Hundiulg elu ebaõigluse pärast
Ma mõtlen, et minu jaoks käivad kaks asja – autojuhtimine ja keskendumisvõime – selgelt käsikäes. Mul on mõlemaga halvasti ja sellepärast tunnen ma end mingitest elu põhioskustest ilmajäetuna. Nii et praegu on just selline seis, kus ma võlukepikese olemasolul tinistaksin endale need kaks oskust ning ma oleksin täiuslikult õnnelik.
Mul on käimas 10-päevane bussirežiim. Mul on olemas bussigraafik (tähendab oli, kuni ma selle eile kaotasin või väga kindlasse kohta ära panin), bussipilet ja kell. Aga selgub, et neist kolmest ei piisa, et edukalt bussidega liigelda. Viimaste päevade jooksul on juhtunud 4 korda, et ma valin välja bussi ja bussiaja, aga siis lõpetan kas vales bussipeatuses või valel ajal. Valida on umbes viie erineva bussi vahel, mida olen märganud minu maja ümbruse bussipeatuseid läbimas. Aga võta näpust, vähe sellest, et väga harva, sõidavad nad ka imetrajektoore pidi, millele mina kunagi pihta ei saa. Kui õigele bussile ei jõua ja kuhugi on vaja aja peale minna, siis on kindel, et uut bussi lähiajal ei tule. Edasi on variante kaks: kondimootor või takso. No maksan ma jah veel takso eest, kui mul nagunii on olemas 10-päeva pilet, mida ma minimaalselt realiseerin.
Muuseas, telefoni kell otsustas segi minna. Mul on kombeks äratuskell hommikuti telefonile seadistada ja seda siis 1-2 korda sujuvalt edasi lükata. Mõned päevad tagasi panin aga tähele, et mu telefoni kell näitab peale äratuse edasilükkamist kummalisi aegu. Hüppab 10-20 minutit edasi ja tagasi. Sama märkasin hiljem ka äratuskella seadistamiseta. Telefon on oma aastatepikkuse lojaalsuse minetada otsustanud. Nii et telefoni kellaaega ka enam usaldada ei saa ning üldse ei tea ma, mis on õige kellaaeg.
Aga ka sellest veel ei piisa, et mõistes bussiootuse mõttetust, higimull otsa ees pühapäevasel pärastlõunal trenni õigeks ajaks kohale kappad. Siis on võimalus avastada, et oled trennipüksid maha jätnud (esimest korda elus!) ja kui veepudelita või tossudetagi veel võib läbi häda trenni minna, siis palja kannikaga ehk siiski mitte. Vaatad siis jälle murega oma bussigraafikut, sõidad koju tagasi, et oma trennikandamist vabaneda, ning kesklinna tagasi, sest seal sai kohtumine kokku lepitud. Vahepeal õnnestub bussigraafikust ilma jääda. Koduseinte vahel samamoodi: lähed midagi tooma ja tegema ning poolel teel on juba unustatud, mis see oli. Päris õudne tunne on mõista, et sinu elu viimased kaks tundi on kulgenud hajameelsuse kõrgeimal pilotaažil. Ma ei ole kunagi end keskendumisvõime poolest eriti tugevana tundnud, kuid praegu on midagi eriti müstilist lahti. Tahaks, et keegi paneks diagnoosi: on kevad ja sul on selle ja selle vitamiini puudus, söö seda ja seda ning kõik on jälle hästi.
Transpordiprobleemidele on praktiline lahendus: osta auto. (Kas te teate seda irooniat, et läti keeles on bussijaam ’ autoosta’?) Tegelikult polegi asi niivõrd ostmises, mingi variant on mul isegi olemas, asi on auto juhtimises. Ma vaatan enda ümber ringi ja näen, et kõik on autojuhid, sõidavad siia ja sinna ning neil on tänu autole nende sõltumatus. Isegi need inimesed, keda mina pean tohutult aeglasteks ja hajameelseteks – ka nemad paistavad edukalt auto juhtimisega hakkama saavat. Narva-Tallinn-Tartu otsad lihtsalt lendavad autorataste all. Aga mina ei saa. Ei julge. Ja mina kogen seda puudena, et minule tuleb autojuhtimine nii suure vaeva ja eneseületamisena. Jah, ma oskan kuigivõrd sõita, aga mul pole sõidupraktikat, eelkõige üksinda sõitmise praktikat ja tundmatutes kohtades sõitmise praktikat. Mulle tundub ületamatu asjana see, et ma pean rooli hoidma, käike vahetama, liiklust ja liiklusmärke jälgima ning mõtlema ja otsustama samaaegselt. Mõnikord ma olen üsna kindel, et ma ei suuda seda mitte kunagi teha. Mul on oma närvidest liiga kahju, et neid liikluses ohvriks tuua. Mul on vaja samm-sammulist kohanemisprogrammi, mitte nii, et olen ühtäkki keset liiklusmerd ja pean sealt välja ujuma. Miks ei ole ometi võimalik see, et homsest on nii, et ma olen tänavail ainus liikleja. Iga päev lastakse liiklusesse mõni kaasliikleja juurde ning nii ma saan pehmel meetodil harjuda, samm-sammult pärisliiklusesse suunduda. Oh elu karmust!
