Tagasivaatavalt Austraalia-aastale
Vaadates TV3 uut sarja Estraalia sain aru, et ongi möödunud aasta sellest, kui meie seljakotid selga võtsime ja maakera teisele poole lendasime. Meie Austraalia küll selline polnud, kui saatesarja esimeses osas. Olgugi, et näidati klippe päris mitmest inimesest, kellega isiklikult Brisbane’is kokku puutusime, olid minu maailm ja kogemused seal midagi hoopis muud. Nüüd tundub see juba kauge minevik, justkui unenägu. Tunnistust asja reaalsusest annavad vaid põgusad teated Markolt ja Delaney’lt, kes on ainukesed Brisbane’is elavad inimesed, kellega me kontakti hoiame. Kummaline aasta. Seesugune, mille üle ma ei ole lõpuni õnnelik, aga ka kindlasti mitte õnnetu. Olen mööndustega õnnelik – nii vast võiks öelda. Oli palju kirkaid ja põnevaid hetki, mis jäävad sellele aastale värvi andma, aga oli ka palju segadust. Just segadust minus eneses, eneseotsinguid ja –pettusi, enesele otsa vaatamist, küsimist, kes ma selline olen ja mida siin maailmas teen. Oli mingis mõttes unistuste realiseerimise aasta, kuid mööndusega, et unistused pole realiseerudes kaugeltki enam sellised, nagu nad unistustena näisid. See, mis juhtub, on elu. Lihtsalt elu. Ja selle elu keskpunktis oleme meie oma nõrkuste ja tugevustega. Ei ole sugugi kerge endale tunnistada, et sina ise pole oma elu teejuht omades kontrolli kõige toimuva üle. Teed küll otsuseid, mis sündmustele suuna annavad ja neid tagant lükkavad, kuid suuremalt jaolt on elu vooluga kaasa minemine. See, kuidas me voolus end tunneme, sõltub vooluga ja selle teele jäävaga leppimise võimest. Sest maailma muuta pole meie võimuses. Ka tagasi minna ja otsuseid muuta pole meie võimuses. Vaid vanal põhinevale uusi otsuseid teha – seda me saame. Aga leppimist olnuga tuleb ikkagi õppida.
Tamperest Uus-Meremaa ja Austraalia kaudu Narvas. Kummaline. Kuid ikkagi nii loogiline :) Ometigi – iseenda eest me ei põgene. Ükskõik, kus oleme, jääme alati samaks, ning meie käitumismustrid korduvad. Teised situatsioonid, kuid me lahendame neid samamoodi. Nii ka siin, Narvas.
Tamperest Uus-Meremaa ja Austraalia kaudu Narvas. Kummaline. Kuid ikkagi nii loogiline :) Ometigi – iseenda eest me ei põgene. Ükskõik, kus oleme, jääme alati samaks, ning meie käitumismustrid korduvad. Teised situatsioonid, kuid me lahendame neid samamoodi. Nii ka siin, Narvas.
Comments