Veel närvi nõrkusest
Elust enesest. Kui ma kõikide muude igapäevaste asjadega saan venekeelses keskkonnas suurepäraselt hakkama, siis peab ütlema, et hambaarst ja juuksur olid minu jaoks barjääriks, kelle teenused eelistasin võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Mõlemad ihuarstid ikkagi. Hambaarstiga sai asi kenasti ühele poole, sest ma leidsin eestlasest arsti. Veel nii toredasti läks, et mul polnudki hambas ühtegi auku, sain poole tunniga hambakivist lahti, konsultatsiooni ning maksin kogu selle lõbu eest miskid müstilised 200 krooni. Nii soodsat asjade käiku poleks ma osanud unes ka näha.
Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt. Niisiis - kuhu minna? Üleeile katsetasin ühe teele ette jääva suvalise salongiga, kuid siseuksele lähenedes lõi ninna nii kahtlane juuksevärvilehk, et mu süda hakkas halba aimama. Kui ma siis ikkagi salongiukse avasin ja arglikult sisse piilusin, nägin kahte vanamutti, kes teiste muttide päid töötlesid. Pobisesin "zdrazdvuijte", tõmbasin sama kiiresti ukse kinni tagasi ja kadusin sealt. Ei, ma peaks püstihull olema, kui sellisesse kohta oma ihu ohvrianniks viiksin.
Eile otsustasin aga teise suvalisse kohta uuele katsele minna. Salongis vaatasid vastu üks päkapikk ja kari jäneseid. Ilmselt mingi kohalik vahva tava jõule säravamaks muuta :) Veendes ennast, et päkapikud ja jänesed on reeglina ikka sõbralikud olevused, julgesin küsida, palju juukselõikus maksab ja kas neil vaba aega juhtub olema. Kuna ma vene keeles sõna juukselõikus ei teadnud, siis tuli kehakeelt kasutada, kuid saime hakkama. Selgus, et lõikus maksab 100 krooni. Täpsustasin veel, et kas sinna kuulub juuksepesu ka. Jaja. Jäin siis rõõmsalt (peaaegu) ootama, kuni üks jänkukõrvadega juuksuripreili vabanes. Lõpuks tema toolis, üritasin küll katsetada, kas eesti keelest midagi kasu oleks, kuid kindla väite peale, et ainult vene keeles, seletasin asja ära. Ega seal midagi keerulist olnudki: 5 cm siit ja veidi vähem sealt ning et tulemus jääks ühtlane ja terve. Juuksur paistis oma tööd tundvat ja muretsemiseks polnud põhjust. Poole tunniga olid mul juuksed pestud, kammitud, lõigatud ja kuivatatud. Kui me juuksuriga kassasse maksma suundusime, siis löödi arveks 140. Kuna ma pole sellistes situatsioonides kõige kõvem võitleja (eks ma vähehaaval õpin), siis ma ei tea, kas ma oleks vastu vaielnud ka siis, kui ma oleks kaardiga suvalise summa maksta saanud. Kaarimakse võimalust polnud* ja minul oli rahakotis kõigest 125 krooni. Ei jäänudki muud üle, kui öelda, et kuna mulle väideti eelnevalt, et hinnaks on 100 krooni, siis mul piisavat raha lihtsalt pole. Selle peale ütles juuksur kiiresti, et olgu, andke siis 100 krooni, kui nii sai kokku lepitud. Maksin ära, aga meel jäi ikkagi mõruks. Oli seal nüüd keelebarjäär vahel või otsustas juuksuripreili mind lihtsalt ära kasutada? Miks? Sest ma olen eestlane ja mul on rohkem raha? Sest ma olen uus klient ja nagunii ma ei tea, kuidas asjad siin salongis käivad? Sest vene keelt halvasti oskav eestlane Narvas tähendab inimest väljaspoolt ja sellistelt tulebki seitse nahka koorida? Tegelikult vahet pole, miks ja kuidas, lihtsalt ebameeldiv oli ja arvatavasti järgmine kord katsetan mõnes teises kohas. Olen tõesti õrnakeseks muutunud seal heaoluühiskonnas. Kui ma Eestis hakkama ei saa, mis see Venemaal juhtuma hakkab? ;)
* Sellega seoses tuleb meelde mõne kuu tagune situatsioon, kus Nordea panga klienditeenindaja püüdis mulle väita, et ega Eestis sularahaga arveldamise järele vajadust põhimõtteliselt ju polegi. Miks mulle see väide küll kohe ebausutav tundus?
Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt. Niisiis - kuhu minna? Üleeile katsetasin ühe teele ette jääva suvalise salongiga, kuid siseuksele lähenedes lõi ninna nii kahtlane juuksevärvilehk, et mu süda hakkas halba aimama. Kui ma siis ikkagi salongiukse avasin ja arglikult sisse piilusin, nägin kahte vanamutti, kes teiste muttide päid töötlesid. Pobisesin "zdrazdvuijte", tõmbasin sama kiiresti ukse kinni tagasi ja kadusin sealt. Ei, ma peaks püstihull olema, kui sellisesse kohta oma ihu ohvrianniks viiksin.
Eile otsustasin aga teise suvalisse kohta uuele katsele minna. Salongis vaatasid vastu üks päkapikk ja kari jäneseid. Ilmselt mingi kohalik vahva tava jõule säravamaks muuta :) Veendes ennast, et päkapikud ja jänesed on reeglina ikka sõbralikud olevused, julgesin küsida, palju juukselõikus maksab ja kas neil vaba aega juhtub olema. Kuna ma vene keeles sõna juukselõikus ei teadnud, siis tuli kehakeelt kasutada, kuid saime hakkama. Selgus, et lõikus maksab 100 krooni. Täpsustasin veel, et kas sinna kuulub juuksepesu ka. Jaja. Jäin siis rõõmsalt (peaaegu) ootama, kuni üks jänkukõrvadega juuksuripreili vabanes. Lõpuks tema toolis, üritasin küll katsetada, kas eesti keelest midagi kasu oleks, kuid kindla väite peale, et ainult vene keeles, seletasin asja ära. Ega seal midagi keerulist olnudki: 5 cm siit ja veidi vähem sealt ning et tulemus jääks ühtlane ja terve. Juuksur paistis oma tööd tundvat ja muretsemiseks polnud põhjust. Poole tunniga olid mul juuksed pestud, kammitud, lõigatud ja kuivatatud. Kui me juuksuriga kassasse maksma suundusime, siis löödi arveks 140. Kuna ma pole sellistes situatsioonides kõige kõvem võitleja (eks ma vähehaaval õpin), siis ma ei tea, kas ma oleks vastu vaielnud ka siis, kui ma oleks kaardiga suvalise summa maksta saanud. Kaarimakse võimalust polnud* ja minul oli rahakotis kõigest 125 krooni. Ei jäänudki muud üle, kui öelda, et kuna mulle väideti eelnevalt, et hinnaks on 100 krooni, siis mul piisavat raha lihtsalt pole. Selle peale ütles juuksur kiiresti, et olgu, andke siis 100 krooni, kui nii sai kokku lepitud. Maksin ära, aga meel jäi ikkagi mõruks. Oli seal nüüd keelebarjäär vahel või otsustas juuksuripreili mind lihtsalt ära kasutada? Miks? Sest ma olen eestlane ja mul on rohkem raha? Sest ma olen uus klient ja nagunii ma ei tea, kuidas asjad siin salongis käivad? Sest vene keelt halvasti oskav eestlane Narvas tähendab inimest väljaspoolt ja sellistelt tulebki seitse nahka koorida? Tegelikult vahet pole, miks ja kuidas, lihtsalt ebameeldiv oli ja arvatavasti järgmine kord katsetan mõnes teises kohas. Olen tõesti õrnakeseks muutunud seal heaoluühiskonnas. Kui ma Eestis hakkama ei saa, mis see Venemaal juhtuma hakkab? ;)
* Sellega seoses tuleb meelde mõne kuu tagune situatsioon, kus Nordea panga klienditeenindaja püüdis mulle väita, et ega Eestis sularahaga arveldamise järele vajadust põhimõtteliselt ju polegi. Miks mulle see väide küll kohe ebausutav tundus?
Comments