Victoria eluolu

Eile linnas käies jõudsin ma sisseostude tegemise kõrval Victoria südalinnas ka paaritunnise jalutuskäigu teha. Victoria oma 350 tuhande elanikuga on British Columbia (edaspidi BC) pealinn, asub Vancouveri saare kõige lõunapoolsemas otsas (seda kalasaba saare otsas kutsutakse Greater Victoria) ja on enam-vähem sama kaugel Vancouverist ja Seattlest USAs. Kui ma Victorist rohkem teada saan, siis valgustan, aga praegu räägin vaid esimestest muljetest.

Südalinna tänavad moodustavad hästi sümmeetrilise ruudustiku peatänava Douglas streeti ümber. Nagu Ameerika mandril peabki, on hästi palju ruumi, sest tänavad on laiad. Tänavad on hästi puhtad ja lilleõites, neis on mingit seletamatut atmosfääri – Tamperega võrreldes kohe palju-palju rohkem. Siin on kümneid ja kümneid rahvusrestorane, eesti oma on ilmselt palju tahta, aga itaalia, kreeka, hiina, vietnami, tai, india, mehhiko, jaapani ja nii mõnegi teise maa omi märkasin otsekohe. Siin on lausa oma chinatown (hiinalinn). Ka jäävad silma asotsiaalid, keda võibolla massiliselt just polegi, aga nad on oma agressiivsuses palju enam esiplaanil, kui Eestis. Ja siis, astu vaid mõnikümmend meetrit peatänavast Douglas streetist alla mere poole ja sa saad aru, milles peitub selle linna tõeline võlu – sajad ja sajad valged laevad, mis palistavad terve mereääre.

Esimesed päevad ülikoolis läksid orientatsiooniüritustele – kohtumine teiste vahetus- ja rahvusvaheliste üliõpilastega ja magistritaseme üliõpilaste üritus järgneval päeval. Siin eristatakse päris tugevalt vahetus- ja rahvusvahelisi tudegeid, sest eks tõsi see ju on, et esimesed on tulnud siia semestriks või kaheks tšillima (nii nagu erasmuslased Euroopas) ja teised umbes kolmeks aastaks õppima, et lõpuks ülikoolidiplomini jõuda. Kõige rohkem paistis silma inglasi ja jaapanlasi, aga palju oli ka austraallasi ja hiinlasi. Euroopast on siin üliõpilasi veel Hollandist, Taanist, Rootsist, Norrast, Austriast, Saksamaalt, Tšehhist ja Itaaliast. Soomest ei ole küll kedagi peale minu, Eestist rääkimata. Ka on inimesi teistest Aasia riikidest, Uus-Meremaalt, Aafrikast, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Kõikjalt ühesõnaga.

Kõned olid muljetavaldavad. Sellised, mida me stiililt kutsume ameerikalikeks. Ometi olid need kõned oma optimistlikkuses hästi positiivsed. Mulje, mida püüti jätta, oli selline, et ülikoolil on suur au, et just sina oled oma magistritaseme õpinguid otsustanud selles ülikoolis jätkata. Rõhutati, et ülikooli huvides on, et me üliõpilastena edukad oleksime ja ülikool püüab omalt poolt kõik teha, et meid meie õpingutes aidata. Üsna suur roll neis kõnedes oli meisse enesekindluse süstimisel, hakka või uskuma, et olen nüüd kõva tegija :D

Jänesed. Ma pole ikka lakanud imestamast nende olemasolu üle SIIN. Ükspäev siin diskuteerisime teemal, et huvitav, kui palju neid võiks kampuse alal olla? Ma pakkusin, et mõned sajad. Keegi teine oli kindel, et tuhatkond tuleb ikka ära! Võibolla paartuhat. Kuna me pole kaugeltki mitte igasse paika jõudnud, siis me ei tea, kas kogu kampus on ühtlaselt tihedalt jänesasustatud. Kas neid on rohkem seal, kus on pidevalt inimesi (toit kättesaadavam) või hoopis inimestest puutumatumates paikades. Siis me mõtlesime, et kuidas teada saada, kui palju neid päriselt ikkagi on. Tuleks üle lugeda reaalajas ja hästi kiiresti, sest nad ju kalpsavad ringi ja muudavad oma asukohta. Et siis nii, et jaotame kogu kampuse sektoriteks ja paneme igale sektorile kellegi, kes loendab. Ja siis liidame kokku... Kõlab primitiivselt. Üldsegi mitte infoajastuga kooskõlas. Aga on teil paremaid odavaid ja käepäraseid ideid? Nii, ja siis veel ikkagi see mustade dominantsus. Kuna halle ja pruunikaid ja eriti lumivalgeid on eriti vähe, kui, siis on mõned valged mustade laikudega, siis see paneb mõtlema, et jaa... ilmselt läheb inimolenditega tõepoolest sama teed. Et hästi heledanahalised, me tunneme tavaliselt ju atraktiivsust tumedamate vastu, peagi aga juhtub see, mis jänestega – valge kaob. Huvitav, kui need jänesed siia toodi, kas toodi võrdses koguses valgeid, pruune, halle ja musti? Vot siis seesuguste küsimuste üle mõlgutan mõtteid :D

Minu esimene poeskäik oli üsna šokeeriv. Ma veetsin seal raudselt üle tunni ja ikkagi ei leidnud peaaegu midagi söödavat. Juust tundus megakallis ja meenutas mingit oranži-valgekirjut käkki. Vorstiletis leidus ainult vorstikesi, ei haisugi vorsti- või singiviiludest. Jogurtit müüdi ainult megasuurtes purkides. Sama piimaga – alla kahe liitri pole midagi võtta. Jne, jne. Ma olin paanikas. Mida ma sööma hakkan?

Kui söögist veel, siis kampuses pakutakse üldiselt räigelt kiirtoitu ja hästi suurtes kogustes. Pitsad, friikad, burgerid – kõik see on siin väga popp. Ka igasugused mulliga karastusjoogid ja kõik muu, mis tervisele üle keskmise kahjulik. Kohv on siin väga maitsev ja smuufid mega hea, aga neid saab ainult hästi suurtes kogustes. Kohvikoguste valikuskaala on a la kaugelt üle keskmise suur, super suur ja super-vuper suur. Võimatu on midagi leida, mis oleks koguselt normaalsed (Eesti ja Soome standardi järgi) või minid. Kuidagi väga ameerikalikud ollakse siin ses osas jah. Nii et ma tundsin kiiresti tohutut kergendust, et ma ei pea kampuse söökla menüüst sõltuma, vaid võin oma ühika köögis kokata, mida iganes ja mis iganes koguses hing ihaldab. Tunnen ennast lausa priviligeerituna :)