Ilmast, pettumistest ja ootustest
Ärkasin kell 4 Axeli köhimise peale... Laps vett ei nõustunud jooma. Nõudis hoopis kaissu (st tema keeles 'kalli') ja meie voodisse. Sai. Kaks korda võite arvata, kas mina suutsin enam uinuda?
Mõlemast doktorikoolist, kuhu novembris kandideerisin, tulid viimaks eitavad vastused. See ei üllatanud ega ka masendanud sugugi. Üllatusmoment puudus, sest kogemust on piisavalt. Masenduseks polnud aga õigustki: olin ma ju äsja saanud Koneen Säätiö otsusega oma saatuse 2015. aastaks paika. Ja peab ütlema, et see saatus pole üldse paha. Mis aga doktorikoolidesse puutub, siis oleks huvitav ühel päeval lähemalt kuulda, mille alusel nemad ikkagi oma prioriteedid seavad, keda ja kuidas eelistavad. Näiteks mitte ükski meie antropoloog sel korral YKY doktorikooli ei kvalifitseerunud. Samal ajal kui Kone otsustas meid päris heldelt toetada ja motiveerida.
Kuigi ma olen juba üle kahe nädala lapsepuhkusel, pakkisin alles eile oma asjad töötoas kokku. Hea kolleeg õnneks pakub oma toanurgas jupikese ruumi, kuhu suurem osa sellest ladustada. Muidu ei kujutaks küll ette, kuhu kõik need kaustad paneksin. Kodus on meil iga millimeeter arvel ja Javi tuleb aegajalt ikka välja (mind närvi ajava) ettepanekuga, et ma peaksin tõsiselt oma raamaturiiulid üle vaatama ja midagi sealt otsustavalt välja heitma. Javi raamatuloogika käib nii: kui pole soetamise hetkest tänase päevani läbi lugenud, siis järelikult tarbetu :) Võibolla on tal teatud mõttes õiguski, ent minu jaoks pole ükski raamat mu riiulisse sattunud põhjuseta. Ja raamatud on midagi palju rohkemat kui tarbeesemed. Ning olgem ausad - pole mu raamaturiiul ka just eriti aukartustäratav oma mastaabilt, vähemalt keskmise eestlase jaoks, rääkimata sellest, et see viitaks tõsisemale (veel vähem haiglaslikule) kollektsioneerimisele. Põhiliselt olen soetanud ikkagi vaid erialakirjandust ning valikuliselt ilukirjandust.
Täna käisin tõenäoliselt viimasel sünnituseelsel läbivaatusel. Kõik analüüsinäidud on suurepärases korras. Laps on õiges asendis, pea tugevalt kinnitunud. Ainult pepu pääseb veel vahetevahel vasakult paremale ja tagasi liikuma. Põhimõtteliselt on beebi sünnituseks sobiva asendi sisse võtnud. Sellegipoolest ei lasku arstid mingisugusesse ennustustegevusse, vaid jätavad kõik lahtiseks. Isegi kui laps on sünnitusasendisse laskunud, võib kõik minna lõpuks nii, et sünnib alles kahenädalase hilinemisega. Nii et mul ei jää üle mitte midagi muud, kui kannatlikult oodata. Eks ma siis ootan ja püüan vähem mõelda sellele, et ma suudan talutava valuga kõndida kuni 15 minutit. Seejärel läheb kõndimine juba samm-sammuliseks kannatamiseks. Tunne on umbes selline, et minu alaselg on nii paindumatu, justkui oleks selgroost teljena läbi torgatud üks ora, mis laseb seljal liikuda umbes 5 cm vaskule ja 5 cm paremale, kuid puudub võimalus loomulikuks ette- ja tahapoole kallutamiseks. Kõnni ja naudi sa seda kõndmist siis niimoodi! Kodus diivanil istudes ei saa nagu üldse sellest jäikusest aru, aga niipeal kui mõned minutid õues jalutad, on kõik.
