Elagu tiivustav kommunikatsioon
Kui seda nädalat millegi läbivaga iseloomustada, siis on see kindlasti kommunikatsioon ja pildil olek. Kusjuures enamalt jaolt edukas ja meeliülendav suhtlemine üsna erinevates eluvaldkondades ning inimeste väga positiivne tagasiside minu tegevustele.
Kuigi ma pean ennast üsna suhtlejaks inimeseks, tundub mulle sageli, et positiivne kommunikatsioon tekitab positiivset ning negatiivne negatiivset, kusjuures tihti on raske aru saada, kus toimub see tegelik üleminek positiivselt negatiivsele energiale. Mõned eluperioodid mööduvadki selle tõttu justkui kuskil sügavas kommunikatsiooniaugus, kust alt üles vaadates tundub, et kõik on nii kõrgel ja kättesaamatu, ja mitte kuidagi ei õnnestu ennast augu äärele upitada, et end sealt välja tõmmata. Ja siis on vastukaaluks need teised perioodid, kui elu kulgeb kui lepase reega, sest inimesed kuulavad ja arvestavad minuga, kui ma olen pildil ja olemas, ja see kõik on ülimalt loomulik, ilma igasuguse punnitamiseta.
Kaks vast kõige olulisemat asja, mis minuga sel nädalal juhtusid:
1. Ma sain Kone Säätiölt 4nda aasta doktoriuurimuse stipendiumi, mis sisuliselt tähendab, et mul on peale emapuhkuse lõppu aasta muretut aega täiel aurul oma doktoritööga tegeleda. Sellest turvatundest midagi paremat polegi sisuliselt võimalik soovida. Vähemasti realistlikus plaanis küll mitte.
2. Täna õhtupoolikul helistati uksekella ja seal nad seisid - meie naabrid - ja kutsusid Axeli enda poole Valteriga mängima ning meid kohvile! Ma olen ilmselt varemgi maininud, et kohe meie kõrvalkorteris elab üks hästi tore noor pere, kellel on kaks väikest poissi - kolmene ja 3-kuune. Sellest ajast, kui nad meie naabriteks tulid, on nüüd umbes kaks aastat möödunud, kuid vaatamata sellele, et me õues ja koridoris alati üksteise vastu hästi sõbralikud oleme ja kõikvõimalikel teemadel palju jutustame, suhtleme me siiski ainult neutraalsel pinnal ehk oma turvalistest kodudest väljaspool. Palju kordi oleme me Javiga mõelnud, kas peaksime astuma esimese sammu ja nad kunagi meie juurde kohvile kutsuma, kuid alati on peale jäänud kartus, et ehk on see liialt pealetükkiv - kes kurat seda teab, kuidas nad sellesse suhtuksid. Ikkagi soomlased ju! Täna aga... nad tegid ise esimese sammu! (Või kes teab, võibolla olin ikkagi esimese sammu tegijaks mina, kes ma teisipäeval Heli käest hoovil küsisin, kas me võime nende pere abile loota, kui meil jõulude ajal, kui Evelin on juba Eestis, kuid Javi ema pole veel siia jõudnud, peaks tekkima kriisisituatsioon, et tuleb sünnitusmajja sõita, kuid pole mitte kedagi teist võtta, kes Axeli ajutiselt enda hoolde võtaks. Heli oli asjaga varmalt nõus ning vahetasime telefoninumbreid.) See, et soomlased näitavad niisuguses asjas initsiatiivi üles, on Javi esimene kogemus üle 12 aasta jooksul ja minul 10 aasta jooksul. Tunne on selline, et on toimunud mingi uskumatu läbimurre. Ilmselt tundub see kõik Eestis elavale kõrvaltvaatajale parajalt naeruväärne, kuid meie jaoks oli see nagu uks tulevikku.
Noh ja siis on sel nädalal juhtunud veel rida samalaadseid positiivseid asju, mis kõik koos on tekitanud minus endisest palju tugevama tunde, et kõik viidad osutavad praegu ikkagi sellele, et me oleksime kannatlikud ja jääksime edasi Soome. Vähemalt praegu. Selline hästi kummaline tunne on sees, et positiivne energia on peale 2,5-, mõnede parameetrite järgi võibolla lausa 3-aastast mõõnaaega jälle kord liikvele läinud.
