Hambad, türgi kohv ja tööränne
Ärkasin hirmuhigis teadmise peale, et minu suus olid kõik hambad vähehaaval liikuma hakanud ja siis hakkasid nad tükk tüki haaval kiiresti välja kukkuma, nii et suhu jäi haigutama vaid hambatüngade rida. Kusjuures ma olin kogu aeg paaniliselt teel hambaarstile, kuid kogu kõdunemise protsess käis mu suus nii kiiresti, et midagi ei andnud peatada. Pealegi esimene hambaarst, kuhu ma kohale jõudsin teatas, et ta ei saa mind kiire ajagraafiku tõttu vastu võtta. Kui ma viimaks võpatades silmad avasin ja keele üle endiselt ilusasti suus paigal olevate hammaste libistasin, oli kergendus suur. Ei, ÜÜRATU.
Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajutine energia madalseis, aga täna särab päike ja ma olen otsustanud, et täna on päev, kus ma ühegi intervjuu lindistamisega ei tegele, vaid kõigepealt käin metsas, naudin kaunist ilma, ja siis hakkan kolimise ettevalmistustega tegelema. Pole jäänud enam kahte päevagi, et kolimisega ühele poole saada.
Ainsad hiljutised negatiivsed emotsioonid, mis meenuvad, seostuvad türgi kohvi ja mõnede Narva eestlastega. Kas teie olete kunagi joonud türgi kohvi, mida serveeritakse suhkru ja piimaga, küsimata, kas klient seda soovib? Mina olen oma elus paar korda türgi kohvi joonud (seejuures Türgis) ja minu mäletamist mööda on tegemist tummise magustamata ja valgendamata kohviga. Kohalik kebabirestoran Narvas aga toimetas mulle lauda tillukese tassikese piimakohvi. Ebameeldiv küll, kuid anname andeks, eriti arvestades, et nende kanakebab pita leivaga oli ikkagi üle ootuste maitsev, ja teinekord võib ebameeldivustest pääsemiseks piisata, kui mainida: bez malako, bez sahara.
Teine ebameeldivus, oluliselt suurem, aga kujutab kõiki inimesi, kes on otsustanud mingi kohaga omal vabal valikul seotud olla ise seda kohta kogu südamest vihates. Tavaliselt mõtlen selle teemaga seoses eestlastele Soomes, kes mingil põhjusel kogu aeg Soomet ja soomlasi kiruvad ja halvustavad, aga samas ikkagi otsust vastu ei võta, et selle jälestusväärse maaga lõpparvet teha. Tegelikult polegi vahet, kas eestlased Soomes, soomlased Eestis või keegi teine kuskil - mõte on selles, et inimene, ole seal, kus sul on kõige parem. Ja kui sa ei tea, kus sul on kõige parem, siis tööta selle nimel, et see välja selgitada ning tee reaalseid samme, et oma olukorda muuta.
Eile kohtusin Narvas ühe inimesega, eestlasega, kes on pärit hoopis ühest teisest Eesti linnast, kuid käib juba neli aastat Narvas tööl. Samamoodi, nagu paljud eestlased üle lahe. Esmaspäevast reedeni on tööpostil, kuid niipea kui viimane töötund reedel kukub, hüppab bussile ja põgeneb siit tulistvalu. KOJU. Sinna, kus on HEA. Narva aga on tema sõnul üks õudne koht maamunal, mädapaise, mõttetu linn, kus pole mitte midagi teha ja mitte kellegagi suhelda. Sest eestlasi siin sisuliselt et pole ja vene keelt ta põhimõtteliselt vihkab. Mul tuli korduvalt ja arvukate näidete varal talle selgitada, kuidas mina siin oma doktoriuurimust tehes hulluks pole läinud või igavusest ära koolenud. Ma püüdsin viisakaks jääda, kogu hala ära kuulata ja naljaks pöörata jagades soovitusi, et ju on aeg töökohta vahetada ning mõnda inimsõbralikumasse Eesti linna ümber asuda. Tegelikult on aga ühtaegu kurb ja piinlik. Ma ei saa vabas Eesti riigis aru sellest, miks inimene otsustab end vaid töö nimel ühe vihatud paigaga siduda ning siis leiab, et tal õigus vinguda. Õigus selle linna ja seda linna armastavate inimeste ees ning eelkõige iseenda elu ees. Me elame ajal, kus pole kohustuslikke töölesuunamisi, eluasemedefitsiiti ega sunnismaisust, mis inimese suvalise paiga külge aheldavad. On igaühe suht vaba valik, kus ja kuidas elada. Kui osade inimeste vaba valiku suurusele tuleb teha teatud mööndusi, siis noorte ja perekonnata inimeste jaoks küll mitte. Neile iseäranis mitte.
Neid pisikesi tõrvaplekk kõrvale jättes on elu täitsa ilus. Eile tähistas Narva Kolledž Tatjanapäeva, mis on traditsiooniline Vene üliõpilaste püha. Pikemalt saab lugeda siit. Võtsin ka ise osa läbi linna kulgenud ja linna peatänavail mõneks ajaks autod peatanud tõrvikrongkäigust, hiljem linnuses aset leidnud esmakursuslaste ristimisest ning kolledži baaris Studiosus järgnenud peost. Endiselt meeldib mulle, et kolledži direktriss Katri Raik on tegus ja silmapaistav naine, kes leiab, et tema missioon on peale tseremoniaalset osa kasvõi korraks läbi hüpata üliõpilaste peolt. Nagu me ühe tuttavaga arutasime - Tartu Ülikooli rektorilt sa seda ei ootakski, võibolla mõjuks see isegi kummaliselt, kuid Narvas on see loomulik osa siinsest elust, ilma milleta ei kujutaks osasid asju ettegi. Sest Katri on selline ja on sellise märgi seadnud.
Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajutine energia madalseis, aga täna särab päike ja ma olen otsustanud, et täna on päev, kus ma ühegi intervjuu lindistamisega ei tegele, vaid kõigepealt käin metsas, naudin kaunist ilma, ja siis hakkan kolimise ettevalmistustega tegelema. Pole jäänud enam kahte päevagi, et kolimisega ühele poole saada.
Ainsad hiljutised negatiivsed emotsioonid, mis meenuvad, seostuvad türgi kohvi ja mõnede Narva eestlastega. Kas teie olete kunagi joonud türgi kohvi, mida serveeritakse suhkru ja piimaga, küsimata, kas klient seda soovib? Mina olen oma elus paar korda türgi kohvi joonud (seejuures Türgis) ja minu mäletamist mööda on tegemist tummise magustamata ja valgendamata kohviga. Kohalik kebabirestoran Narvas aga toimetas mulle lauda tillukese tassikese piimakohvi. Ebameeldiv küll, kuid anname andeks, eriti arvestades, et nende kanakebab pita leivaga oli ikkagi üle ootuste maitsev, ja teinekord võib ebameeldivustest pääsemiseks piisata, kui mainida: bez malako, bez sahara.
Teine ebameeldivus, oluliselt suurem, aga kujutab kõiki inimesi, kes on otsustanud mingi kohaga omal vabal valikul seotud olla ise seda kohta kogu südamest vihates. Tavaliselt mõtlen selle teemaga seoses eestlastele Soomes, kes mingil põhjusel kogu aeg Soomet ja soomlasi kiruvad ja halvustavad, aga samas ikkagi otsust vastu ei võta, et selle jälestusväärse maaga lõpparvet teha. Tegelikult polegi vahet, kas eestlased Soomes, soomlased Eestis või keegi teine kuskil - mõte on selles, et inimene, ole seal, kus sul on kõige parem. Ja kui sa ei tea, kus sul on kõige parem, siis tööta selle nimel, et see välja selgitada ning tee reaalseid samme, et oma olukorda muuta.
Eile kohtusin Narvas ühe inimesega, eestlasega, kes on pärit hoopis ühest teisest Eesti linnast, kuid käib juba neli aastat Narvas tööl. Samamoodi, nagu paljud eestlased üle lahe. Esmaspäevast reedeni on tööpostil, kuid niipea kui viimane töötund reedel kukub, hüppab bussile ja põgeneb siit tulistvalu. KOJU. Sinna, kus on HEA. Narva aga on tema sõnul üks õudne koht maamunal, mädapaise, mõttetu linn, kus pole mitte midagi teha ja mitte kellegagi suhelda. Sest eestlasi siin sisuliselt et pole ja vene keelt ta põhimõtteliselt vihkab. Mul tuli korduvalt ja arvukate näidete varal talle selgitada, kuidas mina siin oma doktoriuurimust tehes hulluks pole läinud või igavusest ära koolenud. Ma püüdsin viisakaks jääda, kogu hala ära kuulata ja naljaks pöörata jagades soovitusi, et ju on aeg töökohta vahetada ning mõnda inimsõbralikumasse Eesti linna ümber asuda. Tegelikult on aga ühtaegu kurb ja piinlik. Ma ei saa vabas Eesti riigis aru sellest, miks inimene otsustab end vaid töö nimel ühe vihatud paigaga siduda ning siis leiab, et tal õigus vinguda. Õigus selle linna ja seda linna armastavate inimeste ees ning eelkõige iseenda elu ees. Me elame ajal, kus pole kohustuslikke töölesuunamisi, eluasemedefitsiiti ega sunnismaisust, mis inimese suvalise paiga külge aheldavad. On igaühe suht vaba valik, kus ja kuidas elada. Kui osade inimeste vaba valiku suurusele tuleb teha teatud mööndusi, siis noorte ja perekonnata inimeste jaoks küll mitte. Neile iseäranis mitte.
Neid pisikesi tõrvaplekk kõrvale jättes on elu täitsa ilus. Eile tähistas Narva Kolledž Tatjanapäeva, mis on traditsiooniline Vene üliõpilaste püha. Pikemalt saab lugeda siit. Võtsin ka ise osa läbi linna kulgenud ja linna peatänavail mõneks ajaks autod peatanud tõrvikrongkäigust, hiljem linnuses aset leidnud esmakursuslaste ristimisest ning kolledži baaris Studiosus järgnenud peost. Endiselt meeldib mulle, et kolledži direktriss Katri Raik on tegus ja silmapaistav naine, kes leiab, et tema missioon on peale tseremoniaalset osa kasvõi korraks läbi hüpata üliõpilaste peolt. Nagu me ühe tuttavaga arutasime - Tartu Ülikooli rektorilt sa seda ei ootakski, võibolla mõjuks see isegi kummaliselt, kuid Narvas on see loomulik osa siinsest elust, ilma milleta ei kujutaks osasid asju ettegi. Sest Katri on selline ja on sellise märgi seadnud.
Comments