Ülikoolis juhtub asju
Alljärgnev tekst sai sisuliselt eile sügavas nördimuses valmis kirjutatud ja tegelikult on tänaseks kogu mure juba lahendatud - hehe, kirjutan ju tööarvutist! -, aga las ta siis saab ka teile nähtavaks...
Nii... 8 aastat otsapidi selles ülikoolisüsteemis oldud, aga ikka juhtub midagi, mis paneb mind üllatama. Niisiis algusest. Tulin mina 3. jaanuaril rõõmsalt ülikooli oma töötuppa, et tööle asuda, ja avastasin, et arvuti näitab mulle sisselogimisel keskmist näppu (user account disabled). Peas tekkis loogiline ühendus varasema teadmisega, et see tööruum pidi esialgselt minu käsutuses olema 2011. aasta lõpuni. AGA detsembris olin kõrgema asjassepuutuva inimesega rääkinud, et ma saan tööruumi kasutada kuni 23. jaanuarini ehk emaduspuhkuse alguseni. Nii... ju siis tekkis info liikumisel ikkagi lühiühendus ja arvutikeskus ei saanud volitusi kasutuslitsentse pikendada. Seadsin oma peas asjad järjekorda ning asusin (veel) rõõmsalt asjassepuutuvate isikute uksetaguseid trampima. Varsti aga hakkasid suunurgad allapoole vajuma, sest kiiresti selgus, et nii siin kui seal on inimesed kuni 9. jaanuarini puhkusel, mis pidi tähendama, et enne seda neetud kuupäeva ei liigu miskit. Ahnii... Et siis terve nädal pole sisuliselt võimalik tööd teha? (Eeldusel, et kõik mu kirjatööd on tööarvutis ja mälupulgal ega koduarvutis parasjagu koopiaid pole). Egas midagi, saatsin asjassepuutuvatele inimestele emailid ja ootasin kuni esmaspäeva ehk 9. jaanuarini.
Vahepeal tegin natuke tööd kas kodus või siis tööruumis, niipalju kui seda läpakaga teha sai. Kui teisipäeva ehk 10. jaanuari pärastlõunaks ikka veel arvutisse sisse logida ei saanud, siis muutusin kannatamatuks ja läksin osakonda vaatama, kas saab mõnel inimesel nööbist kinni haarata. Kõige õigem inimene polnud jälle kohal, aga see-eest leidsin ühe sõbraliku meeshinge, kellega ma varem kokku polnud puutunud. Too kuulas mind osavõtlikult ja pani tähele ka minu lõppjärgus rasedust, mida aga ise siiski oma tagasihoidlikkuses teemaks ei võtnud. Siis aga ütlesin ma kogemata võtmelause. Nimelt mainisin muuseas, et lähen 2 nädala pärast emaduspuhkusele. Oh sa jutt! Selgus, et kohe-kohe sünnitama hakkava naisega ei naljatata - osavõtlikkus ja sõbralikkus muutusid ülevoolavaks ning võeti operatiivsed kõned, mis lubasid juurdepääsu tööressurssidele taastada hiljemalt homme hommikuks. Tuleb tõdeda, et ma sain vaieldamatult 8 aasta parima ülikoolisisese teeninduse osaliseks. Endal oli tükk tegemist, et mitte kõva häälega itsitama hakata. Piinlik oli natuke ka, sest ma tõesti ei eelda mitte kuskilt otsast, et rasedus peaks andma inimesele erilised privileegid. Mulle meeldiks, kui kõiki inimesi ja kogu aeg teenindataks kiiresti ja hästi ning ülikoolisiseselt oleks eelkõige hea ja mõistlik, et olemas oleks tugistruktuurid, mis töötaksid operatiivselt aastaringselt. No hea küll, mööndusega siis konkreetsed riigipühad. Minu arvates ei ole väga praktiline, et mingite struktuuride personal saadetakse täies ulatuses üle kahe nädala vältavale jõulupuhkusele ning pole olemas mitte mingit moodust, kuidas kriisiolukorras tuld kustutada. Sellegipoolest - aitäh, Matti!