Kuigi ma pean ennast üsna suhtlejaks inimeseks, tundub mulle sageli, et positiivne kommunikatsioon tekitab positiivset ning negatiivne negatiivset, kusjuures tihti on raske aru saada, kus toimub see tegelik üleminek positiivselt negatiivsele energiale. Mõned eluperioodid mööduvadki selle tõttu justkui kuskil sügavas kommunikatsiooniaugus, kust alt üles vaadates tundub, et kõik on nii kõrgel ja kättesaamatu, ja mitte kuidagi ei õnnestu ennast augu äärele upitada, et end sealt välja tõmmata. Ja siis on vastukaaluks need teised perioodid, kui elu kulgeb kui lepase reega, sest inimesed kuulavad ja arvestavad minuga, kui ma olen pildil ja olemas, ja see kõik on ülimalt loomulik, ilma igasuguse punnitamiseta.
Kaks vast kõige olulisemat asja, mis minuga sel nädalal juhtusid:
1. Ma sain Kone Säätiölt 4nda aasta doktoriuurimuse stipendiumi, mis sisuliselt tähendab, et mul on peale emapuhkuse lõppu aasta muretut aega täiel aurul oma doktoritööga tegeleda. Sellest turvatundest midagi paremat polegi sisuliselt võimalik soovida. Vähemasti realistlikus plaanis küll mitte.
2. Täna õhtupoolikul helistati uksekella ja seal nad seisid - meie naabrid - ja kutsusid Axeli enda poole Valteriga mängima ning meid kohvile! Ma olen ilmselt varemgi maininud, et kohe meie kõrvalkorteris elab üks hästi tore noor pere, kellel on kaks väikest poissi - kolmene ja 3-kuune. Sellest ajast, kui nad meie naabriteks tulid, on nüüd umbes kaks aastat möödunud, kuid vaatamata sellele, et me õues ja koridoris alati üksteise vastu hästi sõbralikud oleme ja kõikvõimalikel teemadel palju jutustame, suhtleme me siiski ainult neutraalsel pinnal ehk oma turvalistest kodudest väljaspool. Palju kordi oleme me Javiga mõelnud, kas peaksime astuma esimese sammu ja nad kunagi meie juurde kohvile kutsuma, kuid alati on peale jäänud kartus, et ehk on see liialt pealetükkiv - kes kurat seda teab, kuidas nad sellesse suhtuksid. Ikkagi soomlased ju! Täna aga... nad tegid ise esimese sammu! (Või kes teab, võibolla olin ikkagi esimese sammu tegijaks mina, kes ma teisipäeval Heli käest hoovil küsisin, kas me võime nende pere abile loota, kui meil jõulude ajal, kui Evelin on juba Eestis, kuid Javi ema pole veel siia jõudnud, peaks tekkima kriisisituatsioon, et tuleb sünnitusmajja sõita, kuid pole mitte kedagi teist võtta, kes Axeli ajutiselt enda hoolde võtaks. Heli oli asjaga varmalt nõus ning vahetasime telefoninumbreid.) See, et soomlased näitavad niisuguses asjas initsiatiivi üles, on Javi esimene kogemus üle 12 aasta jooksul ja minul 10 aasta jooksul. Tunne on selline, et on toimunud mingi uskumatu läbimurre. Ilmselt tundub see kõik Eestis elavale kõrvaltvaatajale parajalt naeruväärne, kuid meie jaoks oli see nagu uks tulevikku.
Noh ja siis on sel nädalal juhtunud veel rida samalaadseid positiivseid asju, mis kõik koos on tekitanud minus endisest palju tugevama tunde, et kõik viidad osutavad praegu ikkagi sellele, et me oleksime kannatlikud ja jääksime edasi Soome. Vähemalt praegu. Selline hästi kummaline tunne on sees, et positiivne energia on peale 2,5-, mõnede parameetrite järgi võibolla lausa 3-aastast mõõnaaega jälle kord liikvele läinud.
Comments