel piisavalt sügav, et midagi kapitaalselt keskmise Eesti töötaja mõtte- ja tegutsemisviisis muuta.
Kui küsisin, kui suur on Narva noorte huvi Ametiühingute Keskliidu boksi vastu messil, siis selgus, et üllatavalt suur. Koolilapsed ja noored teavad ametiühingute tegevusest sageli palju rohkem, kui nende vanemad. Tihti korjavad noored messilt infomaterjale oma vanemate tarvis ning üritavad neid veenda ametiühingutesse astuma. Lapsed ju näevad kodudes, kui stressis on vanemad tööasjade pärast, ning püüavad aidata ja suunata. Nii võib uskuda, et noor põlvkond on palju teadlikum ja hakkajam ning põlvkondade vahetus ükskord tuleb niikuinii. Ametiühingud pole küll imerohi tööturukultuurile, kuid see on muu maailma näitel tööelus siiski üks kindel tasakaalustav jõud, mis aitab vältida (nii otse kui läbi seadusandluse) tööandjatepoolset röövkapitalismi ning orjapidajalikkust. Mõelge või haigushüvitise punktile uues töölepinguseaduses. Ei leidu vist töötajat, kes selle seadusepunktiga nõustuks. Kuidas ometi sai juhtuda see, et nüüd on meil seadus, mis motiveerib inimest haigena tööl käima seni, kuni ta füüsiliselt enam end voodist välja vedada ei jaksa.
Comments