Need neetud jalanõud
Minu senise elu kokkupuude lastejalanõudega (kuni viimase aastani) oli suht olematu. Vahel ikka olin kuulnud kedagi kurtmas, et küll need laste jalad kasvavad kiiresti - alles sai uued kingad/saapad ostetud ja juba väikesed. Ei pea ühte hooaegagi vastu. Peamiselt oli sellel Eesti kontekstis alltoon, et kingad on kallid ja raha läheb üle mõistuse palju, kui neid kingi nii tihti vahetama peab. Üldiselt aga jättis see teema mind külmaks ja jalanõud oli ilmselt üks viimastest teemadest, mida ma kujutasin endale lapsevanemana väljakutset pakkuvat. Nüüd on mul isiklik kokkupuude selle asjaga olemas ja peab ütlema, et minu maailm pole nüüdsest alates enam endine.
Meie laps, kelle jalanumber on 1,5 aasta vanuselt pöialpoisilik 20-21, sõltuvalt kingast, ning kelle jalanumber pole viimase 4 kuu jooksul eriliselt muutunud, jäädes 18-21 vahele, sõltuvalt jällegi kingast, on sellel suvel hakkama saanud aukartust äratava hulga jalanõude kasutuskõlbmatuks muutmisega. Lugesin kokku: suve algusest suve lõpuni on "maha" kantud 7 paari jalanõusid. Neist üks paar ja kolme kingapaari üks isend kadusid lihtsalt ära. Jajah, lugesite õigesti. Laps pole muidugi ainuisikuliselt süüdi. Ühe terve paari häid sandaale unustasime kiirustades Peipsi äärde. Süüdi mõlemad hooletud vanemad, mitte laps. Ühe kingapaari ühe isendi loopis laps jalgrattasõidu ajal kuhugi, teise viskas isa silme all ojja ja sealt läks see vooluga kaasa, kolmanda paari üks pool sai kaduma ka mingis kombinatsioonis isa+jalgrattasõit+kärestikuline oja. Süüdlaseks laps ja hooletu isa. Kolm paari said lihtsalt veidi mõtlematult või hädaolukorras ostetud, nii et mahtusid nibin-nabin ja jäid jala kasvades liiga kiiresti väikseks.
Mulle tundub, et liiga suur osa minu suvest on möödunud peavaluga, põhjuseks mööda kauplusi traavimine, püüdes leida lapsele sobivaid jalanõusid. Esiteks pole ma harjunud sellega, et kui ma olen endale kodus selgeks teinud, et minu lapse jalanumber on nr 20, siis tuleb välja, et osade jalanõude puhul vastab sellele 18 ja teiste puhul 21. Teiseks poleks ma unes ka osanud näha, et tavalises Soome kingakaupluses küsitakse minu meelest mingi suht tavalise kingakese eest 50-60 eurot. Hakake mulle jah seletama, et see on mingi Superfit, Ecco vms. Mõnes kohas saaks midagi ka 30 euro eest, aga 30- ja 50-eurost kinga kõrvutades näed muidugi kohe, milles on vahe. Üks on tavaliselt robustsem kui teine. Olge nüüd ometi mõistlikud! Kui palju kulub 10-12 cm pikkuse kingakese tegemiseks materjali ja aega?!? Miks siis on need papud sageli kallimad kui täiskasvanute omad?!? Mul on see raha tegelikult olemas, et osta 50-eurosed kingad, aga ma põhimõtteliselt ei osta. Mu mõistus lihtsalt tõrgub seda loogikat ja müügistrateegiat vastu võtmast.
