/Mina ja mu korterikaaslane Chong Hiinast./Eile traavisin jälle mööda poode. Seekord jalgratta otsinguil. Selge on see, et mul pole vähimatki plaani osta neljaks kuuks uut ratast. Niisiis kasutatud rattad. Ma pidin perseli kukkuma, kui nägin, missuguste rääbakate rataste eest küsitakse kasutatud rataste poodides 150 ja rohkem dollarit. Kas nad on siin hullud? Javi ostis kunagi 120 euro eest väga kobeda kasutatud ratta Soomes, aga need siin, andke andeks... Käisin siis ikka ühes ja teises kohas (osad bussimarsruudid linnas hakkavad tänu sellele juba pähe kuluma, midagigi head) ning otsustasin netikuulutuste rüppe tagasi pöörduda. Ma olin senini kõigest, mis üle 50 dollari maksab, seal kõrvale vaadanud, nüüd tulin siis maa peale nö. Lootust veel on.
Pidutseda pole eriti mahti olnud ja kui aus olla, siis ei tõmba kohe kuidagi vahetusüliõpilastega ringi sebima. Ma olen endiselt veendumusel, et igaühel saab olla vaid üks Erasmus elus. Ükskõik kui mitu korda sa hiljem veel Erasmuse või mõne muu vahetusprogrammi raames välismaale õppima lähed, see pole enam seesama. Pole olemas Erasmus II ja Erasmus III. Minu Erasmus, kuigi ma Erasmuse programmis pole kunagi olnud, oli ära esimese semestri jooksul Soomes. Teist ei tule. Sellepärast ongi nii, et ma üritan praegu siinsesse (üliõpilas)ellu täiskasvanulikult siseneda: ei korralda oma korteris läbusid, ei mölla varaste hommikutundideni baarides ja klubides, ei klammerdu meeleheitlikult teistesse vahetusüliõpilastesse, ei leia ega kaota südamesõbrannasid, ei loo topeltsuhteid või midagi seesugust; ma ärkan normaalsel ajal üles, lähen kesköö paiku magama, loen palju, vahel käin kellegagi kuskil istumas, õlut joomas, üldiselt aga tiirutan linna peal ringi omi asju korraldades ja linna tundma õppides. Ma tean, et see neli kuud möödub nagunii linnulennul ja kui ma ka pole kõikides baarides käinud ja kõikidel pidudel lõbutsenud, siis ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Ega ma siis sellepärast Kanadat vähem tunne. Tegelikult õudselt mõnus on olla niikaugel, et ma saan aru oma sisetundest ja julgen selle järgi talitada selle asemel, et „tõelise vahetusüliõpilase elu” elamise tähe all teha midagi, mida ma tegelikult teha ei viitsi. Varem ma ikka mõtlesin, et ma pean sinna või sinna minema, kuna kõik lähevad ja seal toimub midagi, kuhu mitte minnes ma võin millestki ilma jääda. Selline jamps.
Muidugi ma olen ka teadlik sellest, et see pole kerge – kohalikega tuttavaks saada ja nende tutvuste kaudu Kanadat paremini tundma õppida. Aga mu meelest pole ka erilist vahet, mis maast ja maalastest jutt käib – kohalikega kiiresti kontakti saamine on ikkagi juhuse asi, kui sa just ise meeleheitlikku initsiatiivi ei näita. Iga asi omal ajal.
Täna me käisime minu ühikakaaslase Chongi ja rootslanna Mariaga Butchart Gardenis (Butchart’i aiad). Päev oli imeilus, päike sära ja umbes +22 kraadi sooja. Aiad on täies sügisõieehtes, rohi roheroheline ja puud on veel täitsa rohelised ja lehtes. Siin pole küll veel märkigi sügisest. Kohalikud eile rääkisid, et ega siin BC-s seda aastaaegade vaheldumist nii kontrastselt ei näegi. Ma siiski loodan, et need kirevad leherüüd tulevad kahe nädala pärast, nii et Javi seda kõike näha saaks, kui ta kord siin on.
/Mina ja mu korterikaaslane Chong Hiinast./
Comments