Jaanik rattal

Nüüd on meil Javiga mõlemil korralik varustus rattamatkaks. Niisiis, me ei nuta, kui ka sel suvel autot tagumiku alla ei saa - kimame rattaga ringi ja avastame Pirkanmaad. Augustis on ka Ahvenamaa rattamatk soolas. Tegime esimese 2,5-päevase soojendusmatka jaanipäeva puhul. Neljapäeval olime tööl, koju jõudes pakkisime matkavarustuse kokku, sõime korraliku õhtusöögi ja kell üheksa õhtul asusime teele. Esimeseks õhtuks oli nii soojenduse korras plaanis vaid 11 km - täpselt nii kaugel meie kodust asub lõkke- ja telkimisplats, kus on ka palkonnike, kus tasuta ööbida saab. Kuna päike oli veel kl 23 nii kõrgel nagu päise päeva ajal, siis polnud hilisest väljasõidust mingit matkatakistust.
Järgmisel päeval võtsime suuna Valkeakoskile ja Pälkänele. Õiget teeotsa otsides sattusime esmalt nüüd pensionipõlve pidava noorusliku abielupaari koduõue. Saime jutu peale ja kohtumine tipnes sellega, et meile tehti kogu majapidamises, mille paar ise oma väikeste valgete kätega valmistanud oli, kui laia ilma elust ükskord villand sai, tunniajaline ekskursioon. Selgitati, kust midagi majaehituseks kohale veetud oli ja kui kaua palkide rittaseadmine aega võttis. Uhkusega tutvustati ka sauna, mida iga päev köetakse, sest nad harrastavad igapäevast talisuplust. No eks neil oli tõepoolest põhjust selle kauni ja mugava kodu üle siirast uhkust tunda. Kui hüvasti jätsime, siis kutsuti isegi sauna käima, kui meil peaks tahtmist olema. Ütleks, et erakordne avatus Soome kontekstis! Ilm oli mõnusalt soe ja päikesepaisteline, jube mõnus oli sõita. Probleem hakkas paistma siis, kui kõhud hakkasid tühjaks minema ja me ei suutnud ühtki järveäärset ega ka muud võimalikku paika leida, kus priimusele tuli alla panna ja veidi puhata. Järveäärsed on nimelt otsast lõpuni sissesõiduradu täis, mille teises otsas terendab alati kellegi suvekodu, mille õuel jaanipäeva puhul ka peremehed tegutsemas. Viimaks leidsime ühe mahajäetud liivakarjääri, mis osutus lõunaeine võtmiseks täitsa sobivaks. Sõitsime mööda järveveerseid teid maha 85 km ja püstitasime oma telgi ööbimiseks kuskile Vehoniemi metsatukka. Oligi viimane aeg - olin selle päeva lõpuks justkui I-täpiks oma tagumisse rattakummi toreda augu sõitnud.
Öö magusalt telgis magatud, vahetasime hommikul rattakummi ja asusime teele Tampere suunas. Valisime jälle järvelähedasi ja looduskauneid teid. Meil mõlemil Javiga kiskus mõte ja jutt ikka ja jälle sinna, et kui kuradima ilus ikkagi see Pälkäne piirkond on... miks mitte ühel päeval omale just sinna järveäärne maalapp soetada ja päris oma kodu ehitada...? Tjah, kummalisi teid käivad need meie soovunelmad. Alles see oli, kui ma teismelisena meeleheitlikult linna - sinna tõelise elu ja vabaduse keskmesse - ihkasin. Nüüd, peale 9 aastat linnapreili elu, kutsub maakohtade avarus ja rohelus jälle kord nii meelitavalt :D
Enne kojujõudmist tegime lõunapeatuse kodulähedases grillimispaigas Vähä-Riuttas. Küpsetasime vorste ja rüüpasime spetsiaalsest veinimärsist maitsvat märjukest peale. Viimasel päeval katsime veel ühtekokku 35 km. Pole üldse paha esimeseks rattamatkaks! Ja veelgi toredam, et me selle jaanipäeva jälle teistmoodi veetsime, kui eelmised.