Narva mõõtmed ja vahemaad
Ilma teemal pole ma vastupidiselt kõigile teistele sel talvel üldse sõna võtnud, sest ma olen peale Austraaliast tulekut esmakordselt elus tõepoolest nautinud aastaaegade vaheldumist, isegi seda talvist pimedust ja külma. Sest ma tean - kord tuleb jälle kevad, lehepungad, valged ööd ja kõik muu. Aga olles end juba harjutanud väikestviisi mõttega, et natuke veel ja siis tuleb kevad, mis toob kaasa endaga puhtad kõnniteed, ning siis avastada, et ei sugugi veel... - vot see on juba mullegi liig. Ma siiralt loodan, et see on ilmajaama hea huumorimeel, et paari päeva pärast tervitavad meid jälle 10 külmakraadi.
Ilm on mulle probleemiks ainult ja ainult seoses teeoludega. Isegi külmaga jalgsi mööda linna kilomeetreid ringi kapata polnud suurem asi eneseületus. Kõik oli kuidagi normaalsuse piirides, kõik vajalik sai tehtud. Jah, vahel oli lumesopp (või каша ehk puder, nagu venelased ütlevad), vahel oli kohutavalt libe, vahel oli pime ja ei näinud teed. Nüüd aga enam ei jaksa. Võibolla asi on selles, et nüüd on mu igapäevane teekond eluvajalikesse kohtadesse 3-4 minutit pikem kui varem, võibolla see, et tänavatel valitseb mingi ebamäärane märg ollus, millele on vaja varasemaga võrreldes topelt tähelepanu pöörata, võibolla midagi muud. Igal juhul ma enam ei jõua. Kui ma oma jalavaeva kuidagi vähendada ei saa, siis ma vist järgmised kaks nädalat eriti toast ei välju. Ostsin siis 10-päeva bussipileti ning üritan oma tegemisi klapitada bussigraafikuga. Seda tean ma juba aegade algusest alates, et bussid käivad siin minu arusaamise järgi justnagu kuuvarjutus ja õigupoolest siksakitavad nii palju tänavaid läbi, et enamasti mulle tundub, et jalgsi saab sama kiiresti. Ainus vahe sellest, et bussis sa ei väsi nii palju, kui oma jalgadel. Kuigi kõik räägivad Narvast kui väikesest linnast ning mulle üldiselt meeldib siinne atmosfäär ning kohtade tuttavlikkus, on see liiklemise mõttes tohutult ebamugav linn.
Kohe seletan. Sisuliselt on Narva linna suurim elamurajoonide vaheline raadius 5 km. Suvilarajoonid ulatuvad muidugi kaugemale välja, aga ega keegi neisse jalgsi ei kõnni ka. Teisisõnu kulub ühest Narva linna otsast, ütleme Jõesuu tänava kaugeima nurga eramajadest, teise linna otsa, nt Kreenholmi lõppu, kõndimiseks keskmiselt tund. See on tund tempokat kõndi, ilma vahepeatusteta. Sportliku ettevõtmisena võib heas vormis inimene seda ju vabalt edasi-tagasi läbida, aga tavaliselt läbitakse vahemaid ikka mingi asisema eesmärgiga. Nii et sellist teekonda keegi niisama jalgsi ette ei võta. Ja bussiga sõita... no käib kord tunnis üks buss, mis enam-vähem viib ühest sihtpunktist teise lähistele, aga see on tõesti kord tunnis.
Võtame mõne traditsioonilisema trajektoori. Näiteks Tallinna maantee kaugeimast otsast, Rahu tänavalt või Kangelaste tänavalt (kus on suurte majadega kõige rahvarohkemad mikrorajoonid) kesklinna (kus paiknevad olulisemad ametiasutused). Distantsid 2-2,5 km, mida kõnnid 20-30 min. Hea küll, ühe otsa kõnnid ära, teise otsa koju tagasi ka. Aga kui näiteks päeva jooksul tahaks Famas trennis ka käia? Siis kas vead kogu päeva oma spordikotti nagu kaamel endaga kaasas, või teed veel teisegi edasi-tagasi otsa. Bussid käivad umbes-täpselt iga 25 min tagant, mis on minu jaoks tohutult harva, ja siis logistad selles bussis ikkagi oma 15-20 minutit, kuigi vahemaa on väike.
