Koju tahan

Sõitsin esmaspäeva hommikul juba kl 6.30 rongiga Narvast Tallinna (muuseas, oma 12 aastat pole selle rongiga sõitnud ja vahepeal pole mitte midagi muutunud!, niisiis jäävad mõned asjas Eestis lausa muutumatuks). Oli õnnestunud veel ühes intervjuus kokku leppida ja tegime selle ilusti ära. Siis käisin Rahvusraamatukogus virnast artiklitest paljundusi tegemas ja lõpuks helistasin, et kas homme tuleb see teine intervjuu või mitte. Selgus, et ei kuku välja. Olin ise ka üllatunud, kui hea meel mul selle ärajäämise pärast ühtäkki oli - nüüd ei olnud mingit teravat põhjust kauemaks Tallinna jääda. Oleks ju võinud muidugi sõbrannadele helistada, kokku saada, kellegi juures ka ööbida. Aga vot, polnud seekord tahtmist. Tormasin tuhatnelja sadamasse, mõeldes, et kui ometi saaks laeva ja koju, Tamperre. See sisemine tung koju saada oli meeletult suur.

Olen oma intervjuudes ikka ja jälle küsinud inimeste kodu ja kodutunde kohta, kui nad Eesti ja Soome vahet reisivad. Minu meelest me oleme üleüldiselt üles kasvanud teadmisega, et igal ühel on üks kodu, mis lisaks peaks asuma Eestimaal. Mis aga juhtub siis, kui sa elad teises riigis, aga jääd ikkagi Eestiga seotuks? Kuidas tunnetad ja mõtestad sa oma kodu siis? Ma ise olen pikka aega mõelnud, et mul on tegelikult palju kodusid. Näiteks Tartus elades minu üürikorter, siis poisssõbra kodu, vanematekodu, vanaema kodu... Vahel ma märkan, et ma kaldun ülikiiresti ükskõik mis kohta koduks nimetama, näiteks välismaalgi kellegi juures või isegi hotellis ööbides olen öelnud, et "lähme nüüd koju". See tuleb instinktiivselt ja sobitub selle ütlusega, et "mu kodu on seal, kus on mu hambahari". Samas see pole ikkagi tõsimeelne kodu, sest sinna ma ju määramata ajaks ei jää, vaid liigun mingil kindlaksmääratud ajal edasi. Nii et ilmselt kodu seostub lõppkokkuvõttes ikkagi nende kodudega, kus inimesed mind tingimusteta vastu võtavad. Ja näiteks Tallinnas või Tartus mul selles mõttes kodu enam pole ja kodune tunne tekib mitte kodudega, vaid teatud paikadega seoses. Tallinnas on neid paiku vähem, Tartus hästi palju. Ja Eesti ja Soome vahel liikudes on nii, et Tallinnasse jõudes jõuan ma koju, Eestimaale, ning Soome poole sõites olen ma jällegi teel koju. Kuigi selle erinevusega, et Helsingisse jõudes on see tunne väga nõrk, kuid kasvab iga kilomeetriga, kui ma juba Tampere rongis istun.

Paljud inimesed, keda ma intervjueerinud olen, väljendavad oma tundeid üsna samamoodi. Tamperes on ikkagi see päriskodu, kuna siin on need kaitsvad neli seina, kus teed asju nii, nagu ise heaks arvad, ja siin on füüsiliselt olemas need asjad, milleta inimesed oma elu pikemas perspektiivis ette ei kujuta. Ja Eestis, ükskõik kust siis keegi pärit on, on jälle need kodud inimestega, kes sind avasüli ootavad. Mõnel neid kodusid enam ei ole, siis on rohkem rolli kohamälul. Ometigi, samal ajal öeldakse, et Eestis käiakse külas. Nii et see on minu jaoks ikkagi teatud mõttes selline maagiline üleminek, et millal muutub kodus käimine külas käimiseks. Seda keerulisem veel, et ikkagi on tegemist justkui koduga ja samal ajal tähendused on situatsioonisõltuvad.

Mida sina arvad?