Ettevaatust: jalutamine on teinekord joovastav!

Pühapäeval oli nii ilus ilm, et patt oli midagi muud teha, kui päeva aktiivselt väljas veeta. Ma olin esimesest Victorias oleku päevast alates unistanud sellest, et kui on aega ja hea ilm, siis võtan ette ühe pika-pika jalutuskäigu kampusest sika-saka mööda mereäärt kuni kesklinna lõpuks välja jõuan. Ühtekokku on see oma 15 km ma arvan. Ma ei osanud mitte kedagi ette kujutada, kes selle jalutuskäigu minuga otsast lõpuni rõõmuga kaasa teeks. Nii ma siis pidasin paremaks omaenda seltskonnas minna. Esimene rand on siit kampusest umbes 10-minutise teekonna kaugusel. Täiesti fantastiline rannailm oli: taevas sini-sinine, ei ühtki pilve, päike säramas ja sooja kõvasti üle +20. Loomulikult oli rand päevitajaid tulvil. Aga nii 200 m plaažist eemal oled sa juba mere, liiva, kaldale uhutud puumaterjali ja taamal seilavate purjepaatidega ihuüksinda. Mõne aja pärast kohtasin ma üht 50ndais hollandlast, kes tuli minuga juttu puhuma, aga hoiatas: "Ära sa jumala eest Euroopas räägi, et siin selline maapealne paradiis on. Pole vaja kõigil siia kokku koguneda ;)" Ta tuli siia 20 aastat tagasi ja jäi. Teadagi miks. Edasi kõndisin ma vaheldumisi mööda mereranda ja lõpmatult pikki tänavaid pidi, mis on mõlemalt poolt palistatud imeilusate villadega. Seal, kus on villad, lihtsalt mereranda ei pääse - eraomand. Ma kohtasin oma teekonnal kümneid ja kümneid inimesi, kes kõik sportisid. Kas siis jooksid või sõitsid rattaga. Enamus neist ütlesid mulle mind kohates "tere". Me olime võhivõõrad, aga ma arvan, et niimoodi sportlikult riides ja kiirel sammul astudes olin ma automaatselt osa nende kogukonnast. Mulle see sobib :) Niimoodi samal ajal kindlalt maa peal olles ja Vaikse ookeani õhku hingates, tekkis üleloomulik tunne maailma ääre peal kõndimisest. Ma tundsin ennast äravalituna, et mul on võimalus see teekond läbida.