Öökull

Oleks kena teada, mis ikkagi toimub raseduse viimasel nädalal (minu?) ajukeemias, et enam normaalselt magada ei saa? Kõlab igal juhul sedamoodi, et keha tõepoolest harjutab mind tasapisi eelseisvateks unevaeseteks kuudeks. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et ma ärkan põhimõtteliselt igal ööl 2-3-... korda. Üldiselt keeran ägisedes külge või ajan oma valutava kere püsti ja käin vetsus ning jään uuesti magama, aga üks neist ärkamistest kisub ikkagi selliseks, et tee mis tahad - enam magada ei saa. Esialgu ma ikka nihelen voodis ja loodan, et uni tuleb, kuid kui mingeid eriti tähtsaid ja toredaid mõtteid mõelda pole, siis on mõistlikum end teise tuppa diivanile vedada ja mingi muu ajaviide ette võtta - lugeda või arvutis siblida. Praegu pole hullu, sest ega see kedagi otseselt häiri, et ma teises toas öökullina mõned tunnid passin, kuni uni kunagi hommikupoole jälle võimust võtab, kuid ülehomme saabub Javi ema ja siis läheb huvitavaks. Kuna eraldi tuba meil pole ja Marta hakkab elutoas magama, siis mul jääb ilmselt üle öösiti vannitoas aega veeta. Põnev! Oh oleks meil vähemasti eraldi köökki, kus saaks segamatult ja teiste und segamata istuda ning vajadusel midagi põske pista, aga seda luksust pole. Võibolla varun siis igaks ööks veidi toidumoona vannituppa :)