Sain asjad niikaugele, et tõin beebiriided Evelini juurest koju. Nüüd tuleb veel kappi ruumi tekitada ning haiglakott kokku panna. Tellisin Poolast ära ka kandelina. Neil seal Poolas on ikka kadestamisväärne tekstiilitööstus, sealhulgas lasteriiete ja -varustuse osas. Mulle soovitati selliseid kohti: http://en.lennylamb.com/ ja http://www.natibaby.eu/ Seega siis on vähemalt minupoolne otsus tehtud, et selle lapse üritame kandelinalapseks koolitada. Iseasi, mis laps sellest arvab.
Ilm siinpool Soome lahte on masendav nagu Eestiski. Javi tõstab iga päev ahastuses silmad taeva poole ja ütleb, et ei, kui nii edasi läheb, siis tema ei kavatse selles kliimas elada. Ühesõnaga et sellise kottpimeda ja lumetuna on Soome üks maailma jubedamaid kohti. Ta sattus kuskilt kuulma, et kaks talve 10st (ehk siis keskmiselt 1/5) on siinkandis suht kehvade lumeoludega, ja see raputas tema maailmapilti kõvasti. Eks tuleb ka tõdeda, et Javi pole senini (12+ aasta jooksul) ühtegi jõulu Põhjamaades veetnud ning ju siis oli tal tänaseni säilinud illusioon, et jõul=lumi. Hoolimata sellest, et mina pole tema eest tõde kunagi varjanud :) Lisaks luges ta veel prognoosi selle kohta, et kliimasoojenemine paistab tõepoolest Soomet puudutavat, mis peaks tulevikus tooma kaasa pehmema (loe: vesisema, mustema) talveilma. Nagu arvata võib, polnud see kaugeltki see, mida Javi kuulda tahab. Nii et oma mõtteis tegeleb Javi praegu vist kohvrite pakkimisega, et lõunasse siirduda. Kuni saab jälle aru, et samamoodi, nagu on november-detsember põhjas talumatud, on seda ka juuli-august lõunas. Olen tal soovitanud tulla lagedale töötava plaaniga, kuidas korraldada meie elu kahe paiga, kahe kliimavööndi vahel nii, et me suudaksime mõlema koha parimast osa saada ja halvimast mööda elada. Senini ühtegi realistlikku ideed pole. Ise ma üritan mõelda ilmale nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui tingimata vajalik - nt kiilasjääd tuleks ohutuse mõttes ikka silmas pidada.
Mõlemast doktorikoolist, kuhu novembris kandideerisin, tulid viimaks eitavad vastused. See ei üllatanud ega ka masendanud sugugi. Üllatusmoment puudus, sest kogemust on piisavalt. Masenduseks polnud aga õigustki: olin ma ju äsja saanud Koneen Säätiö otsusega oma saatuse 2015. aastaks paika. Ja peab ütlema, et see saatus pole üldse paha. Mis aga doktorikoolidesse puutub, siis oleks huvitav ühel päeval lähemalt kuulda, mille alusel nemad ikkagi oma prioriteedid seavad, keda ja kuidas eelistavad. Näiteks mitte ükski meie antropoloog sel korral YKY doktorikooli ei kvalifitseerunud. Samal ajal kui Kone otsustas meid päris heldelt toetada ja motiveerida.
Kuigi ma olen juba üle kahe nädala lapsepuhkusel, pakkisin alles eile oma asjad töötoas kokku. Hea kolleeg õnneks pakub oma toanurgas jupikese ruumi, kuhu suurem osa sellest ladustada. Muidu ei kujutaks küll ette, kuhu kõik need kaustad paneksin. Kodus on meil iga millimeeter arvel ja Javi tuleb aegajalt ikka välja (mind närvi ajava) ettepanekuga, et ma peaksin tõsiselt oma raamaturiiulid üle vaatama ja midagi sealt otsustavalt välja heitma. Javi raamatuloogika käib nii: kui pole soetamise hetkest tänase päevani läbi lugenud, siis järelikult tarbetu :) Võibolla on tal teatud mõttes õiguski, ent minu jaoks pole ükski raamat mu riiulisse sattunud põhjuseta. Ja raamatud on midagi palju rohkemat kui tarbeesemed. Ning olgem ausad - pole mu raamaturiiul ka just eriti aukartustäratav oma mastaabilt, vähemalt keskmise eestlase jaoks, rääkimata sellest, et see viitaks tõsisemale (veel vähem haiglaslikule) kollektsioneerimisele. Põhiliselt olen soetanud ikkagi vaid erialakirjandust ning valikuliselt ilukirjandust.
