Päevakajalistel teemadel
Alanud on viimane töönädal. (Jätame ära retoorilise küsimuse, "Kas tõesti juba?") St ma ei kavatse veel aju päris lukku panna, eks kodus saab ka üht-teist ette võtta, aga tööruum tuleb vabastada ning KELA silmis olen ma nädala pärast dekreedis. Nii et siiski, siiski.
Beebirindel on praegu päevakorral sünnituseks ettevalmistus, mis konkreetselt tähendab, et käisime eelmisel nädalal väiksel tutvumisloengul ja -ringkäigul Tampere sünnitushaiglas. Nüüd teame vähemasti, kust uksest siseneda, ja Javi süda on rahul, et tal on mingi ettekujutus parkimisest ja võimalus parkimiskulusid minimeerida. Lisaks algas Hervanta nõuandlas pere- ja sünnituskoolitus, mis toimub neljal korral. Isiklikult loen vähehaaval Ülle Liivamägi "Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde" ja Anna Wahlgreni "Kooskasvamine" (aitäh Merilinile soovituste eest!) ja tundub, et esialgu neist piisab minu infonälja rahuldamiseks täiesti. Need asjad sobivad minu oma mõtetega. Nii ongi.
Asisema poole pealt on viimaste päevade põhiteemaks mõttemängud meie magamistoaga ehk kuidas see lapsevoodi ja mingi riiete hoiustamiseks vajaliku mööblieseme lisandumisel nii ümber seada, et seal endiselt enam-vähem normaalne liikuda oleks ja tuba koliladu ei meenutaks. Ühtlasi on töö all mähkimisaluse ja kummuti/riidekapi ost. Algul mõtlesime, et ostame kummuti, mille peale (või teise variandina lapsevoodi peale) läheb ajutiselt ka mähkimisalus. Aga ma arvan, et pikemas perspektiivis on mõttekam ikka riidekapp, mille jaoks on meil magamistoas max 1-meetrine vaba nurk. Ja mähkimisalust soovitatakse pigem kohta, kus veekraan on lähedal. Nojah, riidekapp - mis seal siis ikka, eks? Peale nelja mööblikaupluse külastamist on aga selgunud, et Tampere mööblipoed ei tegele vist põhimõtteliselt lastemööbliga. Nüüd ma siis viimaks tean, et see, mis Soomes müüb, on suur ja eksklusiivne diivan. Mille ette saab seada vaat et sama suure, megakalli ja vägeva kõrgtehnoloogilise teleri. Niisiis, valdava osa mööblipoodide rendipindadest võtavad enda alla raudselt diivanid. Teisel kohal domineerivad söögilaudade ja -toolide komplektid. Millest ma väga aru ei saa, sest toidukultuur pole siin just kõige arenenum. Aga nii on.
Täna on meil päevakavas veel 4 mööblikaupluse külastamine, aga ma aiman juba ette, et tulemus pole parem. Tegelikult ei otsi me niivõrd isegi mitte spetsiaalset lastekappi, vaid kitsast kõrget kappi, mille ühel pool oleks riiulid ja teisel pool vähemalt üks riidepuutoru, ja mis mahuks meie 1-meetrisesse pilusse. Tõe huvides peab mainuma, et eile küll üht väga praktilist ja head asja nägime, aga selle hinnasildil oli miski 650 eurot, mis tundus sellise tavalise asjakese eest "veidi" liig. Järele jääb siis kapi ostmine kuskilt netipoest meetodil "siga kotis". Samas küsimus jääb: miks arvavad mööblimüüjad, et lastemööbliks sobib valdavalt see, mida saab näha IKEA ülimalt kitsa valiku hulgas, või siis polegi vaja oma silmaga näha, mida sa ostad?!?
Väikese tagantjärele remargina võiks mainida, et jõuludeaegne kuum teema oli tulevase beebi nimi. Eks meil mõned lemmikvariandid on, nii poisile kui tüdrukule, aga praeguseks on see teema natuke maha jahtunud. Otsustame siis, kui sünnib. Vahepeal aga tuletame meelde Javi 5-aastase vennatütre Natalia nõuet: kui tüdruk, siis olgu Rapunzel, ja kui poiss, siis Maximus (Rapunzeli hobune). Natalia vend, 2,7-aastane Pablo aga korrutas: Cars, Cars, Cars. Lihtne, eks?
