Kui hullemaks minna ei saa, siis...
... tegelikult ikka saab. Vähemalt Axeliga küll. Palun öelge mulle, miks mulle on saadetud nendeks raseduse viimasteks nädalateks selline väljakannatamatu vanakurat? Kas see nüüd jääbki nii?
See suhteliselt vähene aeg, mis me argipäevadel ninapidi koos veedame, on tõtt öelda paras katsumus. Axeli tuju muutub kiiremini, kui liiguvad pilved tuulise ilmaga. Ühel hetkel on meil rõõmupall, teisel hetkel juba totaalne jonnipunn. Kusjuures ilma mingi arusaadava põhjuseta. Ja kui see tüüp juba jonnima hakkab, siis käib sinna juurde põrandal püherdamine, pea vastu maad või seina tagumine, asjade loopimine ja täie jõuga minu juuste kakkumine. Ma olen miskipärast ikka nii rumal, et üritan seda jonnipunni instinktiivselt sülle võtta ja hoida, et ta rahuneks, aga sellest pole absoluutselt mitte mingit kasu, asi läheb vaid hullemaks. Ma isegi ei ole veel lõpuni mõistnud, kuidas need olukorrad lõpuks lahenevad. Kui ka Javi on kodus, siis tavaliselt nii, et see, kelle juuresolekul jonnihoog puhkes, tõmmaku eemale, ning teine juhib Axeli tähelepanu sujuvalt millelegi muule. Kui leitakse see sobiv "muu", siis muutub Axeli tuju tavaliselt hetkega jälle heaks. No nii järgmiseks 10 minutiks näiteks. Kui aga olla temaga üksi kodus ja ta niimoodi jonnib, siis on kuri karjas. Asja ei tee just lihtsamaks see, et mu kannatus on neil viimastel nädalatel ülihabras, ja mul on pidevalt tunne, et ma olen plahvatamise äärel. Ja vahel plahvatangi. Ilmselt täieliku rongaema võrdkujuna julgen veel teatada, et päeva parim aeg on see, kui Axel on õhtul lõpuks magama jäänud.
Kõik tegevused, millest Axel praegu innustub, on pahatahtlikud ja mind ja Javit testivad, tipnedes suure skandaaliga. Küsimuste küsimus on alati: kas lasta tal natuke sigatseda ja sellele mitte erilist tähelepanu pöörata, lootes et see järjekordne test vananeb ja enam ei kordu, või peaks alati sekkuma ja talle selgeks tegema, et see tegevus ei kõlba kuskile?
Palun tulge ja teatage mulle nüüd, et probleem ongi ainult selles, et Axel veedab minuga päevas liiga vähe tunde. Et ma peaksin ta lasteaiast ära võtma ja temaga kodus olema ja rohkem tegelema. Ma hammustan sellele inimesel nina peast, kes nii tarka nõu annab. Enne aga kutsun ta lahkelt meie juurde Axeli katsejäneseks.
Muid soovitusi, mida ette võtta?
See suhteliselt vähene aeg, mis me argipäevadel ninapidi koos veedame, on tõtt öelda paras katsumus. Axeli tuju muutub kiiremini, kui liiguvad pilved tuulise ilmaga. Ühel hetkel on meil rõõmupall, teisel hetkel juba totaalne jonnipunn. Kusjuures ilma mingi arusaadava põhjuseta. Ja kui see tüüp juba jonnima hakkab, siis käib sinna juurde põrandal püherdamine, pea vastu maad või seina tagumine, asjade loopimine ja täie jõuga minu juuste kakkumine. Ma olen miskipärast ikka nii rumal, et üritan seda jonnipunni instinktiivselt sülle võtta ja hoida, et ta rahuneks, aga sellest pole absoluutselt mitte mingit kasu, asi läheb vaid hullemaks. Ma isegi ei ole veel lõpuni mõistnud, kuidas need olukorrad lõpuks lahenevad. Kui ka Javi on kodus, siis tavaliselt nii, et see, kelle juuresolekul jonnihoog puhkes, tõmmaku eemale, ning teine juhib Axeli tähelepanu sujuvalt millelegi muule. Kui leitakse see sobiv "muu", siis muutub Axeli tuju tavaliselt hetkega jälle heaks. No nii järgmiseks 10 minutiks näiteks. Kui aga olla temaga üksi kodus ja ta niimoodi jonnib, siis on kuri karjas. Asja ei tee just lihtsamaks see, et mu kannatus on neil viimastel nädalatel ülihabras, ja mul on pidevalt tunne, et ma olen plahvatamise äärel. Ja vahel plahvatangi. Ilmselt täieliku rongaema võrdkujuna julgen veel teatada, et päeva parim aeg on see, kui Axel on õhtul lõpuks magama jäänud.
Kõik tegevused, millest Axel praegu innustub, on pahatahtlikud ja mind ja Javit testivad, tipnedes suure skandaaliga. Küsimuste küsimus on alati: kas lasta tal natuke sigatseda ja sellele mitte erilist tähelepanu pöörata, lootes et see järjekordne test vananeb ja enam ei kordu, või peaks alati sekkuma ja talle selgeks tegema, et see tegevus ei kõlba kuskile?
Palun tulge ja teatage mulle nüüd, et probleem ongi ainult selles, et Axel veedab minuga päevas liiga vähe tunde. Et ma peaksin ta lasteaiast ära võtma ja temaga kodus olema ja rohkem tegelema. Ma hammustan sellele inimesel nina peast, kes nii tarka nõu annab. Enne aga kutsun ta lahkelt meie juurde Axeli katsejäneseks.
Muid soovitusi, mida ette võtta?
Comments