Ega tavaline narvakas muidugi minu moodi tuulispasana mööda linna ringi ei lippa. Tööinimene kõnnib ikka kodust tööle ja sealt poodi ja jälle koju. Mõni ehk käib trennis või kord nädalas kuskil huviringis ka. Ja nädalavahetusel ehk külas. Selles mõttes ma saan aru, et minu päevakava ja trajektoorid on veidi erakordsed. Aga sellegipoolest ajab mind selles linnas ringiliikumine hulluks. Kuigi takso on imeodav, pole siiski reaalne päevas rohkem kui ühe korra taksot välja kutsuda.
Narva on suuruse mõttes ideaalne linn jalgrattaga liiklemiseks. Aga ürita siin seda teemat isegi üles võtta, hulluks peetakse! Narva autojuht ei pidavat jalgratturit maanteel aboluutselt arvestama ning jalgrattateedest võib ainult unistada. Muuseas, üle 10 aasta on peetud plaani ehitada jalgrattateed Narvast Narva-Jõesuu, mis oleks kõige loogilisem transpordilahendus maailmas, aga kuna see kulgeks läbi kolme omavalitsuse maade (Narva, Vaivara ja Narva-Jõesuu), siis pole senini suudetud jõuda kokkuleppele.
No ja siis jääbki kaks varianti: kas osta omale eluase just täpselt sinna lähistele, kus sul igapäevaselt kõige tihedamini asja on, nii et läbid need kohad vaevata jalgsi, või siis liigud linnas ringi autoga. Parkimine, muuseas, on siin kõikjal tasuta. Vahel ma mängin selliseid mõttemänge, et kui ma Narvas päriselt elaksin, siis kus. Vastus on kõhklemata üks: Pimeaia ehk kadunud vanalinna piirkonnas. Sealt võin mina tõepoolest vaevata eluvajalikesse kohtadesse jalutada. Oleks ma autoomanik ja tubli autojuht, siis ehk oskaksin Kreenholmi miljööväärtuslikust piirkonnast rohkem lugu pidada. Paraku ei ole ega oska. Tegemist pole ka miskite rohelise maailmavaate seisukohtade poole hoidmisega, pigem pooldan jalgsi käimist puht pragmaatilisetel põhjustel: parim kontroll oma ajakasutuse üle (tavaliselt minimaalne ajakadu transpordi ootamisele, hooldamisele jms), odavus ja tervislikkus.
Kummaline, aga tuleb välja, et vahemaade ja transpordi teema on minu Narva elus lausa keskne. Isegi nii, et see asi on mul pidevalt justkui ora perses, sest ma olen sunnitud sellele iga jumala päev mõtlema. Kohalikud elanikud aga räägivad alati sellest, kuivõrd väike, kompaktne ja mugav on Narva. Eks kõik sõltu muidugi perspektiivist: Peterburi või mõne muu suurlinnaga võrreldes kindlasti.
Ilm on mulle probleemiks ainult ja ainult seoses teeoludega. Isegi külmaga jalgsi mööda linna kilomeetreid ringi kapata polnud suurem asi eneseületus. Kõik oli kuidagi normaalsuse piirides, kõik vajalik sai tehtud. Jah, vahel oli lumesopp (või каша ehk puder, nagu venelased ütlevad), vahel oli kohutavalt libe, vahel oli pime ja ei näinud teed. Nüüd aga enam ei jaksa. Võibolla asi on selles, et nüüd on mu igapäevane teekond eluvajalikesse kohtadesse 3-4 minutit pikem kui varem, võibolla see, et tänavatel valitseb mingi ebamäärane märg ollus, millele on vaja varasemaga võrreldes topelt tähelepanu pöörata, võibolla midagi muud. Igal juhul ma enam ei jõua. Kui ma oma jalavaeva kuidagi vähendada ei saa, siis ma vist järgmised kaks nädalat eriti toast ei välju. Ostsin siis 10-päeva bussipileti ning üritan oma tegemisi klapitada bussigraafikuga. Seda tean ma juba aegade algusest alates, et bussid käivad siin minu arusaamise järgi justnagu kuuvarjutus ja õigupoolest siksakitavad nii palju tänavaid läbi, et enamasti mulle tundub, et jalgsi saab sama kiiresti. Ainus vahe sellest, et bussis sa ei väsi nii palju, kui oma jalgadel. Kuigi kõik räägivad Narvast kui väikesest linnast ning mulle üldiselt meeldib siinne atmosfäär ning kohtade tuttavlikkus, on see liiklemise mõttes tohutult ebamugav linn.
