Minu suhted Monikaga

Minul pole Monikaga silm-silma vastu kokkupuudet olnud, sellepärast ongi raske mõista, et ta nii kole kuri oli, kui ajalehed pasundavad. Aga ju midagi erakordset ikkagi oli, kui tagantjärgi lehte sirvides peab tõdema, et kaks päeva midagi peale Monika seikluste lehest lugeda polnudki. Kogu maailma uudistel oli lumelukk ees.

Muuseas mina olin ju ka tema pärast ühe öö Tartus lumevangis. Õnneks läks nii kenasti, et päeval sai Tartus üks tutvus sobitatud, mis mulle selleks ööks magamisaseme otse südalinna kätte tõi. Kõige huvitavam, et Tartus iseenesest oli neljapäeva õhtul ja reedel tuuletu ning sadas pehmet valget laia lund. Linn on jõuluvalgustuses imeilus. Selles mõttes polnud mul lumevangiks oleku vastu küll midagi - oleks kauem vangis istunud, oleks pikemaid jalutuskäike teinud, imetlenud, nostalgitsenud ja igal juhul oma aeg seal nautinud. Seda saab muidugi öelda vaid keegi, kes teadmata ajaks kuskile lõppematusse ummikusse pole sattunud, söögita ja joogita, nähtavus ninaotsani. Ometigi kibelesin ma laupäeval esimese bussiga Narva tagasi, sest linnuse Põhjaõues oli talvelaat.

Ohjaa... Talvelaat! See oli tõeliselt tore. Isegi toredam, kui ma oodata oskasin. Kuigi kaubitsejaid oli laadal Monika süül vähem, kui oodati, oli vaatamist-katsumist-proovimist ikkagi omajagu. "Apteegis" sai aniisi- ja pipraviinaga (esimene Angelika, teine minu eelistus) sooja sisse ja sealt edasi oli juba hea vilditegijate kätetööd, sepiseid jms imetleda. Ja Otepää mett sai muidugi ostetud, lausa kahte sorti. Sealt tiriti meid sujuvalt juba telksauna, kus kostitati hea õllega ning sai mõned toredad uued tutvused sobitatud. Nii palav seal muidugi polnud, et oleks pidanud riieteta laval istuma. See ikka rohkem selle laada soe süda, kus hõõguva kerise ümber hea konte soojendamas käia. Ning jutt võhivõõrastega läheb lahti juba iseenesest. Minul tuli saunas pidutuju peale ja siis oli juba loomulik jätk asjale, et ma lasin end kaasa vedada keskaegsele söömingule, mis teises telgis peagi aset leidis. Seal sai soovi korral sõna otseses mõttes end lõhki pugida, kui soovi oli. Lambaliha, sealiha, seakoodid, verivorstid, muud vorstid, kartulid, angerjas, lõhe... siin loetelu lõpeb, sest ma kõike ei jõudnudki proovida. Sinna kõrvale meeõlu, hõõgvein ja see kõige vägevam. Minul lõhkisöömine kahe tunni jooksul siiski ei õnnestunud, sest mul on see vana probleem, et kui mul on huvitavad vestluskaaslased (ja seda oli!), siis ma tegelen rohkem jutustamisega. No kas ma pole mitte alati rääkinud, et mul on meheaju: ma saan korraga ainult ühe asjaga tegeleda, multitaskingu funktsiooni pole. Teisel pool lauda istus vahva vene paar, kes on pärit kuskilt 25 km Ivangorodist Peterburi poole ja olid Narva tulnud sptsiaaliselt selleks sündmuseks. Ja nii me siis jutustasimegi maast ja ilmast. Kusjuures mulle tundus, et me olime ainsad inimesed, kes selle suure laua taga seal telgis vene keelt rääkisid. Millest on omamoodi kahju, sest paistab, et talvelaat ja eriti see suur sööming (see muidugi pole päris igaühe rahakotile) on üritused, mis puudutavad peamiselt eestlasi. Reklaam on ju kõik nii eesti kui vene keeles olemas - ju siis venekeelsele rahvale ei lähe väga korda. Õigemini, eks venekeelne rahvas muidugi laadal käis, aga mulle paistis, et nemad astusid peamiselt laadalt läbi kui kaubahoovist, samal ajal kui eestikeelne seltskond võttis aega, et laadal olla ja kõike toimuvat pikemalt nautida. Ai mul oli kahju, et Javi minuga polnud - talle oleks kõik see värk väga muljet avaldanud. Ja tema juba poleks seal niisama jutustanud, vaid ÕGINUD. Ka minu eest.

Muuseas, minu telefon on jälle Venemaal käinud. Vaatan mina hämmingus telefoni pealt kella ja mõtlen, et kuis siis nii hiline aeg juba. Siis kontrollin kõiki muid kellasid ja need on tund aega taga. Ehk siis telefon elab oma elu, Venemaa reeglite järgi. Kusjuures, mu telefon, nii nagu selle jama vältimiseks EMTst tungivalt soovitati, on manuaalse, mitte automaatse võrguotsingu peal. Sellest poleksi midagi, kui vaid et telefonikõned Venemaa kaudu võivad arved liiga kompsakaks paisutada. Ega's muud, kui peab edaspidi püüdma enne helistamist ja kõnede vastuvõtmist tähele panna, kus ma telefoni järgi parajasti asun.