Minu nõrk sotsiaalne närv: vaesuse kujutamine
16. detsembri EPLi numbris ilmus lugu "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus", mida illustreerib foto, kus on kujutatud lapsel käest kinni hoidvat ema. Lugedes Nirti postitust ja sellele järgnenud kommentaare samal teemal, räägin nüüd tagantjärele oma emotsioonidest selle artikliga seoses.
Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud.
Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid paratamatute seoste vastu, mis tekivad lugejas just sellele tekstile just seda foto külge pookides. Foto ise võib olla tegelikkusele vastav või fabritseeritud.
Oletame, et foto on tegelikkusele vastav. Selles peres on selline majanduslik olukord, nagu ajakirjanik kirjeldab, ja seejuures on pereema näpistanud raha peaaegu olematust eelarvest (ma ei tea mille arvelt) ning paigaldanud endale need kaunid küüned (võibolla sai need küüned kelleltki kingituseks, võibolla ei tea, et küüned nõuavad pikaajalist hooldust – siin polegi tõde oluline). Kuigi arvatavasti haruharv juhus, on selline perekond, kus naisel on need küüned ja perel selline majanduslik olukord, võimalik. Sest on ju ka teisi sarnaseid näiteid. Ots otsaga kokku tulevaid peresid, kes kuust kuusse omale postikataloogidest kaupu tellivad ja kauba saabudes iga kord karmi tõega vastamisi seisavad, et neil pole järjekordselt raha, et oma tellitud kaup välja osta. Siis need, kes kõikvõimalike kiirlaenude abil oma majanduslikku olukorda kergendada üritavad. Kiirlaenu* võetakse eelmise kiirlaenu katteks ning lõpuks ei mäleta enam isegi, mida, millal ja milleks võeti. Rääkimata üldse nendest peredest, kus alkohol ja tubakas arvatakse esmatarbekaupade hulk, kuigi lastel pole samal ajal midagi süüa. Issanda loomaaed on ju suur.
Tegelikkusele vastava foto juurde tagasi tulles on oluline see, et lugejas tekib emotsionaalne seos, et nii ei tehta ning see on kogu pere maksimaalset heaolu arvestades hälbiv käitumine. Ja kui käitumine ise on hälbiv, siis pole vaesus mitte paratamatu olukord, millest vabanemiseks peaks kogu ühiskond kaasa aitama, vaid otsene põhjuslik seos inimese enda lollusega.
Kuid palju usutavam, et foto on fabritseeritud. Ja kui sa sellele mõtlema hakata, siis kerkib paratamatult esile küsimus, kas tegemist on tõepoolest hajameelse fotograafi/kujundajaga või otsustas keegi lihtsalt võigast nalja teha? Ma võin vaid ette kujutada, kui paljudes kodudes loeti sel päeval lehte ja tänitati, et vaat kus vaesed alles, naine jaksab geelküüsi hooldada küll... Vaesust võrdsustakse meie ühiskonnas liiga tihti lolluse, saamatuse ja lausa idiootsusega. Poliitikud ei karda seda välja öelda, noored ja edukad viljelevad seda mõtteviisi, ja kahtlemata ka ajakirjandus. Pealiskaudsus ja üleolek, millega ajakirjandus tihtipeale seda kujundit võimendab, ei tee asja vaeste jaoks paremaks. Kui meie ühiskonnas on niigi palju üleolekut vaesuses virelevate vastu, siis ajakirjanduse moraalne ülesanne on kanda hoolt selle eest, et stereotüüpset mõtteviisi meelega ei produtseeritaks. Kuid selle konkreetse artikli puhul läks hoopis vastupidi.
Kui statistika näitab**, et vähemalt 20% Eesti elanikkonnast ning 40% üksikemadest elab vaesuses, siis lihtsalt ei saa viiendikule Eesti ühiskonnast päevast päeva külge kleepida silte "loll", "saamatu" ja "sotsiaalne hälvik". Vahet pole, kas sihilikult või kogemata.
* Siin väikese vahemärkusena veel see, et Eestis elades olen minagi hakanud saama mobiilile sõnumeid kiirlaenufirmalt, kes mulle laenu abil toredat jõulukinki tahab pakkuda Teades, et jõulude ajal on kõige tähtsam kingitused (nagu üks reklaam mind veenda üritab), aga arvestades, raha mul nende ostmiseks ei ole, siis on põhjus laenu võtmiseks lausa moraalselt põhjandatud, eksole.
