Öiseid mõtteid ja tegemisi
Järjekordsel ööl, kui ma läksin Axeliga koos 20.30 voodisse ja jäin magama, ärkasin kl 23 ja olen nüüd pool ööd unetuna... Ega see just kõige mõistlikum päevakava pole, kuid lohutan end sellega, et küllap seegi beebi harjutab mind varakult juba eesootava ebaregulaarse päevakavaga. Ju siis Axeliga ei saanud asja veel piisavalt treenitud.
Umbes kuu aega minna veel! Naljakas, kuidas mõned rasedusega seotud sümptomid on kas täiesti meelest läinud või neid siis tõepoolest eelmisel korral ei esinenudki. Näiteks kõrvetised. Mitte et ma nende käes nüüd just ülearu kannataks, aga need on õhtusel ajal peale söömist olemas ja ebamugavad igal juhul.
Vähehaaval peaks tegelema hakkama ettevalmistustega beebi saabumiseks meie koju. Beebivoodi on kohale toomata. Kõik Axelile väikeseks jäänud riided on ruumipuudusel Evelini juures hoiul ja iga teine päev mõtlen, et peaksin minema ja esimese satsi ära sorteerima. Pool vankrist on rõdul ja pool Evelini juures. Haiglakoti kokkupanemisest rääkimata. Kuigi seekord ma tahaks küll veidi varem valmis olla, selle asemel et spontaanselt sünnituseelsetel tundidel tegutseda. Peamine põhjus, miks paljud asjad on edasi lükatud, on muidugi see krooniline ruumipuudus. Kui siin korteris tuleb millelegi koht leida, tuleb eelnevalt millestki vabaneda. Ja see on jube tüütu, kuigi peab tunnistama, et kättevõtmine tasub vaeva ära. Pikemas perspektiivis on ju alati hea, kui asjad tühja ei kogune, vaid olemas on tõesti vaid see, mis on kasutuses. Kuid vaatamata sellele, et siin majas tuleb alatasa tegeleda sorteerimise ja vabanemisega, need siiski lihtsalt kuidagi kogunevad. Kusjuures ma ei pea ennast üldse suureks tarbijaks. Reeglina ikka mõtlen enne kaks korda, kui midagi ostan. Ja Javi mõtleb umbes neli korda.
On aga üks väga praktiline asi, mis ei kannata enam eriti edasilükkamist ning tuleks kuidagi selgeks mõelda ning korraldada. Nimelt ei ole ma suutnud veel kuidagi otsustada, missugune hakkab välja nägema meie igapäevane logistika kahe nii väikese lapsega. Kes ja kuidas hakkab Axelit lasteaeda viima ja koju tooma? Kui see olen mina, siis mil viisil ma transpordin nii Axelit kui ka beebit? Siis, kui ma ei osanud veel ette kujutada, kui suur või väike on 1 aasta ja 10 kuune Axel ja milleks ta suuteline on, lootsin ma, et olukorra lahendab vankri külge ühendatav seisulaud. Nüüd ma näen, et see lahendus töötaks ilmselt vaid siis, kui Axelil on vastav tuju ja me läbime väga lühikesi vahemaasid, kiirustamata. Palju ostaksid topeltvankri. Mina aga eelistaks seda mitte teha, sest esiteks - need on need suht kallid, teiseks - meil pole sellist ruumigi, kus kõrvutiasetseva topeltvankriga manööverdada, kolmandaks - pealestikku asetsevad korvi ja käru variandid mulle põhimõtteliselt eriti ei istu (mul oleks kogu aeg tunne, et üks laps on kuskil allasurutud ja peidus), ja neljandaks - võibolla see vanker osutuks meil kokkuvõtteks üldse kasutuks. Tegelikult vist ainus alternatiiv oleks kandelina versioon. Axel oleks edasi oma kergkärus, kui vaja, ja beebi kandelinas. Ent jällegi - pole võimalik ette teada, kas beebi selle linaga lepiks. Axel oli küll seda tüüpi, et talle nt Babybjörni kandekott väga ei sümpatiseerinud. No ja siis veel see häda, et kui talve algus on väga külm, siis kuidas seda last seal linas ikkagi kanda? Vot sellised dilemmad siis praegu. Praegu olen küll orienteeritud sellele, et ostame seisulaua, mis vast ühel hetkel ikka käiku läheb, ja laename kuskilt alustuseks kandelina, mida esialgu vaid katsetada.