Õnneks on olemas sellised tänuväärsed kohad nagu laste kirpparid, eriti siin lähistel asuv Peikonpesä. Ma olen ostnud suurema osa "krokse", sandaale, kingi hinnaga 2-4 eurot. Eile näiteks ostsin 21 number Timberlandi sandaalid lasteaia sisejalanõudeks. Peaaegu uued ja maksid 4 eurot. Mis mulle pähe ei mahu, on see, et keegi ilmselt ostis kunagi need mingi 50 euro eest või siis ehk tal veidi vedas ja oli parajasti 40% allahindlus, makstes seega 35, aga... No mis minul sellest, nüüd nad maksid 4 eurot ja mina olen rõõmus, et hea ostu tegin. Kõige selle taustal tundub lausa naljakas, kui hispaania perekond kirtsutab kirppari jutu peale nina ning püüab mulle selgeks teha, et kasutatud jalanõud pole head. Miks? Sest need pole hügieenilised ning lapsed talluvad neisse oma jala kuju sisse, mis pole ortopeediliselt soovitatav. Jah, võibolla on neil isegi teatud mõttes õigus, aga... olgem ikka mõistlikud - alla 3-aastase lapse pöid pole veel õieti välja kujunenudki ning arestades, kui vähe neid jalanõusid ajaliselt kantakse...
Muuseas, veel üks kummaline tähelepanek ja ilmselt kultuuriline erinevus seoses jalanõudega. Siin Soomes soovitatakse lasteaia sisejalanõudeks hirmsasti nahktallaga kinniseid susse. Rõhutakse sellele, et need on mugavad, turvalised (ei libise) ja lihtsad jalga tõmmata. Armsad ja mugavad on need küll, kuid kui mõelda, et mina ise peaksin neid terve päev kandma, siis minu jalad hakkaksid higistama. Eriti silmas pidades, et siseruumid on meil hästi soojad. Samas, kui juba sussides ringi lastakse, kas siis poleks mõttekam joosta ringi hoopis puuvillastes sokkides, millel on libisemiskindel muster all? Vähemalt pole higistamise ohtu. See ei paista jälle kõlbavat. Ja teine asi, mis mulle automaatselt pähe tuleb, ongi see, et kui laps kasvab ja pöiakuju hakkab välja arenema, siis suss ei toeta pöida. Äkki siit saavadki lõpuks need lampjalgsused ja valed kõnnakud alguse, mida Soomes kohutavalt palju tänavapildis näeb...? Aga see on minu enda instinktiivne ja suht põhjendamatu loogika.
Nii et jah - minu maailm pole laste jalanõude teema lisandudes sugugi enam lilleline ja probleemitu nagu varem. Jääb vaid soovida, et kõhubeebi kuuleb seda ja võtab arvesse, et emale on lihtsam, kui ta on poiss :)
Meie laps, kelle jalanumber on 1,5 aasta vanuselt pöialpoisilik 20-21, sõltuvalt kingast, ning kelle jalanumber pole viimase 4 kuu jooksul eriliselt muutunud, jäädes 18-21 vahele, sõltuvalt jällegi kingast, on sellel suvel hakkama saanud aukartust äratava hulga jalanõude kasutuskõlbmatuks muutmisega. Lugesin kokku: suve algusest suve lõpuni on "maha" kantud 7 paari jalanõusid. Neist üks paar ja kolme kingapaari üks isend kadusid lihtsalt ära. Jajah, lugesite õigesti. Laps pole muidugi ainuisikuliselt süüdi. Ühe terve paari häid sandaale unustasime kiirustades Peipsi äärde. Süüdi mõlemad hooletud vanemad, mitte laps. Ühe kingapaari ühe isendi loopis laps jalgrattasõidu ajal kuhugi, teise viskas isa silme all ojja ja sealt läks see vooluga kaasa, kolmanda paari üks pool sai kaduma ka mingis kombinatsioonis isa+jalgrattasõit+kärestikuline oja. Süüdlaseks laps ja hooletu isa. Kolm paari said lihtsalt veidi mõtlematult või hädaolukorras ostetud, nii et mahtusid nibin-nabin ja jäid jala kasvades liiga kiiresti väikseks.
