Juhuu - jalgrattahooaeg on alanud!

Laupäeva hommikul kiusas päike niimoodi, et oli hoobilt selge - viimaks on suvi ka meie juurde jõudnud! Kohe oli otsustatud, et toas me seda päeva ei veeda. Tegime hoopis võileivad kaasa ja hüppasime ratta selga, et päev otsa mööda Tamperet ringi kihutada. Tamperele sai kagust põhjani ja kaugemalegi veel tiir peale tehtud. Javi rattal oli spidomeeter peal, nii et läbisime täpselt 70 km.

Sõitsime ja ahmisime endasse seda rõõmu, et meil on siin nii mõnusad ja kõikjale ulatuvad jalgrattateed, väikesed rohelusse uppunud linnajaod, pargid ja järved, järved, järved... See on nii kummaline, kuidas suve, sooja ja valguse tulles kõik muutub. Mitte ainult, et ümberringi on kõik teine, vaid kogu mõttemaailm ja väärtushinnangud on ühtäkki ümber pööratud. Mõistad, et see siin on üks parimaid kohti elamiseks. Tunned, et nüüd pole vajadust mitte kuhugi minna, tamperelane võib täiuslikult õnnelik olla siin oma aias nokitsedes, sõpradega grillides ja järves sulistades. Järsku tunduvad mõttetud need tunglemised - kuhugi kaugele, tundmatusse, ära. Elu siin tundub väärtuslik ja mõttekas. Inimesed naeratavad ja on paremad. See on nii vastandlik sellele sügistalvisele masendusele ja ära ihkamisele, et tekib küsimus, kas see on seesama reaalsus? Aga mis meil praegu sellest! Suvi on alles ees, palju nädalavahetusi on ees, ja palju avastamist on ees :)