Umbes kuu aega minna veel! Naljakas, kuidas mõned rasedusega seotud sümptomid on kas täiesti meelest läinud või neid siis tõepoolest eelmisel korral ei esinenudki. Näiteks kõrvetised. Mitte et ma nende käes nüüd just ülearu kannataks, aga need on õhtusel ajal peale söömist olemas ja ebamugavad igal juhul.
Vähehaaval peaks tegelema hakkama ettevalmistustega beebi saabumiseks meie koju. Beebivoodi on kohale toomata. Kõik Axelile väikeseks jäänud riided on ruumipuudusel Evelini juures hoiul ja iga teine päev mõtlen, et peaksin minema ja esimese satsi ära sorteerima. Pool vankrist on rõdul ja pool Evelini juures. Haiglakoti kokkupanemisest rääkimata. Kuigi seekord ma tahaks küll veidi varem valmis olla, selle asemel et spontaanselt sünnituseelsetel tundidel tegutseda. Peamine põhjus, miks paljud asjad on edasi lükatud, on muidugi see krooniline ruumipuudus. Kui siin korteris tuleb millelegi koht leida, tuleb eelnevalt millestki vabaneda. Ja see on jube tüütu, kuigi peab tunnistama, et kättevõtmine tasub vaeva ära. Pikemas perspektiivis on ju alati hea, kui asjad tühja ei kogune, vaid olemas on tõesti vaid see, mis on kasutuses. Kuid vaatamata sellele, et siin majas tuleb alatasa tegeleda sorteerimise ja vabanemisega, need siiski lihtsalt kuidagi kogunevad. Kusjuures ma ei pea ennast üldse suureks tarbijaks. Reeglina ikka mõtlen enne kaks korda, kui midagi ostan. Ja Javi mõtleb umbes neli korda.
On aga üks väga praktiline asi, mis ei kannata enam eriti edasilükkamist ning tuleks kuidagi selgeks mõelda ning korraldada. Nimelt ei ole ma suutnud veel kuidagi otsustada, missugune hakkab välja nägema meie igapäevane logistika kahe nii väikese lapsega. Kes ja kuidas hakkab Axelit lasteaeda viima ja koju tooma? Kui see olen mina, siis mil viisil ma transpordin nii Axelit kui ka beebit? Siis, kui ma ei osanud veel ette kujutada, kui suur või väike on 1 aasta ja 10 kuune Axel ja milleks ta suuteline on, lootsin ma, et olukorra lahendab vankri külge ühendatav seisulaud. Nüüd ma näen, et see lahendus töötaks ilmselt vaid siis, kui Axelil on vastav tuju ja me läbime väga lühikesi vahemaasid, kiirustamata. Palju ostaksid topeltvankri. Mina aga eelistaks seda mitte teha, sest esiteks - need on need suht kallid, teiseks - meil pole sellist ruumigi, kus kõrvutiasetseva topeltvankriga manööverdada, kolmandaks - pealestikku asetsevad korvi ja käru variandid mulle põhimõtteliselt eriti ei istu (mul oleks kogu aeg tunne, et üks laps on kuskil allasurutud ja peidus), ja neljandaks - võibolla see vanker osutuks meil kokkuvõtteks üldse kasutuks. Tegelikult vist ainus alternatiiv oleks kandelina versioon. Axel oleks edasi oma kergkärus, kui vaja, ja beebi kandelinas. Ent jällegi - pole võimalik ette teada, kas beebi selle linaga lepiks. Axel oli küll seda tüüpi, et talle nt Babybjörni kandekott väga ei sümpatiseerinud. No ja siis veel see häda, et kui talve algus on väga külm, siis kuidas seda last seal linas ikkagi kanda? Vot sellised dilemmad siis praegu. Praegu olen küll orienteeritud sellele, et ostame seisulaua, mis vast ühel hetkel ikka käiku läheb, ja laename kuskilt alustuseks kandelina, mida esialgu vaid katsetada.
Comments