Mul on käimas 10-päevane bussirežiim. Mul on olemas bussigraafik (tähendab oli, kuni ma selle eile kaotasin või väga kindlasse kohta ära panin), bussipilet ja kell. Aga selgub, et neist kolmest ei piisa, et edukalt bussidega liigelda. Viimaste päevade jooksul on juhtunud 4 korda, et ma valin välja bussi ja bussiaja, aga siis lõpetan kas vales bussipeatuses või valel ajal. Valida on umbes viie erineva bussi vahel, mida olen märganud minu maja ümbruse bussipeatuseid läbimas. Aga võta näpust, vähe sellest, et väga harva, sõidavad nad ka imetrajektoore pidi, millele mina kunagi pihta ei saa. Kui õigele bussile ei jõua ja kuhugi on vaja aja peale minna, siis on kindel, et uut bussi lähiajal ei tule. Edasi on variante kaks: kondimootor või takso. No maksan ma jah veel takso eest, kui mul nagunii on olemas 10-päeva pilet, mida ma minimaalselt realiseerin.
Muuseas, telefoni kell otsustas segi minna. Mul on kombeks äratuskell hommikuti telefonile seadistada ja seda siis 1-2 korda sujuvalt edasi lükata. Mõned päevad tagasi panin aga tähele, et mu telefoni kell näitab peale äratuse edasilükkamist kummalisi aegu. Hüppab 10-20 minutit edasi ja tagasi. Sama märkasin hiljem ka äratuskella seadistamiseta. Telefon on oma aastatepikkuse lojaalsuse minetada otsustanud. Nii et telefoni kellaaega ka enam usaldada ei saa ning üldse ei tea ma, mis on õige kellaaeg.
Aga ka sellest veel ei piisa, et mõistes bussiootuse mõttetust, higimull otsa ees pühapäevasel pärastlõunal trenni õigeks ajaks kohale kappad. Siis on võimalus avastada, et oled trennipüksid maha jätnud (esimest korda elus!) ja kui veepudelita või tossudetagi veel võib läbi häda trenni minna, siis palja kannikaga ehk siiski mitte. Vaatad siis jälle murega oma bussigraafikut, sõidad koju tagasi, et oma trennikandamist vabaneda, ning kesklinna tagasi, sest seal sai kohtumine kokku lepitud. Vahepeal õnnestub bussigraafikust ilma jääda. Koduseinte vahel samamoodi: lähed midagi tooma ja tegema ning poolel teel on juba unustatud, mis see oli. Päris õudne tunne on mõista, et sinu elu viimased kaks tundi on kulgenud hajameelsuse kõrgeimal pilotaažil. Ma ei ole kunagi end keskendumisvõime poolest eriti tugevana tundnud, kuid praegu on midagi eriti müstilist lahti. Tahaks, et keegi paneks diagnoosi: on kevad ja sul on selle ja selle vitamiini puudus, söö seda ja seda ning kõik on jälle hästi.
Transpordiprobleemidele on praktiline lahendus: osta auto. (Kas te teate seda irooniat, et läti keeles on bussijaam ’ autoosta’?) Tegelikult polegi asi niivõrd ostmises, mingi variant on mul isegi olemas, asi on auto juhtimises. Ma vaatan enda ümber ringi ja näen, et kõik on autojuhid, sõidavad siia ja sinna ning neil on tänu autole nende sõltumatus. Isegi need inimesed, keda mina pean tohutult aeglasteks ja hajameelseteks – ka nemad paistavad edukalt auto juhtimisega hakkama saavat. Narva-Tallinn-Tartu otsad lihtsalt lendavad autorataste all. Aga mina ei saa. Ei julge. Ja mina kogen seda puudena, et minule tuleb autojuhtimine nii suure vaeva ja eneseületamisena. Jah, ma oskan kuigivõrd sõita, aga mul pole sõidupraktikat, eelkõige üksinda sõitmise praktikat ja tundmatutes kohtades sõitmise praktikat. Mulle tundub ületamatu asjana see, et ma pean rooli hoidma, käike vahetama, liiklust ja liiklusmärke jälgima ning mõtlema ja otsustama samaaegselt. Mõnikord ma olen üsna kindel, et ma ei suuda seda mitte kunagi teha. Mul on oma närvidest liiga kahju, et neid liikluses ohvriks tuua. Mul on vaja samm-sammulist kohanemisprogrammi, mitte nii, et olen ühtäkki keset liiklusmerd ja pean sealt välja ujuma. Miks ei ole ometi võimalik see, et homsest on nii, et ma olen tänavail ainus liikleja. Iga päev lastakse liiklusesse mõni kaasliikleja juurde ning nii ma saan pehmel meetodil harjuda, samm-sammult pärisliiklusesse suunduda. Oh elu karmust!
Comments