Doktorantide elu pole kerge...
Doktorantide elu pole kerge ja samas on ikka ka, ma ütlen. Täna panin posti 2012. aasta stipendiumitaotluse. Kusjuures täielik napikas, sest see asi peab Tampere ülikooli ühes kindlas kabinetis olema mitte sekunditki hiljem kui 15.45 teisipäeval, 29. märtsil. Mina postitasin praegu Narvast ja hoian ausalt öeldes hinge kinni, sest kas õnnestub... See on muidugi omaette lugu, miks ma üldse selle asja viimasele sekundile jätsin.
Aga mida ma selle kerge ja raske eluga öelda tahtsin? Kogu aeg ajab üks tähtaeg teist taga ja sel huvitaval moel, et need sündmused, mis nende tähtaegadega paika pannakse, tulevad tegelikult kuskil kaugel tulevikus. Stipendiume taotled keskmiselt pool aastat ette* ja konverentse samamoodi, pool aastat varem kindlasti. Kui aga stipendiumirongile ei jõua, siis võib juhtuda, et tuleb aasta-poolteist järgmist rongi oodata. Kogu aeg tuleb mingiteks tähtaaegadeks midagi saata ning mõttes ette kujutada, milline on su elu aasta-poole pärast. Artiklite kirjutamiseni pole ma veel jõudnudki, aga kõige toredam pidi nendega olema. Pole haruldane, et artikli kirjutamise protsess kujuneb pooleteise aasta pikkuseks näiteks. Garantiisid muidugi pole, et need sündmused, mida sa oled planeerinud ja millesse palju energiat ja aega pannud, ka teoks saavad. Eriti mis puudutab artiklite publitseerimist.
Samas praegu lepingulisel tööturul toimuvaga kõrvutades võib meie, doktorantide, elu ka suht mõnusake olla. Juhul kui sa oma stipi kätte võitled, siis vähemasti tead, et järgmise 12 kuu jooksul** on sul kindel sissetulek, mida keegi sult enam ära võtta ei saa. Teoreetiliselt muidugi saab, kui sa oma stippi kuritarvitad, aga praktikas tuleb harva ette. Nii et selline kahe otsaga asi on doktorandi elu stabiilsus.
Tampere ülikoolis, muuseas, käib praegu aktiivne arutelu doktorandi staatuse ümber. Meie, doktorandid, küsime, ja õigusega, miks meie positsiooni ülikoolis käsitletakse kui üliõpilasena, mitte aga noorteadlasena tegutsemist. Meie eesmärk on, et meid positsioneeritaks noorteadlastena ning meil oleks töösuhe oma ülikooliga. Siin on sisuline vahe. Sellest nimetusest sõltub meie õiguslik olukord riigi tööturu- ja sotsiaalhüvitiste süsteemides. Sõltub ka meie objektiivne kvalifikatsioonitase, tööstaaž ning palk tulevikus. Praegu on olukord selline, et ühelt poolt ei laiene meile bakalaureuse- või magistritaseme üliõpilase sotsiaalsed hüved (soodushinnad transpordis, ülikooli väga soodsad meditsiiniteenused jms), kuid teisalt ei laiene meile ka mingid hüved, mis on inimestel, kes on ülikooliga töösuhtes. Vaid mõned näited: meil ei ole õigust puhkuserahadele, me peame ise oma stipendiumist sotsiaalkindlustussüsteemi makseid tegema, meie mitmeaastast pühendumist doktoriuurimusele ei vaadata tegelikult kui reaalset tööstaaži. Nii tekib kummaline olukord, kus ülikoolisiseltki töötab erinevate projektide juures palju magistrikraadiga kuid doktorantuuri mitte astunud inimesi, keda kutsutakse noorteadlasteks ning kes oma kvalifikatsioonilt asetsevad justkui edasijõudnumal ja muidugi paremini maksustataval positsioonil kui doktorandid. Meid aga vaadeldakse sisuliselt kui igavesi üliõpilasi. Ülikool pole selgelt huvitatud doktorantide staatuse muutmisest, sest see tooks eelarvesse lisakulutusi, kuid diskussioon ja võitlus parema tuleviku nimel käib ja see on hea.
* Siin ma räägin Soome stipendiumisüsteemi nimel. Eestis on asjad teisiti ja seda ma kogemuse puudumisel ei kommenteeri.