Nii... 8 aastat otsapidi selles ülikoolisüsteemis oldud, aga ikka juhtub midagi, mis paneb mind üllatama. Niisiis algusest. Tulin mina 3. jaanuaril rõõmsalt ülikooli oma töötuppa, et tööle asuda, ja avastasin, et arvuti näitab mulle sisselogimisel keskmist näppu (user account disabled). Peas tekkis loogiline ühendus varasema teadmisega, et see tööruum pidi esialgselt minu käsutuses olema 2011. aasta lõpuni. AGA detsembris olin kõrgema asjassepuutuva inimesega rääkinud, et ma saan tööruumi kasutada kuni 23. jaanuarini ehk emaduspuhkuse alguseni. Nii... ju siis tekkis info liikumisel ikkagi lühiühendus ja arvutikeskus ei saanud volitusi kasutuslitsentse pikendada. Seadsin oma peas asjad järjekorda ning asusin (veel) rõõmsalt asjassepuutuvate isikute uksetaguseid trampima. Varsti aga hakkasid suunurgad allapoole vajuma, sest kiiresti selgus, et nii siin kui seal on inimesed kuni 9. jaanuarini puhkusel, mis pidi tähendama, et enne seda neetud kuupäeva ei liigu miskit. Ahnii... Et siis terve nädal pole sisuliselt võimalik tööd teha? (Eeldusel, et kõik mu kirjatööd on tööarvutis ja mälupulgal ega koduarvutis parasjagu koopiaid pole). Egas midagi, saatsin asjassepuutuvatele inimestele emailid ja ootasin kuni esmaspäeva ehk 9. jaanuarini.
Vahepeal tegin natuke tööd kas kodus või siis tööruumis, niipalju kui seda läpakaga teha sai. Kui teisipäeva ehk 10. jaanuari pärastlõunaks ikka veel arvutisse sisse logida ei saanud, siis muutusin kannatamatuks ja läksin osakonda vaatama, kas saab mõnel inimesel nööbist kinni haarata. Kõige õigem inimene polnud jälle kohal, aga see-eest leidsin ühe sõbraliku meeshinge, kellega ma varem kokku polnud puutunud. Too kuulas mind osavõtlikult ja pani tähele ka minu lõppjärgus rasedust, mida aga ise siiski oma tagasihoidlikkuses teemaks ei võtnud. Siis aga ütlesin ma kogemata võtmelause. Nimelt mainisin muuseas, et lähen 2 nädala pärast emaduspuhkusele. Oh sa jutt! Selgus, et kohe-kohe sünnitama hakkava naisega ei naljatata - osavõtlikkus ja sõbralikkus muutusid ülevoolavaks ning võeti operatiivsed kõned, mis lubasid juurdepääsu tööressurssidele taastada hiljemalt homme hommikuks. Tuleb tõdeda, et ma sain vaieldamatult 8 aasta parima ülikoolisisese teeninduse osaliseks. Endal oli tükk tegemist, et mitte kõva häälega itsitama hakata. Piinlik oli natuke ka, sest ma tõesti ei eelda mitte kuskilt otsast, et rasedus peaks andma inimesele erilised privileegid. Mulle meeldiks, kui kõiki inimesi ja kogu aeg teenindataks kiiresti ja hästi ning ülikoolisiseselt oleks eelkõige hea ja mõistlik, et olemas oleks tugistruktuurid, mis töötaksid operatiivselt aastaringselt. No hea küll, mööndusega siis konkreetsed riigipühad. Minu arvates ei ole väga praktiline, et mingite struktuuride personal saadetakse täies ulatuses üle kahe nädala vältavale jõulupuhkusele ning pole olemas mitte mingit moodust, kuidas kriisiolukorras tuld kustutada. Sellegipoolest - aitäh, Matti!
Comments