Üksi Victorias ringi seigeldes...

... kohtab pidevalt inimesi, kellega otsekui loomulikult vestlusesse satub. Täna näiteks käisin ma kuskil pärapõrgus ühte kasutatud ratast vaatamas ja olgugi, et see oli mu jaoks liiga väike ja jäi ostmata, rikastas see käik minu elu. Muidu ma poleks ju kohtunud Dukega, kes pakkus mulle killukese kanadalaste elufilosoofiast. Vastupidiselt eestlastele, kelle mobiilsus piirdub Lõuna-Eesti maakohast Tallinna kolimisega, on Kanadas üsna tavapärane, et elu jooksul elatakse nii siin- kui sealpool Kanadat. Elukoht võib vabalt olla igal neist 7700 km-st, mis kulgevad Vaiksest ookeanist läbi kogu Kanada Atlandini välja. Seal, kus väljavaated on parimad, tavaliselt töö osas, end parasjagu sisse seataksegi. Ümberkolimist võib ette tulla igas eas. Ma küsisin Dukelt, kas see raske pole, kõik maha jätta ja otsast alata? Ta ütles, et iga kord on raske, alguses rohkem, pärast vähem, aga tänu seesugusele mobiilsusele on kasvanud temast tugevam isiksus. Miks? Väikeses fikseeritud kogukonnas elad sa tihtilugu mõttega, et need inimesed siin ja praegu on need ainsad, kes mul on, isegi kui meil pole midagi hingeliselt jagada. See tähendab, et nii või teisiti klammerdud sa neisse ja teed asju, mida tehes sa kaotad iseennast. Iga kord uude kohta minnes on sul aga võimalus otsida kontakti ja sulanduda kokku just nende inimestega, kes on sinu moodi. Nii õpid sa iseennast järk-järgult tundma ja kasvad tugevamaks. Ja eladki käsikäes oma maailmavaatega.