Minna või mitte minna?

Võtta ennast kokku või mitte võtta? Igapäevane võitlus laiskuse ja sisemise kohusetunde vahel, kui teemaks on õhtune trenniminek. Enamasti lõppeb see võitlus sellega, et täiesti viimasel minutil mobiliseerin ma oma motivatsiooniriismed ja torman Fama-keskuse poole. [Lugedes teel iseendale igavest manitsuskõnet teemal: oli nüüd vaja nii viimase hetkeni jälle oodata kodust väljaminekuga, nüüd jookse jälle hing välja. Kusjuures, laiskusest võitu saamisel pole üldsegi mitte vähetähtis roll kanda asjaolul, et ma maksan trenni eest kuumaksu. Ma olen nimelt seestpoolt ehteestlaslikult rotilikult programmeeritud nii, et kui makstud, siis kasutada oma hüvesid viimse piisani.] Trenni ma armastan, aga oleks mingi salavägi, mis mind silmi sulgedes otse spordisaali viib! Asi pole otseselt ei pimeduses ega külmas, vaid selles, et lumel kilomeetrite läbimine on nii jubedalt kontemurdev tegevus. 20 minutit ühes, 20 minutit teises suunas tempokat kõndi. No mis kõndi - ukerdamist. Sinna vahele veel trenn ise. Lahtise lumega ja kõnniteedel, mis on keskelt kummis, nõuab see kõik lausa akrobaatilist osavust. Ärgem unustagem, et käes on detsembri keskpaik ja pikk talv on alles ees. Täna vaatasin kepi najal lumistel ja libedatel kõnniteedel linnas ringi koperdavaid vanamammisid ja mõtlesin: kui mina kord nii vanaks ja väetiks jään, mis ma siis veel peale hakkan? Natuke lohutab mõte sellest, et tänu õhtusele lisajalutuskäigule spordisaali kujuneb mu keskmiseks päevakilometraažiks 5 km. See võiks iseenesest avaldada teatavat positiivset mõju võhmale ja kehakaalule. Juhul, kui ma mingi hetk alla ei anna ning autot linna tagasi ei too. Oh jeerum! Nagu arvata võis, peale siin auru väljalaskmist hakkas immitsema tunne, et no ehk ma ikka täna veel jaksan. Trenni siis. Aidaa!