Mulle tundub, et liiga suur osa minu suvest on möödunud peavaluga, põhjuseks mööda kauplusi traavimine, püüdes leida lapsele sobivaid jalanõusid. Esiteks pole ma harjunud sellega, et kui ma olen endale kodus selgeks teinud, et minu lapse jalanumber on nr 20, siis tuleb välja, et osade jalanõude puhul vastab sellele 18 ja teiste puhul 21. Teiseks poleks ma unes ka osanud näha, et tavalises Soome kingakaupluses küsitakse minu meelest mingi suht tavalise kingakese eest 50-60 eurot. Hakake mulle jah seletama, et see on mingi Superfit, Ecco vms. Mõnes kohas saaks midagi ka 30 euro eest, aga 30- ja 50-eurost kinga kõrvutades näed muidugi kohe, milles on vahe. Üks on tavaliselt robustsem kui teine. Olge nüüd ometi mõistlikud! Kui palju kulub 10-12 cm pikkuse kingakese tegemiseks materjali ja aega?!? Miks siis on need papud sageli kallimad kui täiskasvanute omad?!? Mul on see raha tegelikult olemas, et osta 50-eurosed kingad, aga ma põhimõtteliselt ei osta. Mu mõistus lihtsalt tõrgub seda loogikat ja müügistrateegiat vastu võtmast.
Õnneks on olemas sellised tänuväärsed kohad nagu laste kirpparid, eriti siin lähistel asuv Peikonpesä. Ma olen ostnud suurema osa "krokse", sandaale, kingi hinnaga 2-4 eurot. Eile näiteks ostsin 21 number Timberlandi sandaalid lasteaia sisejalanõudeks. Peaaegu uued ja maksid 4 eurot. Mis mulle pähe ei mahu, on see, et keegi ilmselt ostis kunagi need mingi 50 euro eest või siis ehk tal veidi vedas ja oli parajasti 40% allahindlus, makstes seega 35, aga... No mis minul sellest, nüüd nad maksid 4 eurot ja mina olen rõõmus, et hea ostu tegin. Kõige selle taustal tundub lausa naljakas, kui hispaania perekond kirtsutab kirppari jutu peale nina ning püüab mulle selgeks teha, et kasutatud jalanõud pole head. Miks? Sest need pole hügieenilised ning lapsed talluvad neisse oma jala kuju sisse, mis pole ortopeediliselt soovitatav. Jah, võibolla on neil isegi teatud mõttes õigus, aga... olgem ikka mõistlikud - alla 3-aastase lapse pöid pole veel õieti välja kujunenudki ning arestades, kui vähe neid jalanõusid ajaliselt kantakse...
Muuseas, veel üks kummaline tähelepanek ja ilmselt kultuuriline erinevus seoses jalanõudega. Siin Soomes soovitatakse lasteaia sisejalanõudeks hirmsasti nahktallaga kinniseid susse. Rõhutakse sellele, et need on mugavad, turvalised (ei libise) ja lihtsad jalga tõmmata. Armsad ja mugavad on need küll, kuid kui mõelda, et mina ise peaksin neid terve päev kandma, siis minu jalad hakkaksid higistama. Eriti silmas pidades, et siseruumid on meil hästi soojad. Samas, kui juba sussides ringi lastakse, kas siis poleks mõttekam joosta ringi hoopis puuvillastes sokkides, millel on libisemiskindel muster all? Vähemalt pole higistamise ohtu. See ei paista jälle kõlbavat. Ja teine asi, mis mulle automaatselt pähe tuleb, ongi see, et kui laps kasvab ja pöiakuju hakkab välja arenema, siis suss ei toeta pöida. Äkki siit saavadki lõpuks need lampjalgsused ja valed kõnnakud alguse, mida Soomes kohutavalt palju tänavapildis näeb...? Aga see on minu enda instinktiivne ja suht põhjendamatu loogika.
Nii et jah - minu maailm pole laste jalanõude teema lisandudes sugugi enam lilleline ja probleemitu nagu varem. Jääb vaid soovida, et kõhubeebi kuuleb seda ja võtab arvesse, et emale on lihtsam, kui ta on poiss :)
Comments