** Kui rääkida aastastest stippidest. Palju on ka selliseid, mida antakse vaid kvartaliks või poole aasta kaupa ning teisalt - mõni õnnelik täismängu võitja on stipi saanud ka terveks doktoriperioodiks ehk neljaks aastaks korraga.
Aga mida ma selle kerge ja raske eluga öelda tahtsin? Kogu aeg ajab üks tähtaeg teist taga ja sel huvitaval moel, et need sündmused, mis nende tähtaegadega paika pannakse, tulevad tegelikult kuskil kaugel tulevikus. Stipendiume taotled keskmiselt pool aastat ette* ja konverentse samamoodi, pool aastat varem kindlasti. Kui aga stipendiumirongile ei jõua, siis võib juhtuda, et tuleb aasta-poolteist järgmist rongi oodata. Kogu aeg tuleb mingiteks tähtaaegadeks midagi saata ning mõttes ette kujutada, milline on su elu aasta-poole pärast. Artiklite kirjutamiseni pole ma veel jõudnudki, aga kõige toredam pidi nendega olema. Pole haruldane, et artikli kirjutamise protsess kujuneb pooleteise aasta pikkuseks näiteks. Garantiisid muidugi pole, et need sündmused, mida sa oled planeerinud ja millesse palju energiat ja aega pannud, ka teoks saavad. Eriti mis puudutab artiklite publitseerimist.
Samas praegu lepingulisel tööturul toimuvaga kõrvutades võib meie, doktorantide, elu ka suht mõnusake olla. Juhul kui sa oma stipi kätte võitled, siis vähemasti tead, et järgmise 12 kuu jooksul** on sul kindel sissetulek, mida keegi sult enam ära võtta ei saa. Teoreetiliselt muidugi saab, kui sa oma stippi kuritarvitad, aga praktikas tuleb harva ette. Nii et selline kahe otsaga asi on doktorandi elu stabiilsus.
Tampere ülikoolis, muuseas, käib praegu aktiivne arutelu doktorandi staatuse ümber. Meie, doktorandid, küsime, ja õigusega, miks meie positsiooni ülikoolis käsitletakse kui üliõpilasena, mitte aga noorteadlasena tegutsemist. Meie eesmärk on, et meid positsioneeritaks noorteadlastena ning meil oleks töösuhe oma ülikooliga. Siin on sisuline vahe. Sellest nimetusest sõltub meie õiguslik olukord riigi tööturu- ja sotsiaalhüvitiste süsteemides. Sõltub ka meie objektiivne kvalifikatsioonitase, tööstaaž ning palk tulevikus. Praegu on olukord selline, et ühelt poolt ei laiene meile bakalaureuse- või magistritaseme üliõpilase sotsiaalsed hüved (soodushinnad transpordis, ülikooli väga soodsad meditsiiniteenused jms), kuid teisalt ei laiene meile ka mingid hüved, mis on inimestel, kes on ülikooliga töösuhtes. Vaid mõned näited: meil ei ole õigust puhkuserahadele, me peame ise oma stipendiumist sotsiaalkindlustussüsteemi makseid tegema, meie mitmeaastast pühendumist doktoriuurimusele ei vaadata tegelikult kui reaalset tööstaaži. Nii tekib kummaline olukord, kus ülikoolisiseltki töötab erinevate projektide juures palju magistrikraadiga kuid doktorantuuri mitte astunud inimesi, keda kutsutakse noorteadlasteks ning kes oma kvalifikatsioonilt asetsevad justkui edasijõudnumal ja muidugi paremini maksustataval positsioonil kui doktorandid. Meid aga vaadeldakse sisuliselt kui igavesi üliõpilasi. Ülikool pole selgelt huvitatud doktorantide staatuse muutmisest, sest see tooks eelarvesse lisakulutusi, kuid diskussioon ja võitlus parema tuleviku nimel käib ja see on hea.
* Siin ma räägin Soome stipendiumisüsteemi nimel. Eestis on asjad teisiti ja seda ma kogemuse puudumisel ei kommenteeri.
** Kui rääkida aastastest stippidest. Palju on ka selliseid, mida antakse vaid kvartaliks või poole aasta kaupa ning teisalt - mõni õnnelik täismängu võitja on stipi saanud ka terveks doktoriperioodiks ehk neljaks aastaks korraga.
Comments