Nädal lasteaias
Axel on terve nädala lasteaias käinud. Kaks esimest päeva umbes ajavahemikus kell 8.30-15.00 koos minuga ning järgmistel päevadel 8.20-14.00 üksinda. Kolmapäeval läksin küll enne magamaminekuaega kohale, et ta ise lasteaeda magama panna, aga väikemees oli nii ära väsinud, et magas juba 11.30 enne minu tulekut. Neljapäeval-reedel lasin tal kasvatajate abiga ise magama jääda.
Minu tunded seoses lasteaiaga on olnud vastandlikud. Üheltpoolt on mul täielik kindlus, et tegemist on väga hea lasteaiaga ning kasvatajad on oma ala professionaalid ning pealegi veel väga toredad. Ma olen oma silmaga näinud, et nad tõepoolest kogu aeg tegelevad lastega ning lapsi võetaks vajadusel sülle, lohutatakse, uinutatakse magama ning valvatakse nende rahulikku magamist. Lasteaed on ka turvaline, puhas ja hästi varustatud. Selle poole pealt on mu süda rahul. Lisaks on meil vedanud sellega, et eelmisel nädalal olid lasteaias vaevalt pooled lastest ning Axelil oli väiksemas rühmas kindlasti kergem lasteaiaeluga harjuma hakata. Kasvatajatel oli ka palju rohkem aega ja võimalust uutele pisikestele oma täit tähelepanu pöörata.
Kasvatajate sõnul oli Axel ilma minuta lasteaias päris tubli. Nuttis ainult natuke, kui avastas, et mind pole enam kohal. Küll aga olevat ta minu eemal olles kuidagi vaikseks ja tõsiseks muutunud. Lutsis aina oma pöialt, otsis tuge oma tekikesest, mille olin talle kaasa pannud (küllap on seal minu ja kodu rahustav lõhn juures), ja tahtis palju süles olla. Reedel ei olevat õues oldud tunni jooksul üldse mänginud, vaid kogu aeg kasvataja süles olnud. Mulle öeldi, et see on normaalne reaktsioon, kui laps uue olukorraga harjub, ja mõistusega saan ma aru, et muudmoodi ei olegi võimalik, kuid sellegipoolest on raske leppida faktiga, et minu muidu elurõõmus ja tohutult energiline laps on olnud pool päeva hästi tõsine (ja ilmselt õnnetu). Samas oli omaette elamus ka see, kuidas pärastlõunal (lapsed olid magamast tõusnud ja istusid parajasti lauas ja sõid) minu lasteaeda ilmudes Axeli nägu nagu päike särama lõi ning ta automaatselt rõõmsaks, naljakaks ja elavaks muutus. Kasvatajadki kommenteerisid seda tohutut kergendustunnet ja avanemist, mis lapsega toimus.
Kuigi õhtupoolikud olid meil seejärel kodus rõõmsad ja tegusad nagu ikka ning Axel läks ilusti kell 21 magama nagu viimase kuu jooksul kombeks ning magas üldiselt hästi, siis nädalavahetustel juhtus midagi kummalist. Kahel hommikul järjest ärkas ta varahommikul nuttes, imes ägedalt oma pöialt, teise käega sobras minu juustes (seda teeb ta oma rahustuseks väsimus- ja uinumishetkedel iga päev, kui tal selleks ainult võimalus on) ning kordas poolunes pidevalt "emme, emme, emme". Ma ei oska seda seletada muidu, kui et tagantjärgi reaktsioon sellele eraldatusetundele, mis teda seal lasteaias tabas. Pidin teda kõvasti kaisus hoidma ja lõpuks ta õnneks rahunes ja jäi uuesti magama.
Nii et jah... tunded seoses lasteaiaga on vastandlikud. Ma mõtlen, et võibolla ei peaks teda päris 5 päeva nädalas lasteaeda saatma, vaid jätaks näiteks nädala kestel päevaks koju. Või siis korraldaks nii, et hakkaks talle järgi minema iga päeva umbes kell 14.30, siis kui magatud ja söödud. Kuidagi nii, et tema algus seal lasteaias oleks võimalikult pehme ning ta ei peaks kaua oma vanemaid ootama ja kurb olema. Esialgu ma arvasin, et ma oleks rahul sellega, kui Javi läheks talle järele kell 15.30, kui tema koolist vabaned, aga praegu tundub, et see on lapsele võibolla veidi liiga pikk ootamine. Teine võimalus oleks ta hommikul lihtsalt veidi hiljem, nt kl 9 lasteaeda viia. Siis ta sööks hommikust kodus ning hommikupoolne aeg lasteaias enne magamist poleks nii pikk. Aga teisalt tundub, et mulle endale sobib jälle kuidagi paremini, kui lähen tööle pigem varem ja lõpetan varem, ning lasteaias hommikusöögi söömine on lapsele hea rutiin. Njah... oleks lihtne otsustada, kui ma oleks fakti ees, et mul pole muud võimalust: kui tööpäev algab kell 8 ja lõpeb 16, siis on lihtsad ajalised raamid seotud ning tuleb kohanduda. Meil aga pole päris nii. Mul on võimalik olla paindlik ning anda oma lapsele see võimalus, et ta veedab vähem aega lasteaias ja rohkem oma vanemate seltskonnas. Seda muidugi siis oma töö edenemises allaandmise hinnaga.
Eks näis, milliseks see sobiv lahendus kujuneb.