Beebirindel on praegu päevakorral sünnituseks ettevalmistus, mis konkreetselt tähendab, et käisime eelmisel nädalal väiksel tutvumisloengul ja -ringkäigul Tampere sünnitushaiglas. Nüüd teame vähemasti, kust uksest siseneda, ja Javi süda on rahul, et tal on mingi ettekujutus parkimisest ja võimalus parkimiskulusid minimeerida. Lisaks algas Hervanta nõuandlas pere- ja sünnituskoolitus, mis toimub neljal korral. Isiklikult loen vähehaaval Ülle Liivamägi "Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde" ja Anna Wahlgreni "Kooskasvamine" (aitäh Merilinile soovituste eest!) ja tundub, et esialgu neist piisab minu infonälja rahuldamiseks täiesti. Need asjad sobivad minu oma mõtetega. Nii ongi.
Asisema poole pealt on viimaste päevade põhiteemaks mõttemängud meie magamistoaga ehk kuidas see lapsevoodi ja mingi riiete hoiustamiseks vajaliku mööblieseme lisandumisel nii ümber seada, et seal endiselt enam-vähem normaalne liikuda oleks ja tuba koliladu ei meenutaks. Ühtlasi on töö all mähkimisaluse ja kummuti/riidekapi ost. Algul mõtlesime, et ostame kummuti, mille peale (või teise variandina lapsevoodi peale) läheb ajutiselt ka mähkimisalus. Aga ma arvan, et pikemas perspektiivis on mõttekam ikka riidekapp, mille jaoks on meil magamistoas max 1-meetrine vaba nurk. Ja mähkimisalust soovitatakse pigem kohta, kus veekraan on lähedal. Nojah, riidekapp - mis seal siis ikka, eks? Peale nelja mööblikaupluse külastamist on aga selgunud, et Tampere mööblipoed ei tegele vist põhimõtteliselt lastemööbliga. Nüüd ma siis viimaks tean, et see, mis Soomes müüb, on suur ja eksklusiivne diivan. Mille ette saab seada vaat et sama suure, megakalli ja vägeva kõrgtehnoloogilise teleri. Niisiis, valdava osa mööblipoodide rendipindadest võtavad enda alla raudselt diivanid. Teisel kohal domineerivad söögilaudade ja -toolide komplektid. Millest ma väga aru ei saa, sest toidukultuur pole siin just kõige arenenum. Aga nii on.
Täna on meil päevakavas veel 4 mööblikaupluse külastamine, aga ma aiman juba ette, et tulemus pole parem. Tegelikult ei otsi me niivõrd isegi mitte spetsiaalset lastekappi, vaid kitsast kõrget kappi, mille ühel pool oleks riiulid ja teisel pool vähemalt üks riidepuutoru, ja mis mahuks meie 1-meetrisesse pilusse. Tõe huvides peab mainuma, et eile küll üht väga praktilist ja head asja nägime, aga selle hinnasildil oli miski 650 eurot, mis tundus sellise tavalise asjakese eest "veidi" liig. Järele jääb siis kapi ostmine kuskilt netipoest meetodil "siga kotis". Samas küsimus jääb: miks arvavad mööblimüüjad, et lastemööbliks sobib valdavalt see, mida saab näha IKEA ülimalt kitsa valiku hulgas, või siis polegi vaja oma silmaga näha, mida sa ostad?!?
Väikese tagantjärele remargina võiks mainida, et jõuludeaegne kuum teema oli tulevase beebi nimi. Eks meil mõned lemmikvariandid on, nii poisile kui tüdrukule, aga praeguseks on see teema natuke maha jahtunud. Otsustame siis, kui sünnib. Vahepeal aga tuletame meelde Javi 5-aastase vennatütre Natalia nõuet: kui tüdruk, siis olgu Rapunzel, ja kui poiss, siis Maximus (Rapunzeli hobune). Natalia vend, 2,7-aastane Pablo aga korrutas: Cars, Cars, Cars. Lihtne, eks?
Comments