Telefoni surrmurr, pelmeenid ja sinine teekann

Siiani on üks vapustavaid asju ikkagi see, et ma elan minevikus. Kui mul siin läheneb aeg keskööle, siis Eestis ja Soomes hakkab järgnev tööpäev hoogu sisse saama; kui mina silmad lahti löön, käivad sealpool juba magamaminekuaskeldused. Te olete inimesed tulevikust ja minul on võime mõjutada minevikku :) Magic!

Täna ma sain lõpuks õnnelikuks Kanada SIM-kaardi omanikuks. Fido ruulib siin. Järgmise nelja kuu jooksul paluks siis kontakteeruda järgmisel numbril: +12508857371. Kõnedele vastamisest üritan ikkagi eemale hiilida: siin nimelt on praktikaks, et kõne eest maksab ka vastuvõtja... SMS-d on igal juhul teretulnud!

Vähem õnnelikum lugu on sellega, et mu telefoni aku on nüüd suremas ja vajab elektrilaengut, aga minu aku siinses vooluvõrgus ei lae. Kuigi ma juba ostsin kohaliku adapteri, tuleb välja, et minu akulaadija on limiteeritud 50 Hz-ga, Kanadas aga kasutatakse 60 Hz. Erinevused on veel vattides ja voltides ja kes teab milles veel - ma ei tahagi aru saada. Ega ma ometigi ju kõike seda viitsinud enne siiatulekut endale selgeks teha? Nagu ikka, elektriteadusest läbimurdmine toimub siis, kui põleb, eksole. Nii et oleks pidanud ostma teisendajaga adapteri, mis ühed ühikud intelligentselt teisteks moondab ja siis ongi kõik korras.

Tänase päeva saavutustesse mahub veel see, et ma tegin kohaliku raamatukoguga tutvust ja ma laenutasin tervelt viis raamatut, viimne kui üks antropoloogiast. Kui nüüd hästi läheb, siis ma saan koguni kaks raamatut (textbook=õpik, hmm... see kõlab eesti keeli ikka väga veidralt, rääkides ülikooliõpingutest) raamatukogust, mis tähendab, et ma ei pea neid ostama ning hoian kokku 120 dollarit. Njah, see on suur raha ja ärgem hõisakem enne õhtut, eksole. Muide, kummaline, aga mulle igati positiivne info veel see, et magistrandid saavad raamatuid laenutada terveks õppeaastaks!!! (Tavaliselt on laenutusperiood ikka 28 päeva).

Nüüd on mulle jäänud veel ainult üks suur ülesanne: leida üks kasutatud, aga töökorras jalgratas. Küsisin nõu, kust neid leida, soovitati ühte veebilehte ja mõningaid kasutatud asjade poode. Kuna ma veebist midagi sobivat pole leidnud, siis käisin Village Marketist läbi. Oh sa jutt! Siinne rahvas laamendas sama suure mõnuga kasutatud asjade keskel, kui seda Eestis või Soomes on nähtud. Asju, minu jaoks ikka kohati täitsa kasutuid, osteti hunnikutena. Hiljem selgus tõmbenumber ka: 50% allahindlust pakuti täna kogu kaubale. Jalgratast ma ei leidnud, küll aga leidsin sinise nunnu teekannu koos kruusiga – just sellist olen ma juba pikka aega otsinud ja täna siis omastasin 3 dollari eest.

Kui päev juba poodlemise tähe all läks, siis otsisin üles ka kampusele lähima korraliku toidupoe. Kui ma oma esimese kauplusekülastuse järel oigasin, et siit mitte midagi osta ei ole, siis täna võtan oma sõnad tagasi: ilmselt sattusin valesse kohta. Fairway on küll üks igati asjalik kauplusekett. Seal leidub üsna suures valikus värsket puu- ja juurvilja, ja värsket liha ja kala igatahes suuremas valikus, kui Soomes. Piimatoodete- ja leivalett võibolla jääb jah veidi kesiseks ning ka hinnad on kõrgemad, kui Soomes. Samas - ma leidsin siit 2%-lise rasvasisaldusega piima, mida Soomes ei ole ja mis on lähemal 2,5-le kui 1,5 :) Keskmiselt on aga toidukraami hinnad mu meelest tsipa odavamad, kui Soomes. Ja milline rõõm: ma leidsin terve valiku külmutatud pelmeene! Nii et ma olen jälle veendunud, et kampuse sööklatoidust loobumine oli üks eriti asjalik tegu ja nälga ma ei jää.

Homme on viimane niisama lebotamise ja linna peal asjatamise päev. Neljapäeval algavad mu esimesed loengud. Ootan põ-ne-vu-se-ga!