** Mõned artiklid vaesuse definitsioonist ja hetkeseisust statistikas:
Vaesuse mustrid tänases Eestis (kahjuks küll vaid 2007. a andmete põhjal)
Viiendik Eesti elanikest elab vaesuses
Uuring: ligi 40% üksikvanematest elab vaesuses
Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud.
Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid paratamatute seoste vastu, mis tekivad lugejas just sellele tekstile just seda foto külge pookides. Foto ise võib olla tegelikkusele vastav või fabritseeritud.
Oletame, et foto on tegelikkusele vastav. Selles peres on selline majanduslik olukord, nagu ajakirjanik kirjeldab, ja seejuures on pereema näpistanud raha peaaegu olematust eelarvest (ma ei tea mille arvelt) ning paigaldanud endale need kaunid küüned (võibolla sai need küüned kelleltki kingituseks, võibolla ei tea, et küüned nõuavad pikaajalist hooldust – siin polegi tõde oluline). Kuigi arvatavasti haruharv juhus, on selline perekond, kus naisel on need küüned ja perel selline majanduslik olukord, võimalik. Sest on ju ka teisi sarnaseid näiteid. Ots otsaga kokku tulevaid peresid, kes kuust kuusse omale postikataloogidest kaupu tellivad ja kauba saabudes iga kord karmi tõega vastamisi seisavad, et neil pole järjekordselt raha, et oma tellitud kaup välja osta. Siis need, kes kõikvõimalike kiirlaenude abil oma majanduslikku olukorda kergendada üritavad. Kiirlaenu* võetakse eelmise kiirlaenu katteks ning lõpuks ei mäleta enam isegi, mida, millal ja milleks võeti. Rääkimata üldse nendest peredest, kus alkohol ja tubakas arvatakse esmatarbekaupade hulk, kuigi lastel pole samal ajal midagi süüa. Issanda loomaaed on ju suur.
Tegelikkusele vastava foto juurde tagasi tulles on oluline see, et lugejas tekib emotsionaalne seos, et nii ei tehta ning see on kogu pere maksimaalset heaolu arvestades hälbiv käitumine. Ja kui käitumine ise on hälbiv, siis pole vaesus mitte paratamatu olukord, millest vabanemiseks peaks kogu ühiskond kaasa aitama, vaid otsene põhjuslik seos inimese enda lollusega.
Kuid palju usutavam, et foto on fabritseeritud. Ja kui sa sellele mõtlema hakata, siis kerkib paratamatult esile küsimus, kas tegemist on tõepoolest hajameelse fotograafi/kujundajaga või otsustas keegi lihtsalt võigast nalja teha? Ma võin vaid ette kujutada, kui paljudes kodudes loeti sel päeval lehte ja tänitati, et vaat kus vaesed alles, naine jaksab geelküüsi hooldada küll... Vaesust võrdsustakse meie ühiskonnas liiga tihti lolluse, saamatuse ja lausa idiootsusega. Poliitikud ei karda seda välja öelda, noored ja edukad viljelevad seda mõtteviisi, ja kahtlemata ka ajakirjandus. Pealiskaudsus ja üleolek, millega ajakirjandus tihtipeale seda kujundit võimendab, ei tee asja vaeste jaoks paremaks. Kui meie ühiskonnas on niigi palju üleolekut vaesuses virelevate vastu, siis ajakirjanduse moraalne ülesanne on kanda hoolt selle eest, et stereotüüpset mõtteviisi meelega ei produtseeritaks. Kuid selle konkreetse artikli puhul läks hoopis vastupidi.
Kui statistika näitab**, et vähemalt 20% Eesti elanikkonnast ning 40% üksikemadest elab vaesuses, siis lihtsalt ei saa viiendikule Eesti ühiskonnast päevast päeva külge kleepida silte "loll", "saamatu" ja "sotsiaalne hälvik". Vahet pole, kas sihilikult või kogemata.
* Siin väikese vahemärkusena veel see, et Eestis elades olen minagi hakanud saama mobiilile sõnumeid kiirlaenufirmalt, kes mulle laenu abil toredat jõulukinki tahab pakkuda Teades, et jõulude ajal on kõige tähtsam kingitused (nagu üks reklaam mind veenda üritab), aga arvestades, raha mul nende ostmiseks ei ole, siis on põhjus laenu võtmiseks lausa moraalselt põhjandatud, eksole.
** Mõned artiklid vaesuse definitsioonist ja hetkeseisust statistikas:
Vaesuse mustrid tänases Eestis (kahjuks küll vaid 2007. a andmete põhjal)
Viiendik Eesti elanikest elab vaesuses
Uuring: ligi 40% üksikvanematest elab vaesuses
Comments