Minu tunded seoses lasteaiaga on olnud vastandlikud. Üheltpoolt on mul täielik kindlus, et tegemist on väga hea lasteaiaga ning kasvatajad on oma ala professionaalid ning pealegi veel väga toredad. Ma olen oma silmaga näinud, et nad tõepoolest kogu aeg tegelevad lastega ning lapsi võetaks vajadusel sülle, lohutatakse, uinutatakse magama ning valvatakse nende rahulikku magamist. Lasteaed on ka turvaline, puhas ja hästi varustatud. Selle poole pealt on mu süda rahul. Lisaks on meil vedanud sellega, et eelmisel nädalal olid lasteaias vaevalt pooled lastest ning Axelil oli väiksemas rühmas kindlasti kergem lasteaiaeluga harjuma hakata. Kasvatajatel oli ka palju rohkem aega ja võimalust uutele pisikestele oma täit tähelepanu pöörata.
Kasvatajate sõnul oli Axel ilma minuta lasteaias päris tubli. Nuttis ainult natuke, kui avastas, et mind pole enam kohal. Küll aga olevat ta minu eemal olles kuidagi vaikseks ja tõsiseks muutunud. Lutsis aina oma pöialt, otsis tuge oma tekikesest, mille olin talle kaasa pannud (küllap on seal minu ja kodu rahustav lõhn juures), ja tahtis palju süles olla. Reedel ei olevat õues oldud tunni jooksul üldse mänginud, vaid kogu aeg kasvataja süles olnud. Mulle öeldi, et see on normaalne reaktsioon, kui laps uue olukorraga harjub, ja mõistusega saan ma aru, et muudmoodi ei olegi võimalik, kuid sellegipoolest on raske leppida faktiga, et minu muidu elurõõmus ja tohutult energiline laps on olnud pool päeva hästi tõsine (ja ilmselt õnnetu). Samas oli omaette elamus ka see, kuidas pärastlõunal (lapsed olid magamast tõusnud ja istusid parajasti lauas ja sõid) minu lasteaeda ilmudes Axeli nägu nagu päike särama lõi ning ta automaatselt rõõmsaks, naljakaks ja elavaks muutus. Kasvatajadki kommenteerisid seda tohutut kergendustunnet ja avanemist, mis lapsega toimus.
Kuigi õhtupoolikud olid meil seejärel kodus rõõmsad ja tegusad nagu ikka ning Axel läks ilusti kell 21 magama nagu viimase kuu jooksul kombeks ning magas üldiselt hästi, siis nädalavahetustel juhtus midagi kummalist. Kahel hommikul järjest ärkas ta varahommikul nuttes, imes ägedalt oma pöialt, teise käega sobras minu juustes (seda teeb ta oma rahustuseks väsimus- ja uinumishetkedel iga päev, kui tal selleks ainult võimalus on) ning kordas poolunes pidevalt "emme, emme, emme". Ma ei oska seda seletada muidu, kui et tagantjärgi reaktsioon sellele eraldatusetundele, mis teda seal lasteaias tabas. Pidin teda kõvasti kaisus hoidma ja lõpuks ta õnneks rahunes ja jäi uuesti magama.
Nii et jah... tunded seoses lasteaiaga on vastandlikud. Ma mõtlen, et võibolla ei peaks teda päris 5 päeva nädalas lasteaeda saatma, vaid jätaks näiteks nädala kestel päevaks koju. Või siis korraldaks nii, et hakkaks talle järgi minema iga päeva umbes kell 14.30, siis kui magatud ja söödud. Kuidagi nii, et tema algus seal lasteaias oleks võimalikult pehme ning ta ei peaks kaua oma vanemaid ootama ja kurb olema. Esialgu ma arvasin, et ma oleks rahul sellega, kui Javi läheks talle järele kell 15.30, kui tema koolist vabaned, aga praegu tundub, et see on lapsele võibolla veidi liiga pikk ootamine. Teine võimalus oleks ta hommikul lihtsalt veidi hiljem, nt kl 9 lasteaeda viia. Siis ta sööks hommikust kodus ning hommikupoolne aeg lasteaias enne magamist poleks nii pikk. Aga teisalt tundub, et mulle endale sobib jälle kuidagi paremini, kui lähen tööle pigem varem ja lõpetan varem, ning lasteaias hommikusöögi söömine on lapsele hea rutiin. Njah... oleks lihtne otsustada, kui ma oleks fakti ees, et mul pole muud võimalust: kui tööpäev algab kell 8 ja lõpeb 16, siis on lihtsad ajalised raamid seotud ning tuleb kohanduda. Meil aga pole päris nii. Mul on võimalik olla paindlik ning anda oma lapsele see võimalus, et ta veedab vähem aega lasteaias ja rohkem oma vanemate seltskonnas. Seda muidugi siis oma töö edenemises allaandmise hinnaga.
Eks näis, milliseks see sobiv lahendus kujuneb.
Comments
nii väikest last võiks kodus pidada nii kaua ja palju kui võimalik - selge on see, et laps harjub rutiiniga ja tegevuses unustab muu, kuid talle on see turvatugi ikkagi hetkel veel ainult oma ema;
kui on võimalik pidada nädalalõpule lisaks vabu päevi, siis parem oleks nädalalõppu pikendada, kui et rutiini nn lõhkuda, ehk siis vabana pidada reedel või esmaspäeval, mitte kolmapäeval (veel parem, kui nii esmaspäeval kui kolmapäeval);
magamine on kosutav, kuid lasteaias magamine on hirmutav-ängistav ka palju vanematele lastele, kes muidud rõõmsalt teistega mängivad ja on aktiivsed - kui võimalik, võiks lapse tuua enne päevaund ära;
rõõmujoovastus on väga tavaline, sest lapsel on vaatamata kõigele siiski alateadvuses hirm, et talle ei tulda järele - väiksematel järgneb sellele joovastusele algul tihti ka raevutsev nutt, justkui pahandamine, et teda on üksi jäetud.
Aga need vaid mõned mõtted oma kogemustest Soome lasteaias.