Suvepuhkus Eestis

Olime veidi üle nädala L-Virus maal, ja kuigi esimest korda ilma isata, sai Axel minu meelest parima mõeldava suvise kosutuse enne lasteaiaga alustamist. Ilmad olid soojad ja päikeselised, Axel elas suurema osa päevast aias. Sai paljajalu murul ja peenarde vahel joosta, marju ja muud suupärast otse kasvuhoonest ja peenramaalt suhu pista, liivakastis mängida, basseiniveega solistada, voolikuga ennast ja teisi pritsida ning mida kõike veel. Mulle tundub, et me jõudsime lausa märkamatult lasteaia omale üsna ligilähedase päevarütmini. Õhtuti oli poiss päevasest askeldamisest nii väsinud, et kl 21 aegu voodisse pannes kulus vaevalt 10 minutit, kui ta juba sügavalt unne vajus. Magas tavaliselt hommikul kl 8-ni ehk 11 tundi täis. Ärkas öösiti hetkeks vast korra, et vett küsida ja siis uuesti magama jääda. Kell 12 päeval läksime vankriga lühikesele jalutuskäigule. Rohkem polnud vaja, sest juba 10 minutiga oli ta magusasse päevaunne vajunud. Päevauned kestsid 2-2,5 tundi. Sellest sai energiat just niipalju taastatud, et kella 21-ni kenasti välja vedada. Kui nüüd lasteaia alates õnnestuks seda päevakava niimoodi nihutada, et Axel ärkaks kell 7 ning läheks magama kell 20, siis ei oskaks ma mitte midagi paremat enam tahta. Hoiame pöialt!
Eestikeelsest keskkonnast ümbritsetuna, tegi Axel mõningaid sõnalisi edusamme. Mirelli järele ahvides hakkas ta viimaks õiges kontekstis ja õigesti "emme" ütlema. Samuti said selgeks "õue", "kuku" (loe: kurk) ja "koku" (loe: kook) - viimaseid sai tarbitud enneolematutes kogustes.
Kuigi Axel on endiselt üks tuulispasana ringi askeldav väike hurmur, oli see puhkus veidi ka negatiivselt meeldejääv. Nimelt on Axelil praegu paha komme inimestele pähe kinni hüpata ja juuksid rebida. Viimase nädala igapäevane ohver oli Mirell. Proovi sa hea või halvaga, see loll komme kestab tal juba vähemalt viimase kuu ning ei ole mingit märki, et hakkab asjast välja kasvama. Ma natuke muretsen selle pärast, mis lasteaias saab, ning loodan naljaga pooleks, et lasteaed on täis kiilaspäid.
Axelil on praegu lolluseid teisigi. Kiusas mind ja vanaema sellega, et varitses hetke ja virutas pooliku piimakruusi või krõbinakausi alatasa põrandale. Kiusas vanaisa sellega, et varastas talt telekapuldi ning dikteeris kogu aeg omalt poolt seda, mis pilti telekast tulema pidi. Tühjendas korduvalt ja põhjalikult vanaema sahtleid. Suures rohelise sibula armastuses tallus vanaema sibulapeenrad ära. Lõpuks küll vist kiusu, mitte sibulate pärast.
Axeli uus armastus on Mirelli roosa nukuvankriga mööda aeda ringi vudimine ning naabrite koerad. Arvutite peale läheb hulluks endist moodi. Seda kõike ei saa talle küll ette heita.

Lisaks tahan talle öelda suured tänusõnad selle eest, et ta on endiselt suurepärane reisiseltsimees. Teab, millal ja kui palju magada ning on reisil rõõmsas tujus, osates end ka pikemal autosõidul turvatoolis juba ise lõbustada ning naerutades ka kaasreisijaid. Viis pluss, lootes seda mitte ära sõnuda.