Kohe seletan. Sisuliselt on Narva linna suurim elamurajoonide vaheline raadius 5 km. Suvilarajoonid ulatuvad muidugi kaugemale välja, aga ega keegi neisse jalgsi ei kõnni ka. Teisisõnu kulub ühest Narva linna otsast, ütleme Jõesuu tänava kaugeima nurga eramajadest, teise linna otsa, nt Kreenholmi lõppu, kõndimiseks keskmiselt tund. See on tund tempokat kõndi, ilma vahepeatusteta. Sportliku ettevõtmisena võib heas vormis inimene seda ju vabalt edasi-tagasi läbida, aga tavaliselt läbitakse vahemaid ikka mingi asisema eesmärgiga. Nii et sellist teekonda keegi niisama jalgsi ette ei võta. Ja bussiga sõita... no käib kord tunnis üks buss, mis enam-vähem viib ühest sihtpunktist teise lähistele, aga see on tõesti kord tunnis.
Võtame mõne traditsioonilisema trajektoori. Näiteks Tallinna maantee kaugeimast otsast, Rahu tänavalt või Kangelaste tänavalt (kus on suurte majadega kõige rahvarohkemad mikrorajoonid) kesklinna (kus paiknevad olulisemad ametiasutused). Distantsid 2-2,5 km, mida kõnnid 20-30 min. Hea küll, ühe otsa kõnnid ära, teise otsa koju tagasi ka. Aga kui näiteks päeva jooksul tahaks Famas trennis ka käia? Siis kas vead kogu päeva oma spordikotti nagu kaamel endaga kaasas, või teed veel teisegi edasi-tagasi otsa. Bussid käivad umbes-täpselt iga 25 min tagant, mis on minu jaoks tohutult harva, ja siis logistad selles bussis ikkagi oma 15-20 minutit, kuigi vahemaa on väike.
Ega tavaline narvakas muidugi minu moodi tuulispasana mööda linna ringi ei lippa. Tööinimene kõnnib ikka kodust tööle ja sealt poodi ja jälle koju. Mõni ehk käib trennis või kord nädalas kuskil huviringis ka. Ja nädalavahetusel ehk külas. Selles mõttes ma saan aru, et minu päevakava ja trajektoorid on veidi erakordsed. Aga sellegipoolest ajab mind selles linnas ringiliikumine hulluks. Kuigi takso on imeodav, pole siiski reaalne päevas rohkem kui ühe korra taksot välja kutsuda.
Narva on suuruse mõttes ideaalne linn jalgrattaga liiklemiseks. Aga ürita siin seda teemat isegi üles võtta, hulluks peetakse! Narva autojuht ei pidavat jalgratturit maanteel aboluutselt arvestama ning jalgrattateedest võib ainult unistada. Muuseas, üle 10 aasta on peetud plaani ehitada jalgrattateed Narvast Narva-Jõesuu, mis oleks kõige loogilisem transpordilahendus maailmas, aga kuna see kulgeks läbi kolme omavalitsuse maade (Narva, Vaivara ja Narva-Jõesuu), siis pole senini suudetud jõuda kokkuleppele.
No ja siis jääbki kaks varianti: kas osta omale eluase just täpselt sinna lähistele, kus sul igapäevaselt kõige tihedamini asja on, nii et läbid need kohad vaevata jalgsi, või siis liigud linnas ringi autoga. Parkimine, muuseas, on siin kõikjal tasuta. Vahel ma mängin selliseid mõttemänge, et kui ma Narvas päriselt elaksin, siis kus. Vastus on kõhklemata üks: Pimeaia ehk kadunud vanalinna piirkonnas. Sealt võin mina tõepoolest vaevata eluvajalikesse kohtadesse jalutada. Oleks ma autoomanik ja tubli autojuht, siis ehk oskaksin Kreenholmi miljööväärtuslikust piirkonnast rohkem lugu pidada. Paraku ei ole ega oska. Tegemist pole ka miskite rohelise maailmavaate seisukohtade poole hoidmisega, pigem pooldan jalgsi käimist puht pragmaatilisetel põhjustel: parim kontroll oma ajakasutuse üle (tavaliselt minimaalne ajakadu transpordi ootamisele, hooldamisele jms), odavus ja tervislikkus.
Kummaline, aga tuleb välja, et vahemaade ja transpordi teema on minu Narva elus lausa keskne. Isegi nii, et see asi on mul pidevalt justkui ora perses, sest ma olen sunnitud sellele iga jumala päev mõtlema. Kohalikud elanikud aga räägivad alati sellest, kuivõrd väike, kompaktne ja mugav on Narva. Eks kõik sõltu muidugi perspektiivist: Peterburi või mõne muu suurlinnaga võrreldes kindlasti.
Comments