Siis, kui on kiire

Alates kolmapäevat on minu elu kulgenud tempos, mida Narvaga isegi seostada ei osanud. Midagi sellist, nagu kihutaksid täiskiirusel läbi suurlinna ja mööda vilksataksid tuhanded inimesed, kirev isiksuste galerii. Igaühele ütled tere, vahetad paar sõna, aga kohe kaob kõik unustusse, sest juba tuleb uus tegelane ja uued emotsioonid. Ja kui sa siis õhtul koju jõuad, jaksad end vaevalt voodisse vedada ning soovida, et tuleks ometi see peatumise hetk, et mõelda, kellega ma siis ometigi kohtusin. Aga praegu on võimalik vaid edasi kihutada.

Päriselus muidugi asjad NII dramaatilised pole, kuid veidi sinnapoole. Olen neil päevil kohtunud niivõrd paljude inimestega, pidanud niivõrd palju venekeelseid vestlusi ning uusi tuleb peale. Nüüd, kui minu välitöö lõpuni on kõigest 3,5 kuud ning vähemalt kuu sellest pean ma veetma väljaspool Narvat, on iga päev oluline. Iga päev tuleb maksimaalselt ära kasutada, igast kohtumisest kinni haarata.

Seejuures oleks ka vaja aega, et oma muljetel peegelduda ja settida lasta. Kirjutada. Ja seda ei jõua ei füüsiliselt ega vaimselt, kui päevad kulgevad kohtumisest kohtumisesse. Uurimispäevikusse saavad heal juhul vaid märksõnad, lootuses, et peagi tuleb hetk maha istuda ja oma muljed ja mõtted läbi mõelda. Äkki see ongi märk sellest, et nüüd toimub tõeline etnograafiline välitöö?

Viimaks on ka igasugu ideid hakanud vilksatama. Mida ja kuidas veel võiks uurida. Kuidas üks asi võiks viia teiseni ja see omakorda kolmandani. On tohutult ärev ja huvitav aeg. Ärevustunne on aga pooleks kahjutundega, et pole aega oma ideid läbi mõelda ning nii lendavad ka paljud ideesähvatused unustuste prügikasti.