Eksperimendi jätk
Teisipäeval proovipäeval käinud, kirjutas Evelin kolmapäeval töölepingule alla ja käib nüüd usinalt tööl. Töö on täiskohaga, esmaspäevast reedeni, hommikult kl 6.00 kuni 13.30. Kes ei tea, siis Soomes on täistööaeg 7,5 tundi. Harjudes ja hea tahtmise korral võib tulevikus teha samas ettevõttes või ka mõnes muus kohas veidi lisatööd - õhtuti ja/või nädalavahetustel. Kolmapäeval saime ka verokortti ehk personaalse maksukaardi vormistatud. Nüüd on jäänud ainult KELA-kortti taotlemise kadalipust läbi käia. Ehk kunagi järgmisel nädalal on selleks rohkem jaksu. Kokkuvõtvalt läks Evelinil töö saamisega aega täpselt kaks nädalalt, mis on minu meelest väga hea tulemus.
Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse ei huvita sotsiaalsete suhete loomine - ükskõik, kas soomlaste, eestlaste või teiste välismaalastega. Ei usu, et siin olemise ja elamise eesmärk saab olla ainult teenitud raha tasku panna ja nii tihti kui võimalik kodumaale lennata, et siis seal oma suhtlemis- ja kuulumisvajadust rahuldada. Ka ei usu ma, et internet on piisav aseaine. Ja muidugi on võtmeküsimuseks soome keele omandamine. Kui eesmärgiks on tulevikus teha Soomes tööd, mis oleks veidigi loovam ja valjakutseid esitavam kui koristamine, siis tuleb panustada eelkõige keelele ja suhtlemisele. Vaevalt, et kahest keelekursusest nädalas piisab selleks, et keel suhu saada. On vaja olla leidlik ja avatud iseseisvale õppimisele. Küsimus on jällegi sisemise motivatsiooni ülalhoidmises ja järjekindluses. Muud ma soovitada ei oska.
Tagantjärele targana ütlen meie ekperimendi põhjal, et kaks kõige olulisemat asja, mis kogu masinavärgi Soomes liikuma panevad, on üürileping ning henkilötunnus. Viimase saab hõlpsalt, kui esimene on olemas. Tihti on häda aga paradoksis, et esimest ei saa ilma teiseta, eriti, kui üürida kinnisvarabüroode kaudu. Nii et alustama peab kindlasti esimesest. Kui õnnestub alla kirjutada üürileping, mille jaksad tingimuste osas ja rahaliselt läbi hammustada, siis on pool teed juba käidud.
Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse ei huvita sotsiaalsete suhete loomine - ükskõik, kas soomlaste, eestlaste või teiste välismaalastega. Ei usu, et siin olemise ja elamise eesmärk saab olla ainult teenitud raha tasku panna ja nii tihti kui võimalik kodumaale lennata, et siis seal oma suhtlemis- ja kuulumisvajadust rahuldada. Ka ei usu ma, et internet on piisav aseaine. Ja muidugi on võtmeküsimuseks soome keele omandamine. Kui eesmärgiks on tulevikus teha Soomes tööd, mis oleks veidigi loovam ja valjakutseid esitavam kui koristamine, siis tuleb panustada eelkõige keelele ja suhtlemisele. Vaevalt, et kahest keelekursusest nädalas piisab selleks, et keel suhu saada. On vaja olla leidlik ja avatud iseseisvale õppimisele. Küsimus on jällegi sisemise motivatsiooni ülalhoidmises ja järjekindluses. Muud ma soovitada ei oska.
Tagantjärele targana ütlen meie ekperimendi põhjal, et kaks kõige olulisemat asja, mis kogu masinavärgi Soomes liikuma panevad, on üürileping ning henkilötunnus. Viimase saab hõlpsalt, kui esimene on olemas. Tihti on häda aga paradoksis, et esimest ei saa ilma teiseta, eriti, kui üürida kinnisvarabüroode kaudu. Nii et alustama peab kindlasti esimesest. Kui õnnestub alla kirjutada üürileping, mille jaksad tingimuste osas ja rahaliselt läbi hammustada, siis on pool teed juba käidud.
Comments