17 päeva üksikvanemana

Olen 17 päeva, osalt planeeritult ja osalt ootamatult, Axeliga kahekesi veetnud. Eks muid inimesi on ikka ümber olnud, aga kuna Javi on eemal olnud, siis peavastutust olen mina kandnud. Lühidalt: väga väsitav on see üksikvanema elu. Kuigi samamoodi on üksikvanema elu ka rikastav ja palju andev, sest ma olen olnud kogu aeg (va siis need lasteaiatunnid, kui ta oli omapead) oma lapse juures ning kõik tema naeratused ja paari nädala jooksul õpitud uued vigurid ja arenemised on esimesena minuga jagatud, kordan ma siiski seda, mida olen alati öelnud: minust poleks kunagi saanud üksikvanemat teadliku valiku läbi. Ma mõtlen siin neid naisi, kes ühel hetkel elus, leides, et nad ei suuda leida enda kõrvale ühtegi sobivat meest ning võivad vabalt ilma meheta elada, teevad siiski teadliku otsuse, et nad tahavad omale last ning võtavad endale vastutuse see laps sünnitada ning üles kasvatada. Omal jõul.

Ma suudan kuidagi kombineerida nii, et mul saab Axel valvatud ja lõbustatud, pestud ja tema mähkmed vahetatud, me saame mõlemad kõhud mitu korda päevas täis söönud ning tuba on enam-vähem puhas hoitud (kuigi seda saadab kogu aeg tunne, et just lõpetasid, kui peab juba alustama, ja nii palju kordi päevas). Aga ma ei saa mitte kuidagi väita, et ma neid päevi 100% naudiksin. Näiteks tuleb Axeli suguse askeldajaga kaks korda päevas kindlasti õues käia, kuid vaatamata sellele, et värske õhk teeb minulegi head, on õues pidevalt tema sabas jooksmine või liivakasti äärel passimine tihtipeale ikka uskumatult tüütu. Ikka on asjal kohati juures mingi punnitamise ja eneseohverdamise maik. Mõnel päeval suudan ma ka Axeliga koos poes käia ning hädavajaliku kraami koju vedada, pesu masinasse panna ning kuivama riputada (triikimisele ma mitte ei mõtlegi enam, sest sellekski läheb vahel mitu päeva, et asjad pesurestilt kokku lapata ning kappi panna - see pole lihtsalt prioriteet nr 1 kõikide muude prioriteetide hulgas). Aga rohkemaks küll aega ega jaksu ei jagu. Axeli umbes kahetunnise päevaune ajal on alati lahendada lihtne dilemma: kas kasutada seda aega pakiliste ja rohkem tähelepanu nõudvate kodutööd tegemiseks või kulutada see "endale", st lugeda/vastata emailidele, sirvida maailma uudised kiirelt läbi, tegeleda arvetega või ka lihtsalt veidi pikutada ja puhata. Kui Axel kuskil kell 21 magama läheb, siis on mul ka heal juhul 2 tundi aega, mida "endale" pühendada, aga enamasti on mul pikast päevast selleks ajaks toss nii väljas, eriti kui ma lõunauinakut puhkamise asemel millekski "kasulikuks" otsustasin tarvitada. Nii et pigem eelistan ma varakult magama minna, et järgmiseks päevaks akut laadida.

Seega ma ei saa aru, mismoodi on üksikvanema elu võimalik nii, et sa iga nädal mitu korda kinni ei jookse? Kuidasmoodi teisiti on võimalik asju teha? Või on nendel inimestel reeglina mingi päästekomando pidevalt võtta, kelle hoolde oma laps usaldada, et ise samal ajal keskenduda asjadele, mida lapse kõrvalt on võimatu või liiga energiat nõudev teha? Õnneks lõpeb minu üksikvanemlus täna, võibolla juba paarikümne minuti pärast :)