Täna käisin tõenäoliselt viimasel sünnituseelsel läbivaatusel. Kõik analüüsinäidud on suurepärases korras. Laps on õiges asendis, pea tugevalt kinnitunud. Ainult pepu pääseb veel vahetevahel vasakult paremale ja tagasi liikuma. Põhimõtteliselt on beebi sünnituseks sobiva asendi sisse võtnud. Sellegipoolest ei lasku arstid mingisugusesse ennustustegevusse, vaid jätavad kõik lahtiseks. Isegi kui laps on sünnitusasendisse laskunud, võib kõik minna lõpuks nii, et sünnib alles kahenädalase hilinemisega. Nii et mul ei jää üle mitte midagi muud, kui kannatlikult oodata. Eks ma siis ootan ja püüan vähem mõelda sellele, et ma suudan talutava valuga kõndida kuni 15 minutit. Seejärel läheb kõndimine juba samm-sammuliseks kannatamiseks. Tunne on umbes selline, et minu alaselg on nii paindumatu, justkui oleks selgroost teljena läbi torgatud üks ora, mis laseb seljal liikuda umbes 5 cm vaskule ja 5 cm paremale, kuid puudub võimalus loomulikuks ette- ja tahapoole kallutamiseks. Kõnni ja naudi sa seda kõndmist siis niimoodi! Kodus diivanil istudes ei saa nagu üldse sellest jäikusest aru, aga niipeal kui mõned minutid õues jalutad, on kõik.
Sain asjad niikaugele, et tõin beebiriided Evelini juurest koju. Nüüd tuleb veel kappi ruumi tekitada ning haiglakott kokku panna. Tellisin Poolast ära ka kandelina. Neil seal Poolas on ikka kadestamisväärne tekstiilitööstus, sealhulgas lasteriiete ja -varustuse osas. Mulle soovitati selliseid kohti: http://en.lennylamb.com/ ja http://www.natibaby.eu/ Seega siis on vähemalt minupoolne otsus tehtud, et selle lapse üritame kandelinalapseks koolitada. Iseasi, mis laps sellest arvab.
Ilm siinpool Soome lahte on masendav nagu Eestiski. Javi tõstab iga päev ahastuses silmad taeva poole ja ütleb, et ei, kui nii edasi läheb, siis tema ei kavatse selles kliimas elada. Ühesõnaga et sellise kottpimeda ja lumetuna on Soome üks maailma jubedamaid kohti. Ta sattus kuskilt kuulma, et kaks talve 10st (ehk siis keskmiselt 1/5) on siinkandis suht kehvade lumeoludega, ja see raputas tema maailmapilti kõvasti. Eks tuleb ka tõdeda, et Javi pole senini (12+ aasta jooksul) ühtegi jõulu Põhjamaades veetnud ning ju siis oli tal tänaseni säilinud illusioon, et jõul=lumi. Hoolimata sellest, et mina pole tema eest tõde kunagi varjanud :) Lisaks luges ta veel prognoosi selle kohta, et kliimasoojenemine paistab tõepoolest Soomet puudutavat, mis peaks tulevikus tooma kaasa pehmema (loe: vesisema, mustema) talveilma. Nagu arvata võib, polnud see kaugeltki see, mida Javi kuulda tahab. Nii et oma mõtteis tegeleb Javi praegu vist kohvrite pakkimisega, et lõunasse siirduda. Kuni saab jälle aru, et samamoodi, nagu on november-detsember põhjas talumatud, on seda ka juuli-august lõunas. Olen tal soovitanud tulla lagedale töötava plaaniga, kuidas korraldada meie elu kahe paiga, kahe kliimavööndi vahel nii, et me suudaksime mõlema koha parimast osa saada ja halvimast mööda elada. Senini ühtegi realistlikku ideed pole. Ise ma üritan mõelda ilmale nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui tingimata vajalik - nt kiilasjääd tuleks ohutuse mõttes ikka silmas pidada.
Comments